Hitleri surm. Jean-Christophe Brisard

       Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

      Moskva, 6. aprill 2016

      Lana on nõutu.

      Tema kontaktisikud kõrges Vene valitsusasutuses ei olnud varjanudki, et meie võimalused sihile jõuda on haprad. Kella 11-ks kokku lepitud kohtumine oli küll kinnitamist leidnud, kuid Venemaal ei tähenda see midagi. Jäine tuul piitsutab meie nägusid, kui läheneme Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi kvartalile. Venemaal kutsutakse seda GARF-iks (Государственный aрхив Российской Федерации). Riiklik asutus paikneb otse Moskva südames. See sisaldab riigi üht suurimat arhiividokumentide kogu: rohkem kui 7 miljonit dokumenti 19. sajandist kuni tänapäevani. Peamiselt paberdokumendid, kuid ka teatud hulk fotosid ja salajasi toimikuid. Ja ühe salajase toimiku pärast me trotsimegi Moskva karmi külma ning mitte vähem karmi Vene bürokraatiat. Lana Paršina ei ole Venemaal sugugi tundmatu. Ameerikas elavat noort venelannast ajakirjanikku ja dokumentaalfilmide tegijat kutsutakse tihti telestuudiotesse rääkima oma kõige tähelepanuväärsemast saavutusest – viimasest intervjuust Lana Petersiga. Lana Peters oli Ameerika Ühendriikide pärapõrgus asuvasse vaeste hooldekodusse unustatud pennita vana naine. Ta varjas end ja keeldus ajakirjanikega rääkimast. Veel vähem soovis ta meenutada oma isa, Jossif Vissarionovitš Džugašvilit ehk Stalinit. Lana Petersi tegelik nimi oli Svetlana Stalina ning ta oli diktaatori lemmiklaps. Külma sõja haripunktis, 1960-ndatel aastatel naine põgenes ja palus poliitilist varjupaika vaenulikust Ameerikast. Sellest peale sai temast sümbolkuju neile nõukogude inimestele, kes olid valmis kõigeks, et türanlikust režiimist pääseda. Lana Paršinal õnnestus tõrksat järeltulijat veenda, et ta lubaks filmida seeria intervjuusid. See oli 2008. aastal. Saavutus, mida tunnustas kogu Venemaa. Tegelikult on Stalin Moskvas juba aastaid taas moes. Lana Paršina tunneb suurepäraselt Vene valitsuse ja bürokraatia keerulist masinavärki. Ta usub, et saavutab juurdepääsu salajastele, tundlikele ja keerulistele toimikutele.

      Ent sel 2016. aasta aprillihommikul tajun, et ta on murelik.

      Meil seisab ees kohtumine GARF-i direktrissi Larissa Aleksandrovna Rogovajaga. Ainult tema võib anda meile loa tutvumiseks toimikuga H. See täht märgib Hitlerit.

      GARF-i fuajees on õhustik pingeline. Seitsmekümnendate stiilis Freddie Mercury vuntsidega sõdur nõuab meie passe. „Kontroll!” käratab ta, just nagu oleksime sissetungijad. Lana oma Vene isikutunnistusega ei tekita mingit probleemi. Minu Prantsuse pass muudab olukorra keeruliseks. Sõjaväelane ei paista ladina tähestikus kodus olevat ega suuda mu nime välja lugeda. Brisard’ist saab kirillitsas БРИЗAP. Täpselt nii pandi mind kirja sellel päeval sisse lubatavate isikute lehele. Pärast pikka kontrollimist ja Lana leevendavat juuresolekut võime viimaks minna. Kus asub arhiivi direktori kabinet? Meie küsimus ärritab valvurit. Samasuguse „armastusväärsusega” tegeleb ta juba järgmise külastajaga. „Kõige taga, kolmanda hoone järel paremale.” Noor naine, kes meile vastas, ei jäänud meie tänusõnu ootama, vaid pööras selja ja hakkas halvasti valgustatud trepist üles minema. GARF sarnaneb nõukogude töölislinnakuga. See on laiali mitmes kõige ehtsamas nõukogulikus konstruktivismi ja ratsionalismi seguses stiilis sünge fassaadiga majas. Püüdes vältida suuri poriseid lumeveeloike, liigume ühe maja juurest teise juurde. Kaugemal, kahe poolega ukse kohal on suurte tähtedega silt „Direktsioon”. Selle sissekäiku tõkestab tumedat värvi auto. Meil jääb minna veel paarkümmend meetrit, kui hoonest kiirustab välja äärmiselt kogukas naisterahvas ja istub sõidukisse. „See ongi direktriss,” pomiseb Lana meeleheitlikult, nähes autot kaugenemas.

      Kell on 10.55, meie kella üheteistkümneks määratud kokkusaamine on õhku haihtunud.

      Tere tulemast Venemaale.

      GARF-i kaks sekretäri on rollid omavahel ära jaganud: üks on lahke, teine otsesõnu ebameeldiv. „Mis küsimuses?” Keelt mõistmata, nii nagu see minu puhul vene keelega on, tajun ma kohe sõnade karmi tooni. Noorem naine, keda iseloomustab ebaviisakus, ei ole niisiis meie sõber. Lana tutvustab meid: me oleme ajakirjanikud, tema venelane ja mina prantslane. Meil on kokku lepitud kohtumine direktrissi, proua direktrissiga, selleks et saaksime tutvuda ühe väga erilise materjaliga … „Te ei kohtu temaga!” lajatab vaenulik sekretär kähku. „Ta sõitis ära. Teda ei ole siin.” Lana selgitab, et me teame seda juba, tume auto ootas maja ees, direktriss on meid unustanud ja sõidab meie silme all minema. Ta räägib seda kõike, loobumata hetkekski oma innukusest. Kas on võimalik ootama jääda? „Kui see teile lõbu pakub,” lausub sekretär, toimikupakk kaenlas, ruumist lahkudes, andes mõista, kui hinnaline on tema aeg, mida me olime söandanud raisata. Kirjutuslaua kohal troonib Šveitsi käokella meenutav ajanäitaja. Kell on 11.10. Teine sekretär kuulas oma kolleegi sõnagi lausumata. Tema kahetsev ilme ei jäänud meile märkamatuks. Lana pöördub tema poole.

      Kohtumine Kremlis, presidendi kantseleis. Direktrissi päevakavas seda ei olnud. Kui Putin, või täpsemalt tema ametkond helistab, siis tõtatakse loomulikult kohale. Lahke sekretär selgitab seda häält tasandades, lühikeste lausetega. Ta näib nii leebe ja tema hääl on julgustav, hoolimata sellest, et info, mida ta jagab, on pigem negatiivne. Kas on teada, mis kell direktriss tagasi jõuab? Tema igatahes ei tea. Kas see äkiline kutse tuli meie pärast? „Ei. Miks siis teie pärast?”

      Kell on viis läbi. Kannatlikkus on end viimaks ära tasunud. Meie silme all avatakse kõvast papist kast. Seal sees see ongi, üsna väike, hoolikalt karpi pandud.

      „See siis ongi? On see tõesti tema oma?”

      „Да!”

      „Jah, ta ütleb, et on.”

      „Tänan, Lana. On see kõik, mis alles?”

      „Да!”

      „Pole vaja tõlkida, Lana.”

      Lähemal vaatlusel sarnaneb karp arvutidiskettide hoidikuga. See ta tegelikult ongi. Hitleri koljut hoitakse disketikarbis! Täpsustagem: tegemist on kolju tükiga, mida Vene võimud esitlevad Hitleri omana. Stalini trofee! Üks Nõukogude Liidu, hiljem postkommunistliku Venemaa kõige paremini hoitud saladusi. Ja meie jaoks aastapikkuse ootamise ja järelepärimiste siht.

      Mõistmaks meid vallanud kummalist tunnet, peab vaatepilti ette kujutama. Piisavalt suur ristkülikukujuline ruum, et mahutada kümmet inimest. Tumedast puidust lakitud laud, samuti ristkülikukujuline. Seinal seeria klaasitud pilte punastes raamides. „Originaalplakatid,” selgitatakse meile. Need pärinevad revolutsiooniajast. Venemaa ja Lenini suure revolutsiooni ajast oktoobris või novembris 1917, olenevalt sellest, kas lähtuda Juliuse või Gregoriuse kalendrist. Neil on kujutatud nälginud, kuid uhkeid töölisi. Võimsad käed hoiavad tulipunast lahingulippu. Nende ees seisab rahvarõhujast kapitalist. Millest ära tunda, et tegemist on kapitalistiga? Tal on seljas luksuslik ülikond, peas kõvakübar ja ees suur rasvane vats. Temast õhkub nõrgematest üleoleku tunnet. Viimasel plakatil on kõvakübaraga mees oma hiilguse minetanud. Ta lebab selili maas, pea töölise hiigelsuurest vasarast lömastatud.

      Sümbol, veel üks sümbol. Ole sa nii vägev kui tahes, sa lõpetad tapetuna, pea Vene rahva