Hitleri surm. Jean-Christophe Brisard
kuulutab Berchtesgadeni kohus Hitlerite abielupaari ametlikult surnuks.
Sellest alates võib Kolmanda Reich’i isanda surma kogu maailma ajalooraamatutesse kirja panna. Ka FBI lõpetab uurimise. Kümme aastat olid Ameerika salateenistused üle maailma otsinguid läbi viinud. Teatud kergendusega aktsepteerib Washington tõendeid, et Hitler on end oma punkris tapnud. Ent puudub siiski peamine – surnukeha. Tollal ei ole tema surma kohta mingit füüsilist tõendit.
Kuni kolba väljailmumiseni.
2000. aasta algus. Nõukogude Liitu ei eksisteeri juba kaheksa aastat, täpsemalt alates selle lagunemisest 25. detsembril 1991. Uus Venemaa püüab end taas üles ehitada juba aastaid hinge vaakunud kommunistliku režiimi varemetel. Tema supervõimu staatus kadus koos sirbi ja vasaraga lipult. Jeltsini tormiliselt käivitatud šokiteraapia raputas maa juba niigi kõikuvat sotsiaalset ja majanduslikku tasakaalu. Maailma silmis oli punane hädaoht koos oma ülisuure tuumaarsenaliga igaveseks kadunud. Ja uus Venemaa ei sisendanud enam kellessegi hirmu. Venelased tundsid end alandatuna.
2000. aastal äratab Kreml lootusi. Uus president on juhtohjad enda kätte võtnud. Ta on küll noor ja ujedavõitu, kuid teretulnud tõsiduse ja kainusega teeb ta Jeltsini aastakümnele lõpu. Tema nimi on Vladimir Putin ning ta on ainult neljakümne seitsme aastane. Sel KGB alampolkovnikul on peas vaid üks mõte: taastada oma riigi hiilgus ja viia ta jälle maailma geopoliitilisel malelaual kesksele kohale. Alustuseks tuletab ta meelde, et Venemaal on suur sõjaline võimsus. Ja ta võitis sõja Hitleri vastu.
27. aprillil 2000, enne Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu viiekümne viiendat aastapäeva korraldab Moskva suure näituse oma arhiivide salajastest materjalidest. Selle pealkiri „Kolmanda Reich’i agoonia – Karistus” ei jäta mingit kahtlust Vene presidendi kavatsuste kohta. Ennenägematu asi. Laiale publikule näidatakse ühtekokku sada kolmkümmend viit dokumenti. Nii palju ürikuid, mida Teist maailmasõda uurivad ajaloolased on juba pool sajandit näha ihanud. Ülisalajaseks klassifitseeritud Nõukogude salateenistuste raportid, fotod, esemed … Kõik, mis võimaldab kergitada loori Hitleri viimastelt hetkedelt punkris. Välja on pandud ka füüreri isikliku sekretäri Martin Bormanni päevik. „Laupäev, 28. aprill: meie riigikantseleist pole järel muud kui varemehunnik. Maailm ripub juuksekarva otsas. […] Pühapäev, 29.: Turmtuli Berliinis. Hitler ja Eva Braun abiellusid.” Goebbelsi laste fotod, natsiametnike, nagu riigiarhitekti ning relvastuse ja laskemoona ministri Albert Speeri kirjad: „Hitler käib silmanähtavalt alla. Ta on muutunud närvipuntraks ega suuda end enam üldse kontrollida.” Kuid näituse nael on mujal. Spetsiaalses ruumis. Päevalehe Le Monde artikkel kirjeldab vaatepilti: „Punase sametiga üle tõmmatud paigas troonib vitriinis tulest kahjustatud, kuuliauguga koljutükk.”[2.]
Näitusel on üleilmne menu. Kohale tulevad kõigi lääne meediaväljaannete esindajad. Vene võimude käik on osutunud edukaks. Peaaegu. Väga kiiresti tõusetuvad kahtlused kolju autentsuse üle. Pressi küsimused ajavad organiseerijad kitsikusse. Nende hulgas riigiarhiivi direktori, kuulsa Sergei Mironenko. Sellesama Mironenko, kelle varju olime GARF-i pikkades koridorides silmanud. 2000. aastal ei püüa ta nähtamatuks jääda, ta on pigem uhke. Ta valitseb Vene arhiivi nagu tsaar. Tema soosingu ärateenimiseks meelitavad ajakirjanikud ja ajaloolased teda vodka ja teiste kangemate napsidega. Peamiselt selleks, et saada luba arhiivi salahoidlast välja kaevatud koljutüki lähemaks uurimiseks. Lääne inimeste umbusk paneb Mironenko näitusel ebamugavasse olukorda. Kuidas võib ta kinnitada, et see inimjäänus kuulub Hitlerile? Seda küsimust tuleb direktoril ikka ja jälle kuulda. Ta vastab küll, et tal pole selle autentsuses mingit kahtlust, ent tunneb siiski, et sellest ei piisa. Isegi Aleksei Litvin, üks 2000. aasta näituse kuraatoritest, on sunnitud tunnistama: „Tõsi, me ei ole teinud DNA analüüsi, kuid kõik tunnistused võimaldavad järeldada, et tegemist on tõepoolest Hitleriga.”[3.] Tõendid? Ümberlükkamatuid teaduslikke analüüse ei olegi? Sel hetkel jõuab Mironenkoni arusaamine, et varitseb oht olukorra üle kontroll kaotada ning taas võib vallanduda poleemika Hitleri kadumise üle.
Selle asemel et tagasi tõmbuda, kogub ta end ja söandab kaugemale minna. Uus ekspertiis? Välismaa teadlastelt? Ei mingit probleemi! Arhiivi direktor on enesekindel. Ent Pandora laegast, mille kaant ta on paotanud, ei suuda ta enam sulgeda.
Sellisteks analüüsideks ei anna Vene võimud loomulikult iialgi luba. Hoolimata sellest äratab Mironenko pakkumine lootusi, ning lubatagu või mitte, jääb kolju endiselt Teise maailmasõja suurimaks lahendamata mõistatuseks.
Larissa Rogovaja oli pikka aega Mironenko asetäitja. Täna kasutab GARF-i verivärske direktriss samasuguseid meetodeid nagu tema kuulus eelkäija. Mitte kunagi ajakirjanikega vastuollu minna. Me seisame neljakesi suure ristkülikukujulise laua ümber ja vaatame koljut. Lana, arhiivitöötajad Dina ja Nikolai ning mina, pilgud suunatud pruunikale luujäänusele. Välja arvatud Larissa, kes istub suures kunstnahast tugitoolis. Nähes meid nii erutatuna ja põlemas soovist kaugemale minna, paistab see talle vaata et lõbu pakkuvat. Meie soovi koljule ekspertiisi teha oli ta oodanud. Nii nagu kuusteist aastat tagasi Mironenko, kinnitab temagi, et kolju analüüsimine on täiesti mõeldav. Ta lisab koguni, et ta lausa ootab seda. „See oleks meie jaoks väga teretulnud,” väidab ta, kinkides esimese naeratuse meie kohtumisest alates. „Jah, see oleks suurepärane. Me toetame teid, võite sellega arvestada.” Dina ja Nikolai nõustuvad üksmeelselt. „See võimaldaks meil tõe välja selgitada. Ja teha lõpu kohutavale poleemikale, mille vallandas mõne aasta eest too niinimetatud Ameerika teadlane.”
Äkiliselt nägu krimpsutades ei püüagi Larissa oma sügavat vastumeelsust varjata. Tema kaks töötajat on kangestunud, just nagu oleks neile pähe kallatud ämbritäis jääkülma vett. Suure pingutusega püüavad nad enesevalitsust säilitada. Millest säärane ebamugavustunne? Kas GARF-i direktriss vihjab Ameerika teadlaste meeskonna 2009. aastal tehtud tööle? Afäär tekitas tollal suurt kumu. Ameerika Ühendriikide Connecticuti ülikooli arheoloogiaprofessor Nick Bellantoni väitis olevat koljult proovi võtnud. Seejärel oli luuproovi analüüsitud tema ülikooli geneetikalaboratooriumis. Ja tulemusest räägiti Ameerika telekanalis History Channel näidatud dokumentaalfilmis. „Luu struktuur paistab väga õhuke olevat,” kirjeldab Ameerika arheoloog. „Meeste luud on palju paksemad ning kolju osi ühendavad õmblused on vastavuses alla neljakümneaastase inimese omadega.” Bellantoni oli hävitamas Vene võimude stsenaariumit. Tuginedes DNA testile, väidab ta lisaks, et Moskvas säilitatav kolju kuulub naisele. Ei mingit seost Hitleriga. Taas tärkas kahtluseiva. Koos ameeriklase avaldusega kogusid uut hoogu vandenõuteooriad ja teated füüreri põgenema pääsemisest.
Bellantoni kõmuline uudis leidis otsekohe kajastamist kogu maailma pressis. Tulemus: venelased on juba aastaid valetanud! Moskva jaoks oli see ühteaegu nii valuline kui ka alandav. Mõru pilli ei suudeta kuni tänaseni alla neelata. Seda enam, et GARF-i kinnitusel ei ole nad seda Ameerika arheoloogi kunagi oma seinte vahel näinud. Samuti puudub jälg loast proovi võtmiseks. Dina võtab kätte Lana täidetud külastajalehe. Meie nimede ees seisavad reas mõned nimed. Tegemist on harvade külastajatega, kellele on langenud osaks privileeg koljut näha. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on neid kokku vaevalt kümme. Usalduse tõestamiseks ulatab Dina meile lehe. „Kõik ajakirjanikud ja teadlased, kes on kolpa näinud, on sellele dokumendile allkirja andnud. Vaadake, selle ameeriklase nime siin pole. Ta ei ole siin käinud.” Huvitaval kombel ei ole tema külastus GARF-i registrisse kantud. Erinevalt meie külaskäigust. Nick Bellantoni ei eita sellist administratiivset veidrust. Kui me temalt meili teel järele pärisime, vastas ta lihtsalt, et „kõik protseduurid minu tööks Vene arhiivis teostasid telekanali History Channel produtsendid. Seega pole imestada, et minu nime sellel lehel ei ole. Ilmselt registreeriti käik History Channeli ja produtsentide nime all.” Arhiivi direktriss kummutas tema argumendi. Et asi oleks täiesti selge, on ta meile koostanud ametliku teate: „Teatan teile, et GARF ei ole sõlminud lepingut ei telekanali, hr Bellantoni ega kellegi teisega Hitleri koljufragmendi DNA uurimiseks.” Kas Ameerika arheoloog tegutses ilma loata? Vene meedia arvates ei saa see teisiti olla. Afäärist puhkeb riiklik skandaal. Connecticuti arheoloog on sattunud lausa ideoloogilise poleemika keskpunkti: lääs ida vastu, kapitalistlik blokk endise kommunistliku bloki vastu. Vene võimudele lähedal seisvas NTV kanalis pühendati 2010. aastal terve saade