Hitleri surm. Jean-Christophe Brisard
väike, revolutsioonihõnguline koosolekuruum asub GARF-i esimesel korrusel, sekretäride ruumi kõrval, kus me olime kannatlikult oodanud direktriss Larissa Aleksandrovna Rogovaja naasmist. Viiekümnendates aastates korpulentne naine ei avalda temaga kõnelejatele muljet mitte üksnes oma imposantse välimusega. Tema rahulik olek ja loomulik karisma eristavad teda Moskva ametnike massist. Kremlist tagasi, oli ta sekretariaadist läbi läinud ning meid nägemata oma kabinetti astunud. Mina ja Lana istusime ruumi kahes ainsas tugitoolis. Neid eraldav suur kummipuusarnane roheline taim hõivas täielikult meie ahta ruumi. Ent isegi äärmiselt keskendununa ja tõtates oli tal võimatu mitte märgata kaht inimolendit hiiglasliku kummipuu läheduses. Kell oli siis neli. Me hüppasime püsti, lootus naasis. Helises telefon. „Kõrvalasuvas ruumis? Koosolekusaalis? Kolmekümne minuti pärast …” Lahke sekretär kordas telefoni teel antud korraldust. Lana kummardas naeratades minu poole. See oli kutse meile.
Direktriss istus keset vaikust suure ristkülikukujulise laua ääres. Tema kõrval otsekui valvelseisangus kaks töötajat. Paremal pool piisavalt kõrges eas naine, kes võiks juba ammu väljateenitud pensionipõlve pidada. Vasemal otsekui Bram Stokeri romaanist välja astunud kummitusliku väljanägemisega mees. Naise nimi on Dina Nikolajevna Nohhotovitš, tema vastutab erifondide eest. Mehe nimi on Nikolai Igorjevitš Vladimirtsev (ta käsib end kutsuda Nikolaiks), ta on GARF-i dokumentide säilitamise osakonna juhataja.
Nikolai asetas õrnalt direktrissi ette suure pappkarbi. Dina aitas tal kaane üles tõsta. Seejärel tõmbusid nad eemale, käed seljal, ning sihtisid oma pilgud meie peale. Hoiak nagu sekkumisvalmis valvuritel. Larissa, kes endiselt istus, pani just nagu kaitseks käed karbi ümber ja kutsus meid selle sisu vaatama.
Me ei uskunudki enam, et me seda hetke näeme. Veel täna hommikul tundus see koljutükk meile juurdepääsmatuna. Pärast kuid kestnud otsatuid läbirääkimisi, korduvaid palveid nii meili, posti kui telefoni ja faksi teel (jah, see on Venemaal veel sagedases kasutuses), otsekontakte tõrksate ametnikega, on see inimjäänus viimaks meie ees. Kolju ülemise osa tükk, silma järgi otsustades veerandik vasakpoolsest tagumisest osast (täpsemalt öeldes kaks kiiruluutükki ja osa kuklaluust). Kogu maailma ajaloolaste ja ajakirjanike ihaldusobjekt. On see tõesti Hitleri oma, nagu väidavad Vene võimud? Või kuulus see hoopis neljakümnendates aastates naisele, nagu kinnitas hiljuti üks Ameerika teadlane? GARF-is säärase küsimuse tõstatamine oleks sama, mis rääkida poliitikast, seada kahtluse alla Kremli ametlik seisukoht. Arhiivi direktrissi jaoks mõeldamatu teguviis. Absoluutselt mõeldamatu.
Larissa Rogovaja on ainut mõne päeva arhiivi eesotsas olnud. Ta astus endise direktori Sergei Mironenko asemele. Ülimalt poliitiline ja tundlik tööpost Putini ajastu Venemaal. Larissa Rogovaja kaalub meie juuresolekul iga sõna, mida ta kasutab. Meie küsimustele vastab ainult tema, kahel ülejäänud töötajal pole sõnaõigust. Alati lühidalt, kahe, vahel kolme sõnaga, ja ta nägu on kogu aeg pinges. Kõrge ametnik näib juba kahetsevat, et oli meie palvele vastu tulnud. Kui täpne olla, siis polnud tegu üldse tema vastutulekuga. Korraldus lubada meil seda koljutükki vaadata tuli hoopis kõrgemalt. Kui kõrgelt? Raske öelda. Kremlist? Kindlasti, kuid kellelt Kremlis? Lana on veendunud, et presidendi ametkonnast. Nii nagu Nõukogude Liidu ajastul, on riigiarhiiv taas peaaegu salastatud paik. 4. aprillil 2016 allkirjastas Vladimir Putin määruse, mis sedastab, et arhiivimaterjalide haldamine, publitseerimine, juurdepääs neile ja salastatusest vabastamine kuulub otseselt Vene Föderatsiooni presidendi, see tähendab Putini enda pädevusse. Boriss Jeltsini ajal algatatud ajaloolistele dokumentidele juurdepääsu lubamise aeg on läbi. Möödas on ka GARF-i karismaatilise direktori Sergei Mironenko, nii paljude välismaa ajaloolaste sõbra ja sadadele miljonitele selle asutuse ajaloolistele ürikutele peaaegu vaba kättesaadavuse eestkostja ajastu. „Vähem kommentaare, rohkem dokumente. Dokumendid peavad ise enda eest kõnelema,” armastas ta korrutada sellise avalikustamispoliitika üle imestanud kolleegidele. See on lõppenud! Mironenko prügikasti! Kakskümmend aastat head ja lojaalset tööd GARF-i direktorina ei läinud arvesse. Üheainsa suletõmbega viis Kreml ta madalamale tööpostile. Ei vallandatud, ei saadetud pensionile (kuuekümne viie aastasena olnuks tal selleks õigus), ei viidud üle teise osakonda, vaid ametiredelil allapoole. Ebasoosingule lisandub alandus, sest uus direktor pole loomulikult keegi muu kui tema endine alluv, meie kallis Larissa Rogovaja. Isegi Stalin poleks asja paremini lahendanud.
Putini määrus pärineb 2016. aasta 4. aprillist. Ja meie seisame koljutükiga karbi ees 6. aprillil 2016. Mõte, et Larissa Rogovaja tahab väga, et me siit kaoksime, ei tulene sugugi paranoiast. Kogu tema keha lausa kisendab vastumeelsusest meie suhtes, hirmust lõpetada nii nagu Mironenko. Kui me palume disketihoidiku karbist välja võtta, tõuseb pinge väikeses ruumis pügala võrra kõrgemale. Larissa pöördub oma kahe tunnimehe poole. Toimub lühike salanõupidamine. Nikolai vangutab laituse märgiks pead. Dina võtab karbi põhjast paberilehe, kohendab oma väikesi prille, mis annavad talle kavala ilme, ning pöördub Lana poole.
Samal ajal annab direktriss Nikolaile märku, et ta ei ole arvamust muutnud. Too kõhkleb veel, näitab üles kahtlust. Seejärel pistab oma kõhnad käed karpi ning tõstab disketihoidiku ettevaatlikult välja.
„Te peate täitma külastajalehe. Pange kindlasti kirja kuupäev, kellaaeg ja oma andmed.” Dina näitab, kus blanketti täita. Lana asub hoolikalt asja kallale. Ma lasen tal seda teha ning teen algust kolju uurimisega. Sekkub Nikolai. Ta astub minu ette, andes pahase turtsatusega mõista, et olen valesti käitunud. „Kõigepealt täitke külastajaleht,” nõuab direktriss. Lana vabandab mu eksisammu pärast. Prantslase, välismaalase eksimuse pärast. Ta ei mõista keelt, püüab Lana neile naeratades selgitada, tundes piinlikkust, just nagu oleks ma tormakas laps. Mispärast nii palju ettevaatusabinõusid, milleks selline pinge? Mironenko möödub väikese ruumi avatud ukse eest. Ma tunnen ta ära, kuna olen teda Hitleri toimiku otsingute käigus mitu korda telesaadetes näinud. Ta on koridoris üksi. Suur korpulentne kühmus kuju liigub aeglaselt, pilku meie poole heitmata. Kindlasti teab ta, mida me teeme. Varem oli tema see, kes ajakirjanikke vastu võttis. Kolju on talle vägagi tuttav. Kell on pool kuus, tal on paks mantel juba seljas, müts varjamas halle juukseid, tema tööpäev on lõppenud. Larissa oma mitte. „Kõik peab toimuma reeglite järgi. Ajad on muutunud, me peame olema ettevaatlikud,” ütleb direktriss sellal, kui Mironenko hoonest lahkub. „Me saime keskvõimult loa lasta teil koljut näha, aga meilt nõutakse aru.” Muidugi, me mõistame, see on normaalne, loomulikult, ei mingit probleemi – muud Larissa meilt kuulda ei tahtnudki. Kolju, või see, mis sellest järel, on taas lahkarvamuste ja poleemika allikas Venemaa ja … suure osa ülejäänud maailma vahel. Kas see on Hitleri oma? Kas Venemaa valetab? Larissa on valmis peamiseks küsimuseks: kas luujäänused on autentsed? Tema vastus mahub nelja sõnasse: „Ma tean, et on!” Tema abilised Dina ja Nikolai teavad samuti. Meie aga ei tea. „Kuidas te võite selles nii kindlad olla?” Mehaaniliselt korratavad, ettevalmistatud laused – Larissa esitab neid täiuslikult. Aastaid kestnud uurimine, analüüsid, KGB ja parimate Nõukogude teadlaste poolt võetud proovid … Kolju on Hitleri oma. „Igatahes ametlikult on see tema oma.” Esimest korda varieerib Larissa oma juttu. Kindlustundesse on sugenenud väike mõra. „Ametlikult” ei ole sugugi rahustav sõna. Mitte teaduslikult, vaid „ametlikult” on see Hitleri kolju.
Hitlerile omistatud koljufragment Moskvas GARF-is.
Lana on lehe täitmise lõpetanud. Nikolai haihtub nagu imeväel mu eest. Disketikarp ja kolju on meie päralt. Meie näod lähenevad plastkaanele. Suur disketifirma kleebis segab korralikult nägemast. Keha kallutamine, et küljelt vaadata, ei muuda midagi. Püüan käeliigutuse abil küsida, kas oleks võimalik kaant avada. Võti, et lahti teha? Mu liigutusest on abi. Nikolai leiab taskust võtme ja teeb luku lahti. Seejärel võtab ta koha sisse otse meie selja taga. Ent kaant ta üles ei tõstnud. Võtan jälle miimika abiks. Seekord teen avamise ja ülestõstmise liigutusi. Kordan seda aeglaselt kaks korda. Larissa pilgutab silmi, Nikolai taipab ja avab torisedes karbi. Kolju on viimaks tõesti meie ees.
See siis olevatki Hitler. Üheksakümnendate aastate tavalisse disketikarpi topitud luujäänus. Milline iroonia mehe jaoks, kes tahtis osa Euroopast maatasa teha ja miljoneid inimesi orjastada! Hitler,