Üksinda paaris. Fil
või peaks hoopis muretsema ja minema näitsikut lohutama. Kuna kumbki variant ei tundunud lollikindel olevat, hüppas ta hoopis pea ees vee alla. Sedasi püüdis ta kaduma läinud riietuseset üles otsida. Kohe esimese sukeldumise käigus märkas ta kusagil kauguses midagi roosakat hõljumas. Kiiremas korras alustas noormees veealust spurti, kordagi pinnale tulemata või silmi kinni panemata. Reinul oli mingil põhjusel tekkinud suur hirm leitu uuesti ära kaotada. Paari kiirema tõmbega oligi noormees taasleitud eseme juures, kuid seda omanikule toimetamiseks haarata tal ei õnnestunud.
„Keegi ei öelnud, et need kadunud on. Kogu aeg minu käes olnud, lihtsalt ma ei saa aru, miks sa need mul avalikus kohas seljast ära kiskusid?!…“ tõreleb neiu edasi, pärast noormehe pinnale tõusmist. Rein ajas end püsti ja puhkes laginal naerma. Ta ei suutnud kuidagi uskuda, et tema oleks hakanud veekeskuses oma esimesel kohtingul neiult riideid seljast kiskuma. Ometi, just nii see oli. Selle esimese laskumise ajal, mil neiu hakkas noormehel nii-öelda käest kaduma ja viimane lihtsalt haaras kusagilt kinni, tõmbas Rein tegelikult hoopis neiu selja taha sõlmitud sõlme lahti. Iseenesest vedas, et see kõik sellises kärestikulises keerises juhtus ja keegi kolmas midagi ei näinud. Samuti oli neiul nõnda palju õnne, et seljast kaduma läinud riideese vees ise talle pihku ujus.
Järgmisel hetkel aitas Rein Jaanikal bikiinide puuduolevat osa endisesse kohta tagasi panna ning tegi selja taha korraliku sõlme, küsides veel üle, et ega see kogemata liiga tugevasti kinni ei saanud.
See laskumine jäi tõepoolest neile kahele viimaseks, kuid humoorika vahepala üle said noored veel korduvalt naerda.
Enne teist
Kohting
Märtsi esimesel nädalal, läbi kümnete erinevate juhuste, kohtusid Rein ja Paul. Kaks täiesti erinevat inimest. Esialgse vaatluse põhjal võiks lausa öelda, et kuigi noormehed on sooliselt sarnased, erinevad nad teineteisest kõikvõimalikult muul moel. Paul oli pikemat aega juba töötu olnud ja leppinud selle olukorraga ning pigem ootas, kuni midagi huvitavat sülle kukub. Rein seevastu ei suutnud hetkegi paigal olla ja ilma igasuguse vajaduseta leiutas ta endale järjepidevalt tegevust. Ta ei olnud selleks hetkeks üle 3 aasta kusagil tööl käinud ega ka end töötuna arvele võtnud.
Mingil imelikul põhjusel tegi Rein kohe, kui esimest korda Pauli nägi, ettepaneku teha koostööd. Reinul olid mõttes mitmesugused erinevad projektid, mida kõike teha võiks, kuid mille teostamiseks ta kellegi abi ja tuge vajas. Seltsis segasem, nagu ta ise seda sõnastas. Paul oli esiti veidi skeptiline. Selline kärts-mürts ja valmis süsteem polnud talle omane, sestap sai ka veidi mõtlemisaega võetud enne, kui uuele tuttavale mingisugunegi vastus anda.
Kõik Reinu poolt räägitu tundus uus ja huvitav, samas ka hirmutav. Järgmisel päeval andis Paul siiski mõista, et on huvitatud kaasa löömisest, kuna kaotada ei ole ju ka midagi. Nii saidki ajud kokku pandud ja üheskoos ühtset asja ajama hakatud. Tuleb tunnistada, et see oli mõlema jaoks üks õigemaid otsuseid, mis sel aastal tehtud sai.
Järgnevad päevad, nädalad ja mõnes mõttes ka kuud istusid värsked sõbrad peaaegu kogu aeg koos, arutades erinevate projektide detaile või kohtudes erinevate potentsiaalsete koostööpartneritega.
Paulil oli kombeks saanud igapäevaselt käia virtuaalses piljardisaalis. Sealsest seltskonnast valdav enamus teadis teda läbi ja lõhki, tõsi vaid virtuaalselt. Pauli enda jutu järgi pidavat seal käima veel paljudki tema pikemaajalised sõbrad. Rein oli kunagi, peaaegu kümmekond aastat tagasi, olnud ise samasugune arvutipiljardi sõltlane. Nüüd, nähes oma uut sõpra järjepidevalt seal mängimas, tekkis noormehel kiusatus uuesti seltskonda sulanduda. Mõne aja möödudes hakkasid Paul ja Rein kõrvuti, teine teise läpaka taga istudes, ka oma projektide asju arutama. Nõnda sai seal käivat seltskonda järjest enam informeeritud oma tegemistest ja nii ka sealseid inimesi kaasa haaratud.
Ühel hetkel otsustati kambaga kokku saada. Selleks valiti välja reedene päev, mis tundus kõikidele sobivat. Koha üle „kakeldi" veel korduvalt, kuid lõpuks leiti sobivaim koht Tallinna hämarustes. Paljud kokkutulekule tulijad olid muidugi pealinnast, kuid nii mõnigi vajus kaugemaltki kohale. Samas ei olnud kedagi niinimetatud Eesti lõunaosariikidest. Seekordsele kokkutulekule tulnud inimesi oli Paul näinud juba varemgi. Kõik olid kui vanad sõbrad. Rein seevastu teadis, lisaks Paulile, varasemast vaid paari-kolme inimest. Sestap ta ka istus just nende sekka ja sõbrustas rohkem vanemate tuttavatega, kui et otsiks uusi tutvusi. Tõsi, mõne tunni jooksul said kõik piirid maha murtud ja ühtäkki olid kõik sõbrad.
Pärast kokkutulekut läks kõik vanaviisi edasi, kuni ühel hetkel hakkas Paul Reinule rääkima, et kusagil Valga külje all elab keegi imeilus tüdruk ja kuna tema eelpool nimetatud kokkutulekule ei jõudnud, siis võiks talle ehk külla minna. Rein nägi korra küll Bianca pilti, kuid see jättis ta üsnagi külmaks. Samas Paul viitas, neiu pilti näidates, otseselt viimase rinnapartii lopsakusele. Noormehed isekeskis panid plaanid paika ja otsustasid suurest viisakusest ka külalisi mitteootavale neiule oma tulekust teada anda.
„Kas tuleme üheks või kaheks ööks?" küsis Paul Biancalt. Nõnda polnudki neiul võimalust vastata küsimusele: kas ta noormehi üldse külla tahab. Mingil imelikul põhjusel vastas noor piiga Paulile:
„Kui tulete, siis võite kaks ööd ka olla, ega mina teid välja viska."
Nii saigi kõik asjad sätitud nii, et ühel ilusal reedel istusid poisid autosse, läksid poodi, ostsid suurema laari alkoholi kaasa ning asusid Valga poole teele. Enne käisid nad veel oma vast avatud poest Bianca väikesele lapsele kinki ostmas. Suuremat sorti kaisuloom kaasa haaratud, otsustasid noored Tallinnast Valka sõita läbi Narva – lihtsalt lõbu pärast. Narva, Jõgeva, Tartu, Võru ringiga jõuti lõpuks ka Valka. Kiire tiir linna peal ja siis edasi, igatahes mõned kilomeetrid tuli sõita linnast välja, kuni saabuti väidetavalt õige maja ette. Väidetavalt just seetõttu, et viimane lõik sai sõidetud GPS-i kaasabil ja selle ülitäpsesse juhendamisse kumbki noormees 100%-selt ei uskunud. Kohale jõudes otsustati igaks juhuks üle helistada. Seekord läks kõik siiski hästi ja lisaks õigele majale, oli ka välisuks kogemata kombel õige sattunud.
Kiirel sammul ruttasid Paul ja Rein trepist üles õige korteri ukse taha ning sama tempokalt "murti" korterisse sisse. Kiire tere-kalli ja siis… Ilmselt oleks tekkinud piinlik mõttepaus, kui Bianca väike armas pojake poleks kogu tähelepanu enda peale tõmmanud. Erinevatele vajadustele viidates, haaras Rein oma kaasa võetud sülearvuti ja hakkas kõikvõimalikke tabeleid täitma. Paul püüdis rohkem seltskondlikum olla ja istus järgneva tunnikese teises toas koos Bianca ja tema lapsega. Seejärel pakkus Bianca poistele enda tehtud makaronisalatit. Koos otsustati veel poes käia ja kangemat kraami joogiks võtta. Seekordne minek planeeriti Bianca autoga. Paul viskas veel nalja, et nüüd näeme ära, kuidas maanaised autoga ringi uhavad. Suureks üllatuseks aga oli sõitmine sama korralik kui sõidutee, mida mööda liigeldi.
Poes olles tuli Reinule idee, et ta võiks ise järgmise toidulaari valmis kokata. Kuna keegi sügavalt sellele mõttele ka vastu ei olnud, siis otsustaski Rein poes olles kõike vajalikku gurmaaniliku toidu valmistamiseks toidukorvile lisada. Seni oligi seal olnud vaid alkohol ja mingil määral ka sellele pealejooki.
Tagasi Bianca juurde jõudes, asus Rein koheselt oma arvuti taha ning jätkas eelnevalt pooleli jäänud tööasjade uurimist. Samas Paul ja Bianca vajusid kahekesi Bianca lapse tuppa ja olid nii-öelda koos lapsega omaette. Paul liibus endale omaselt kauni noore neiu lähedusse, pälvides muuhulgas tähelepanu ka lapsega mängides ja talle erinevaid lollusi õpetades. Kogu sealne suhtlus toimus küllaltki seksikate pilkude saatel, mõnes mõttes isegi flirtivas alatoonis. Kõik jäi siiski mõistuse piiresse ja esmakohtumise nii-öelda seaduspärasusse. Aja möödudes sai Rein kõik oma kiiremat sorti toimetused toimetatud. Tagasihoidlikult läks ta teise tuppa kaema, millega noored tegelevad. Mõnda aega ukse peal vaikselt seisnud, puhkes ta ühel hetkel lihtsalt naerma. Sel momendil püüdis Paul parasjagu pisipõnni käitumist imiteerida ja tema kombel lollusi teha. Nüüd alles märkasid Paul ja Bianca, et ukse peal keegi kolmas neid jälgimas oli. Samas, ega see ei muutnud midagi. Sõbralik suhtlemine jätkus.
Mõne aja möödudes tuli Biancale veel külalisi juurde. Saabusid tema head sõbrad Silja ja Peeter. Neil kahel oli