Üksinda paaris. Fil
inimesed väsisid ning igaüks vajus ise nurka magama. Osad suutsid siiski ka tee voodini leida, ülejäänud vajusid sinna, kus nad parasjagu olid. Tundus, nagu see magama jäämine olekski käinud nii-öelda käsu peale. Kui saabus uneaeg, siis kõik vajusid just sinna, kus nad sel momendil parasjagu olid.
Ainus, kel und ei tulnud, oli Paul. Ta lihtsalt istus öö otsa arvutis, mängides seal erinevaid mänge. Noormehe unerežiim oli juba enne veidi paigast ära. Ilmselt see oli ka peamiseks põhjuseks, miks ta üles jäi. Hommikul kella nelja paiku ärkas väike laps üles. Ta ronis ema kaisust välja ning paterdas paljajalu kööki. Külmkapini jõudes, jäi hetkeks Pauli vaatama ning vajus siis mõttesse. Unesegasena ei suutnud ta kuidagi ära otsustada, kas võtta külmkapist midagi juua ja siis tagasi magama kerida või oma kodus võõrast onu nähes, hädakisa tõsta. Kavala noormehena otsustas ta mõlemat teha. Kohe, pärast janu täis joomist ja külmkapi ukse sulgemist, algas hädakisa või oli see nüüd juba sõjakisa. Kõige huvitavam kogu intsidendi juures on aga fakt, et ainsana ärkas üles Bianca, kes oma kahe-aastasele pojale järele tuli. Poiss sülle võetud, lõppes ka kisa. Kõik oli sama vaikne nagu mõned minutid tagasi. Bianca vaatas äärmiselt unisel ilmel Paulile otsa ning sõnas peaaegu mõistetamatu diktsiooniga:
„Maaaagada ei märka või?"
Vastust ta ootama ei jäänud. Juba enne, oma ülipika lause lõpuni välja ütlemist, oli neiul üks jalg teise ette pandud ning teekond voodi poole alanud. Paul naeratas endamisi. "Päris armas piiga," käis mõte läbi Pauli pea, kuid sinna see ka jäi. Pooleli olnud piljardimäng virtuaalses maailmas tõmbas taaskord kogu tähelepanu enda peale. Aeg möödus kiirelt ja sündmustevaeselt.
Hommikul poole üheksa paiku kordus öine seik. Tõsi, pisikese erinevusega. Eelnevalt toimunud ajaliselt lühike intsident seekord lõppeda ei kavatsenudki. Polnud ka põhjust, oli ju hommik. Samas tuleb tõdeda, et pisike põnn isegi mitte ei üritanud enam röökides tähelepanu saada, vaid pigem püüdis omaette olla, mängides erinevate mänguasjadega. Bianca magas veel. Kõik magasid. Paul tõusis väsinult püsti, ringutas ning läks akna juurde. Avanes kummastavalt ilus vaatepilt. Kevadine päikesetõus, linnulaul, rohelised puud ja kusagilt kaugelt kostuv veevulin. Paul sulges silmad, toetudes küünarnukkidega aknalauale. Ta näole tuli rahulolu ja rõõmu väljendav naeratus.
Nii möödus mitu head minutit kui linnutiivul, enne kui Bianca poolpaljalt, vaid saunalina ümber keha, tal selja tagant ümbert kinni võttis. Kergest ehmatusest toibudes, mõistis noormees, et kaunis veevulin, mis eelnevalt kusagilt taamalt kostis, oli tegelikult kraanivesi, mis mööda torustikke tormakalt jooksis, kui Bianca hommikust dušši võttis.
Enne, kui Paul reageeridagi kuidagi oleks osanud, olid neiu käed tema ümbert kadunud. Juba mängis ta kükitades oma lapsega. Hetk hiljem kadus teise tuppa riietuma. Paul istus taaskord diivani peale, et mängima hakata, kuid seekord ei tulnud sellest enam midagi välja. Noormees lihtsalt ei saanud aru, mida see selja tagant ümbert kinnivõtmine võis tähendada. Oli see mingi märk või niisama naljatlemine? Püüdis noor kaunitar sedasi tähelepanu võita ja siis solvus, kuna Paul ei reageerinud sellele?
Riidekapini jõudes, oli Bianca aga suure probleemi ees. Riideid on kapis palju rohkem kui inimesi, kellele neid selga panna. Erinevaid riidetükke silmitsedes, sai peaaegu kõik välja praagitud. Mis oli liiga seksikas ja avar, mis aga liiga tavaline. Kõik need riided, mida Bianca kanda armastas, pidavat jätma odava naise mulje, sestap ei olnud mitte paslik neid riideid antud hetkel selga panna. Segaduses olev neiu istus voodile, silmitses oma riidekapi sisu ja vajus mõttesse:
„Miks ma küll rätiku väel sinna läksin? Okei, ma arvasin, et kõik magavad, et lähen vaatan, kas põnniga on kõik korras ja siis tulen panen riidesse, aga oli siis vaja veel sedasi kallistama minna? Ma pole temaga veel kordagi rääkinudki, kui just viisakusväljendid välja jätta. See tuli kõik nii spontaanselt, nägin teda aknalaua juures ja kohe kallistama. Huvitav, mida ta mõtleb nüüd? Loodan, et ta midagi sellest valesti välja ei lugenud, tahtsin ju ainult veidi nalja teha ja ühtlasi ka tsipa turgutada. Oli teine kuidagi väsinud olekus seal. Huvitav, kas ta magas ka ikka või on terve öö üleval olnud?" Iseendale raskeid küsimusi esitades, otsustas neiu siiski kõige tavalisemate riiete juurde jääda. Teksad jalga, pluus peale ja valmis.
Tagasi suurde tuppa minnes, hakkas neiu koheselt toimetama, nagu igal teisel kõige tavalisemal hommikul, justkui rohkem inimesi ei olekski ruumis. Vaikus kestis päris pikalt, vaid lapse tegevus häiris tavapärast haudvaikust. Aja jooksul said ka teised oma silmad lahti. Kõik peale Pauli ja Bianca olid vägagi unise olemisega. Oli ka põhjust.
Siljale eriti ei meeldinud, et Paul kogu aeg arvutis istus. Ärgates püüdis ta teha kõik, et see tagasihoidlik noormees seltskonda sulanduks ja veidikene jutukam oleks. Ainus, kes veel magas, oli Rein. Peeter hakkas Pauli eeskujul, kohe pärast virgumist, arvutimänge mängima. Silja aga pakkus kohvi, teed, kakaod ja tagatipuks ka iseend Paulile, et see oma sülearvuti mõneks ajaks eemale paneks.
Mõne aja möödudes oli kogu see pere omale jalad alla saanud. Kuna Rein veel magas kusagil korteri tagumistes hämarustes ning Paul ei hiilanud ka oma seltskondlikkusega, siis Silja ja Peeter otsustasid lahkuda. Tõsi, ülla eesmärgiga õhtul uuesti seltskonda sulanduda. Tegelikkuses ei saanud Silja öösel eriti hästi magada ning kauples eelnevalt mitu minutit Peetrit, et oma koju lõunauinakule minna. Noormees, kel oli parasjagu arvutimäng pooleli, ei olnud kusagile minekust just eriti vaimustuses, aga kuna naisterahvas oma vingumist mitte ei kavatsenud lõpetada, siis lõpuks ta soostus. Ruumi tekkis ootamatu vaikus. Bianca ja Paul olid kahekesi koos väikese Indrekuga jäänud, Rein magas ikka veel. Oma tegemistega ühele poole jõudes, istus Bianca diivanile Pauli kõrvale. Seda küll piisavalt kaugele, et füüsilist kokkupuudet mingilgi hinnangul tekkida ei saaks. Esimest korda tekkis Pauli ja Bianca vahel mingisugune side. Seda tajus küll neiu rohkem kui noormees, kuid sellest hoolimata tekkis kohmetusest tingitud vaikusehetk, mida kumbki ei julgenud, ega ilmselt tahtnudki, lõpetada. Hetkel, mil Bianca jäi kelmikalt Paulile silma vaatama, vajus teisest toast kohale äsja ärganud Rein. Paul pööras koheselt pea oma sõbra poole ning sõnas:
„Oli sul mõnus?"
Vastust oma küsimusele ta ei saanudki. Rein vajus kiiremas korras diivani peale. Silmad vaevalt lahti, padi tugevalt kaisus, viskas ta kiire pilgu Bianca poole ning asetas seejärel oma pea viimasele sülle, tõmbas põlved krõnksu ja jäi uuesti magama. Paul vaatas neid liigutusi ükskõikselt pealt, suunas siis oma pilgu arvutiekraanile, kuid see kõik oli vaid näiline. Tegelikkuses jäi noormees mõttesse. Tõsi, ta ei mõelnud Biancast, vaid hoopis oma sõbrast:
„Kuidas Rein nii saab käituda? Tal nagu ei oleks mingit vahet, kas suhtleb vana sõbraga või verivärske tuttavaga. Ühel ilusal hetkel ta lihtsalt näpib suvalist naisterahvast just sealt, kust pähe tuleb. Või siis vajub lihtsalt kellelegi lambist külje alla. Kas tal imelik ei ole? Et nagu enne veidi tutvuma ei peaks, kui sedasi peadpidi teisele lihtsalt sülle vajuda?"
Ka Bianca on mõttesse vajunud. Tema ei saa kummagi noormehe käitumisest aru ja tunneb end oma kodus veidike ebamugavalt:
„Ma ei saa aru, kuidas saab nii olla, et kaks sõpra on sellised vastandid. Üks tuleb, kallistab, käperdab ja paneb pea sülle ning teine istub nohiklikult lihtsalt endamisi kusagil nurgas ja püüab kõigest sellest mitte välja teha. Ma tahaks, et mõlemal mu külalisel oleks lõbus ja tegevust ning kumbki ei peaks pärast ütlema, et ei meeldinud minu juures olla või ei meeldinud neile mina, kuna ei tegelenud nendega piisavalt. Huvitav, kui kaugele see Rein oma tegevusega sedasi jõuda plaanib? Omamoodi muidugi armas ja ennekõike julge käitumine tema poolt. Eriti palju just ei leidu mehi, kes julgevad inimesele, keda esimest korda näevad, kohe külje alla pugeda. Järgmine samm oleks ilmselt põsemusi või midagi… Ja sellest Paulist ei saa ma ka üldse aru. Enne püüdsin sõbralik olla ja suhelda, aga ta vaikib ikka edasi ja on omaette, nagu arvuti oleks olulisem kui mina. Mis mõttes? Kuidas saab nii, et lähed kellelegi külla ja siis istud kogu aeg arvutis ja püüad endale asjaliku näo ette manada?"
Samal ajal on ka Reinu peas, kes esmapilgul magama jäi, keerlemas huvitavad mõtted:
„Naljakas, Bianca laseb endaga teha, mida tahes, sõnagi