Kuidas peatada autismiepideemia. J. B. Handley
samas mahus nagu tänapäeval. Silbermani väitel pole me lihtsalt varem autismi tähele pannud, sest vanasti olid sellised inimesed pagendatud vaimuhaiglatesse või siis lihtsalt vale diagnoosiga.28
Hr Kennedy teeb järelduse: „Silbermani ülepaisutatud sõnum on see, et me peaksime lõpetama keskkonnast tingitud põhjuste ja ka võimaliku ravi otsimise ning lihtsalt austama inimkonna neuroloogilise mitmekesisuse mosaiiki. See kõik on muidugi hullumeelne jutt.”
Olmsted ja Blaxill käivad vastusena miks-küsimusele välja oma vaatenurga ja püstitavad ise küsimuse: „Kes sellest võidab?”
Esimene küsimus, mille me peaksime esitama, on vältimatult seotud isiklike huvidega: cui bono? Kes saab kasu sellest häbitust võimetusest tunnistada lihtsat tõde ja võtta vastutus? Autismiprobleemi ulatust arvestades ei ole kuigi üllatav, et mõjuvõimsad asjaosalised otsivad viise, kuidas vältida süükoorma alla sattumist ning – veelgi hullem – hiilida kõrvale vastutusest, olgu siis finantsilisest või muust. Nagu eespool öeldud, on kaalul triljonid, sealhulgas miljardite väärtuses kasumit, aktsiaid, boonuseid ja kohustusi. Epideemiaga seotud summad on nii üüratud, et peamistel kahtlusalustel on kaalul miljardid, mille nimel vastutusest kõrvale hiilida.29
Epideemia eitamise eesotsas seisab üks mees – dr Paul Offit. Pealtnäha ei peaks dr Offiti seisukohtadel autismi osas üldse mingit kaalu olema ega peavoolumeedia tema sellekohaseid ütlusi tsiteerima, kuna tema valdkonnaks on – vaktsiinid. Dr Offit on Philadelphia lastehaiglas vaktsinoloogiaprofessor ning on teeninud pärast seda, kui tema välja töötatud rotavaktsiin USA soovituslikku vaktsineerimiskavva võeti, oma leiutisega kümneid miljoneid dollareid.30 Dr Offitil puudub ametlik väljaõpe autismivaldkonnas, kuid see ei ole teda takistanud antud teemal raamatuid kirjutamast, näiteks „Autism’s False Prophets: Bad Science, Risky Medicine, and the Search for a Cure” („Autismi valeprohvetid: halb teadus, riskantne meditsiin ja ravi otsingud”). Ka meedia tsiteerib sageli tema autismiteemalisi väljaütlemisi. 2010. aastal hääletas autismiblogi „Age of Autism” („Autismiajastu”) dr Offiti 2000. aastate „kümnendi eitajaks”.31 Siin on temalt üks tüüpiline tsitaat, mis puudutab autismi esinemissagedust:
See ei ole tegelikult epideemia. 1990ndate keskpaigast alates on autismi definitsiooni laiendatud ning nüüd nimetatakse seda autismispektrihäireks. Spektri palju leebemad osad – sotsiaalse interaktsiooni ja kõneprobleemid – arvestatakse nüüd spektri sisse. Inimeste teadlikkus on tõusnud ja me märkame seda üha rohkem. On olemas ka finantsiline põhjus, miks laste seisundit selliselt defineeritakse – nii katab kindlustus nende ravikulud. Inimesed väidavad, et kui minna ajas 50 aastat tagasi, siis praeguste kriteeriumide järgi oleks tol ajal leidunud sama palju autistlikke lapsi.32
Dr Offit ei näe siin mingit probleemi. Asjad on täpselt nii, nagu need on alati olnud, lihtsalt me mõistame nüüd neid paremini. Pole olemas mingit epideemiat, pole olemas keskkonnast pärit tekitajaid – miks peakski olema, kui näitajad pole tegelikult kasvanud? Ehk teisisõnu tähendab selline autismiepideemia eitamine miljonite kannatavate laste ja nende perede ignoreerimist. See tähendab ka epideemia põhjuste uurimisest keeldumist ja selle võimaliku peatamise välistamist. Aga mis on dr Offiti motivatsiooniks? Ma arvan, et autismiepideemia juba üksi on praeguse vaktsineerimiskava suurim ohustaja. Kui vaktsiinid põhjustavad autismi ühel lapsel 36st, nagu ma varem mainisin, lendaks vaktsineerimiskava riski ja kasutegurite suhe uppi. Teisest küljest, kui autism on meie seas alati sellisel määral eksisteerinud, ei saa me vaktsiine kuidagi süüdistada.
Offit on finantsiliselt seotud ühe konkreetse firmaga, kelle suuvoodrina ta avalikult esineb. See on maailma suurim vaktsiinitootja Merck. Dr Offit on muuseas vaktsinoloogiaprofessor Pennsylvania ülikooli juures asuva Perelmani meditsiinikooli Maurice R. Hillemani õppetoolis, mida toetab Merck. Nüüd on ehk selgem, miks tema on peamine meediakontakt, kelle väljaütlemisi kasutatakse epideemia eitamisel.
Dr Offit ei ole ainus, kes esitab sobivaid loosungeid, kommenteerib uuringuid ning teadustöid, selleks et alal hoida kahtlusi autismi sagenemisest. Dr Peter Hotez, dr Eric Fombonne ja dr Paul Shattuck on teised kolm meediasõbralikku suuvoodrit, kellel on tihedad sidemed vaktsiinitööstusega ning keda peavoolumeedia eksponeerib autismijuhtumite objektiivsete eksperttunnistajatena. Dr Hotez on ilmselt üks viimaste aastate enim tsiteeritud vaktsiini ja autismi „ekspert”, kelle nimel on mitmete eksperimentaalsete vaktsiinide patent.33 Dr Fombonne on läbi viinud ühe müstiliselt kehva uuringu leetrite, punetiste ja mumpsivaktsiini (MMR) kohta (sellest on juttu kolmandas peatükis) ning on olnud kohtus vaktsiinitootjate eksperttunnistaja vaktsiinikahjustustega laste vanemate vastu.34 Dr Shattuck oli Mercki teadur ning on CDC-lt saanud oma uuringute rahastamiseks kokku üle 500 000 dollari toetust.35 Objektiivsed eksperdid? Kaugel sellest. Kas nad lõikavad kasu epideemia eitamisest? Muidugi. Blaxill ja Olmsted selgitasid seda vägagi ilmekalt:
Inimesed, kes autismiepideemia eitamisest kõige suuremat kasu saavad on need, kes toodavad toksiine ja korraldavad nende kasutusele võtmist, mis, olgugi tahtmatult, on põhjustanud epideemia. Kõigepealt teenivad nad tulu ning seejärel väldivad õiguslikku, finantsilist ja võib-olla isegi kriminaalset vastutust.36
Hr Silberman ülistas oma raamatus „NeuroTribes” dr Bernard Rimlandi tööd. Tegemist on teedrajava psühholoogiga, kelle 1964. aastal avaldatud raamat „Infantile Autism” („Varane lapseea autism”) kummutas igaveseks idee, et autism on emotsionaalselt hoolimatute vanemate süü. Silbermani otsus dr Rimlandi heroiseerida on viimase erialaseid saavutusi arvestades küll täiesti kohane, kuid samal ajal ka väga irooniline. Dr Rimland on nimelt üks esimesi, kes avalikult vaidlustas autismidebatis 1990ndate keskel pead tõstva trendi, milleks oli epideemia eitamine.
Dr Rimland, kes asutas nii Ameerika autismiühingu Autism Society of America kui ka autismiuuringute instituudi Autism Research Institute, oli selle valdkonna tähtsaimaks autoriteediks 1980.–1990. aastail kuni oma surmani 2006. aastal. Ta pani ka aluse biomeditsiinilisele sekkumisele, mida paljud lapsevanemad on kasutanud oma laste tervendamiseks. 1990ndate keskpaigaks oli ta näinud vaieldamatuid tõendeid autistlike laste arvu massilisest suurenemisest ning Rimland kirjutas juba 1995. aastal essee pealkirjaga „Is there an Autism Epidemic?” („Kas me seisame silmitsi autismiepideemiaga?”).37
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.