Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
isa- ja ematuvi. Istunud aknale, hakkasid nad kudrutama.
„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin karjus, aga sina hobune?“ küsis ematuvi.
„Unustasin,“ vastas isatuvi.
„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin pühakoda, aga sina preester?“
„Unustasin.“
„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin jõgi, aga sina kala?“
„Olen unustanud.“
„Lühike mälu on sul, tuvike! Sa unustasid mind nagu Radegast Morana!“
Radegast kuulis neid sõnu ja talle tuli kõik meelde. Võttes Moranal käest, ütles ta näkineiule:
„Siin on mu tõeline pruut!“
„Sa kergemeelne noormees!“ karjus hirmsal häälel näkineid. „Mida sa oled küll teinud? Nüüd pean ma oma isa Jessa juurde tagasi minema!“
Öelnud need sõnad, haihtus ta uduna õhku koos oma maja ja teenijannadega.
Lõpuks ilmusid tädikesed-kaitsehaldjad. Nad ütlesid, et vaatamata igasugustele ennustustele peavad Radegast ja Morana kokku jääma.
Kui Radegast ja Morana helgesse Iriasse tagasi jõudsid, kutsus Svarog külalised pulmapeole, aga Lada kinkis Moranale oma parima sinise kleidi ja kuldkrooni.
TAEVASED SEPAD
Otse päikese all laius taeva valitseja Svarogi ja tema poja Radegasti sepikoda. See oli nii suur, et päevaga ei jõudnud läbi sõita. Kaksteist sepaselli aitasid jumalatel vasarat ja pihte tõsta. Inimesed siis veel rauda ei tundnud. Kui kellelgi oli vaja sepistada ader, hobuseraud või isegi nõel, mindi taevaste seppade jutule.
Aga siis ilmus maa peale kolmepealine lohe Tassan, õelate Velesi ja Volota sigitis. Inimesed hukkusid tema tulises hinguses nagu rohi kariloomade sõrgade all.
Jooksid siis inimesed Svarogi ja Radegasti juurde, et nende sepikojas varju leida. Vaevalt olid jumalad jõudnud inimesed sisse lasta ja nende järel raudukse riivi panna, kui kaikus Tassani möire:
„Hei, sepad, andke mu saak tagasi!“
„Aga sina laku ukse sisse auk. Me paneme inimesed sulle keele peale,“ vastas Radegast.
Kuni koletis rauduksi lakkus, ajasid jumalad pihid kuumaks. Ja kui Tassan oma keele auku pistis, pigistasid nad selle hõõguvate pihtide vahele.
„Ärge lööge mind maha!“ ulgus lohe. „Keegi kogu maailmas ei ole meist tugevam. Jagame selle omavahel võrdselt.“
„Olgu peale,“ ütles Svarog. „Aga enne tõmbame piiri, et pärast vaidlusi ei tekiks.“
Isa ja poeg sepistasid kolmesajapuudase adra, rakendasid Tassani selle ette ja hakkasid Kiievist peale kündma kahe ja veerandi sülla sügavust vagu. Tõmmanud vao Musta mereni, tegid jumalad ettepaneku:
„Maa jagasime ära, aga nüüd jagame ka vee.“
Ajasid siis Tassani Musta merre ja sinna ta uputasidki.
Svarogi ja Radegasti vagu on nüüdki veel siin-seal näha: seisab seal kahe sülla kõrgusena. Ümberringi künnavad inimesed maad, aga seda vagu lahti ei künna, jätavad mälestuseks oma taevastest kaitsjatest.
VASAR JA PIHID
Esimesed inimesed elasid nagu loomad. Ei tundnud tuld, võitlesid sõjanuiade ja kividega. Naised astusid vahekorda, kellega aga tahtsid. Kui nad lapse sünnitasid, andsid ta sellele, kes neile meeldis, sõnadega:
„See on sinu laps!“
Valinud lapsele nime, korraldas isa uhked pidustused.
Taeva valitseja Svarog otsustas inimsugu aidata. Ta laskus maa peale vasara ja pihtidega, et õpetada inimesi rauda taguma.
Siis lõid lõõmama esimesed lõkked. Must suits kerkis maasse kaevatud madalatest sepikodadest.
Pärast seda, kui jumalanna Siva oli õpetanud inimesed maad kündma, muutus inimsugu lõplikult. Inimesed ei käinud enam jämedates loomanahkades, vaid riietusid värvilistesse rõivastesse. Armetute hüttide asemele ehitati avarad ja valgusküllased majad.
Svarog kehtestas seaduse, mille kohaselt naised pidid abielluma ainult ühe mehega. Abielurikkujaid käskis Svarog karistada, elusalt ahju visata.
Pärast Svarogi taevasse tagasijõudmist valitses tema poeg Radegast.
RADEGAST TEELAHKMEL
Kord jalutas lõbus Radegast mööda maad. Kui päike soojendama hakkas, oli tema kohal. Sirutas parema käe ja päästis valla ööbiku. Sirutas vasaku ja lasi lendu käo. Ööbik lendas suve avama, kägu talve lukustama.
Räägitakse, et üks noormees, kes oli mõelnud naise võtta, läks teelahkmele, et paluda Radegastil end valitud teelt kõrvale pöörata. Radegast aga hakkas noormeest ümber veenma niisuguste sõnadega:
„Kas siis inimene ei ole vürst omaenda pulmas? Joo, lõbutse, armasta naist! Üürike on inimese elu, halb on olla üksi siin maailmas. Küll mina juba üritan ja aheldan teid kõvasti-kõvasti kokku.
RADEGAST PÄÄSTAB PÄIKESE
Igal ööl hulkus Veles hirmsa hundina ringi. Alati jäi aga Päike tema teele ette. Siis saatis Veles kohale kolmepealise lohe Tassani. Koletis kihutas valguseandja poole, ajades laiali oma tohutud lõuad nii, et ülemine huul kerkis pilvede kohale, alumine aga lohises mööda maad.
Radegast ja Dzidzelija tõttasid Päikese juurde paleesse, et teda ohu eest hoiatada. Kui nad kohale jõudsid, nägid nad Päikest istumas kuldpurpursel troonil. Teda ümbritsesid Dennitsa ja Vetsera, nende vend Jutrobog, taevaväravate hoidja Gennil ja ülemtallimees Hors. Veel olid seal kaksteist teenijannat, kelle kohustus oli pesta Päikest vihmaveega, seitse taevatähte-kohtunikku ja seitse komeeti-sõnumitoojat.
Päike oli külaliste saabumise üle väga imestunud. Jumalad käisid harva tema juures. Radegast ei hakanud tervituste peale aega raiskama:
„Kui sa väravast välja sõidad, paneb Tassan sind nahka koos sinu kuldse vankri ja imepäraste valgete hobustega.“
„Aga ma ei saa ju jätta maailma valguse ja soojuseta!“ lausus taevavalgustaja vastu.
Astudes Päikese kõrvale, lõid Dennitsa ja Vetsera hirmunult käsi kokku.
„Mida me siis peame tegema, kuidas Tassani eest pääseda?!“
Jutrobog kortsutas kurjalt kulmu, Gennil aga tõmbas mõõga välja ja hüüdis:
„Mu vend, võitleme koletisega!“
Dzidzelija aga raputas pead.
„Lohe on nii tohutu, et keegi ei suuda teda ausas kahevõitluses võita. Tuleb mõelda, kuidas Velesi sigitist petta.“
„Sul on õigus, õde,“ muigas Radegast ja näitas Gennilile Päikese vankri külge kinnitatud varuratast.
Radegast määris ratta vaiguga kokku, läks värava juurde, millest valguseandja hobused pidid kohe välja sõitma, ja süütas selle põlema. Tohutu ratas lahvatas eredalt põlema ning veeres siis otsekui tõeline Päike mööda taevavõlvi. Kohe nägid kõik Tassani avali lõugu. Lohe neelas põleva ratta alla ning kadus hirmsa ulgumise ja mürina saatel Allilma tagasi.
Saanud teada, et tema plaan ei õnnestunud, sattus Veles kohutavasse raevu ja ruttas kohe nelja pikahabemelise kääbuse juurde. Ta käskis neil sepistada raudlaeka, kuhu oleks saanud paigutada Päikese. Kääbused aga ei tahtnud sugugi, et Veles jätaks maailma soojuse ja valguseta. Nad läksid kavaluse peale välja: tegid laekasse eri suurusega avasid, peites need väljastpoolt kalliskividega.
„See on selleks, et Dennitsa, kes on lummatud kalliskivide imelisest säärast, pööraks oma teelt kõrvale ja meelitaks Päikese tahtmatult laekasse,“ seletasid kääbused Velesile.
Kõik aga ei läinud nii, nagu Allilma valitseja oleks soovinud. Päike sattus