Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
kes oli õe ja venna nõudmisel kohale saabunud, otsekohe mereranda.
Moondanud end kotkaks, tõusis piksejumal pilvede alla. Nähes tünni, haaras ta sellest oma võimsate küünistega kinni ja kandis kaldale. Seejärel võtsid Dzidzelija ja Ladon venna keha tünnist välja.
Ladon piserdas Radegastile surnud vett ja samas kasvasid lahtiraiutud tükid imeväel kokku. Dzidzelija niisutas neid elava veega. Radegast tõmbas äkki hinge ja avas silmad.
„Küll ma magasin kaua!“ hüüdis ta.
Sõdalasest jumal puhkes naerma.
„Sa oleksid kauemgi maganud, kui Dzidzelijale ei oleks tulnud pähe hõbelusikat vaadata!“
Radegast otsustas Moranale uuesti järele minna, aga Perun hoidis teda tagasi.
„Ma vist tean, kuidas sa Velesi võidaksid. Palu oma naist, et ta uuriks sellelt kurikaelalt välja, kust ta endale võluhobu sai.“
Ja ükskord küsiski Morana allmaailma valitsejalt:
„Sa kihutad mööda maad kiiremini kui Strib! Räägi, kuidas sa said endale hobu Siv-Buri, kellele ei ole võrdset terves maailmas.“
Veles ei suutnud oma ratsuga kiitlemast hoiduda.
„Saarel, maailma äärel, elab Jessa, mere valitseja. Temal on sälg, kelle seljas ta iga päev lendab ümber maailma. Ma teenisin tema juures kolm päeva karjusena, ei lasknud ühtki sälgu põgenema. Selle eest andis Jessa mulle ühe varsa.“
„Kuidas sa siis sellele saarele jõudsid?“ imestas Morana.
„Aga mul on võlurätik. Kui ma sellega kolm korda paremale poole lehvitan, ilmub vikerkaarest sild.“
Morana viis Velesile karika joovastava veiniga. Kui Veles oli uinunud, võttis Morana võlurätiku ja andis selle Radegastile.
Siis läks Radegast mere servale, kus laius suur saar, milleni oli võimatu ujuda. Jumal tegi nii, nagu naine oli käskinud, ja otsekohe tekkis vikerkaarest sild. Kui Radegast oli üle selle silla sammunud, sattus ta otsekohe mere valitseja ruumidesse.
Jessa istus tohutust kaljust raiutud troonil.
„Kas tulid endale varssa hankima?“ aimas Jessa ja salakaval naeratus mängles tema otsekui graniitplaatidena kokkusurutud huultel. „Sa saad selle, kui ei lase mu sälgudel jooksu pista.“
„Olen nõus,“ vastas Radegast.
„Mis siis ikka, sel juhul asu kohe asja juurde!“ lõi Jessa oma kolmhargiga vastu põrandat.
Kaks päeva karjatas Radegast sälgusid. Kolmandal aga, kui ta oli nad karjamaale viinud, lõid loomad sabad selga ja jooksid igale poole laiali. Kuid Radegast ei kohkunud selle peale. Ta hiilis salamisi talli, saduldas sinna jäänud varsa ja ratsutas minema. Jõudnud üle vikerkaarest silla, lehvitas Radegast kaks korda rätikuga vasakule poole. Vikerkaarest sild muutus õhemaks kui inimese juuksekarv.
Hommikul kihutas Jessa vargale järele. Kui aga tema hobuse kabjad vikerkaarest silda puudutasid, hakkas see pragunema. Nii tuli Jessal tagasi pöörduda.
Jõudnud Morana juurde tagasi, ootas Radegast, kuni Veles jälle jahile ratsutas. Pannud naise võluhobu selga istuma, kihutas ta silmapilkselt helgesse Iriasse tagasi.
Lugu aga sellega ei lõppenud. Veles oli nördinud, et Svarogi poeg oli temalt Morana ära võtnud. Ta pöördus oma venna Svetovidi poole, et too lahendaks tema vaidluse Lada lastega.
Kolm ööd ja kolm päeva kestis jumalate nõupidamine. Svetovidi järglaste poolel oli valgus, Triglavi omade poolel aga pimedus.
Kuna päev ja öö ei suuda teineteist võita, siis otsustasid jumalad lõpuks, et Morana peab ühe poole aastast veetma Velesi sünges kuningriigis, teisel aga tagasi pöörduma oma taevase abikaasa ja ema juurde Iriasse.
Jumalanna Lada andis maale tagasi viljakuse ning kõik lõi taas õitsele ja haljendama. Metsad kattusid õrna kevadise lehestikuga, rohelistel niitudel puhkesid värvikirevad õied. Varsti hakkasid pead looma viljapõllud …
Ainult et sellest ajast peab Morana igal sügisel Iriast lahkuma ja iga kord valdab Ladat kurbus. Kogu loodus nutab lahkunut taga. Puudel koltuvad lehed, külm tuul rebib need lahti. Närtsivad lilled ja viljapõllud jäävad tühjaks. Loodus uinub, et ärgata kevade rõõmsas säras, kui Velesi kuningriigist jõuab tagasi Morana – elu ja surma jumalanna.
ALLANEELATUD JUMALAD
Kaugel põhjas laius sünge Allilm. Kõrgel Mustal mäel seisis Velesi ja Nija eluase. Selle värava riivideks olid inimjalg ja -käed, lukuks hambuline lõualuu. Tara oli ehitatud kontidest, mille otsa olid torgatud leegitsevate silmakoobastega pealuud.
Igal ööl, olles võtnud hirmsa hundi kuju, läks jumal Veles jahile. Ükskord, joostes üle helge Päikese tee, röövis ta Horsi ja tegi temast Allilmas oma ülemtallimehe.
Mõne aja pärast sündis Nijal Merot – teravate loomakõrvadega poisike. Ta oli tumm, kuid vaikse loomuga ega sarnanenud üldse oma venna ja õega – Zelu ja Dirtsejaga.
Merotile meeldis tõusta mööda nähtamatut redelit taevasse, kaasas gusli, ning hulkuda tähtkujude vahel kuldse kuuna ja mängida magusaid laulukesi. Meroti muusika oli nii hea, et kui Velesi poeg istus kuuvalguse alla, kogunes tema ümber arvukalt loomi ja linde – kotkaid, lõvisid, koeri, pantreid ja hirvi. Isegi ratsanikest jumalad ja kangelased, kes olid võitnud koletisi, jäid tema ette sõnatus lummuses seisma.
Seejärel läks Merot isa ülemtallimehe juurde, et kuulda temalt lugusid tarkadest kaitsehaldjatest, võimsatest hiiglastest Vertodubist ja Vertogorist ning imekaunist jumalannast Dennitsast. Kui Merot sai kaheteistkümneseks, ütles ülemtallimees (või oli see jumal Hors ise) talle:
„Varsti sünnib sinu emal tütar Porvata – hirmus nõid. Ta neelab Allilmas alla kõik jumalad ja teenrid. Mine oma isa juurde ja palu temalt parim hobune ning ratsuta siis võimalikult kiiresti taevasse!“
Kartlikult läks Merot saali, kus istus tema hirmuäratav isa. Olles mähkinud end karu- ja maonahkadesse, segas Veles pika kepiga enda ees surnute luid, mille vahel tatsasid tähtsalt jalalt jalale sammudes künnivaresed – ettekuulutajad linnud. Nad astusid väga ettevaatlikult, et mitte tallata surnuks ümber Velesi roomavaid sipelgaid ja musti kääbuseid.
„Isa, ma tahan, et sa annaksid mulle kõige parema hobuse!“ ütles Merot.
Tõstes pilgu pojale, virutas Veles oma valitsuskepi käest minema. See kukkus hirmsa mürinaga põrandale. Künnivaresed tõusid käratsedes lendu, sipelgad ja mustad kääbused aga jooksid mööda nurki laiali.
„Lõpuks hakkasid sa rääkima!“ hüüatas Allilma valitseja ning käskis rõõmuga teenritel täita poja palve, isegi küsimata, kuhu too kavatseb teele asuda.
Sõitnud läbi pika tee, kohtas Merot teelahkmel kolme õdedest vanamoori. Need olid kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba, kellele meeldis aeg-ajalt istuda kusagil oma õmblustööga, et teekäijaid proovile panna.
„Austatud naised, kas ei leidu teil kohta vaesele rändurile?“ küsis Merot. Vanamoorid vaid raputasid pead.
„Kahjuks ei ole meil enam kaua jäänud elada. Kui oleme murdnud oma viimase nõela, tuleb surm meile järele.“
Nii tuli Merotil edasi sõita. Siis, kui eespool paistis tammesalu, nägi ta hiiglast Vertodubi, kes hirmsa raginaga kiskus maast saja-aastaseid puid.
„Jessa poeg,“ hüüdis Merot, „luba mind enda juurde elama!“
Vertodub peatus, äigas laubalt maha higinired ja ütles:
„Mul oleks muidugi hea meel sind enda juurde lasta, kuid kas näed neid tammesid? Kohe, kui neist viimase välja kisun, suren.“
Kannustades hobust, ratsutas Merot edasi. Juba maailma äärel, seal, kus maa ja taevas kokku puutuvad, nägi Merot hiiglast Vertogori, kes tohutu vasaraga mägesid purustas. Tõusnud jalustes püsti, hüüdis Merot kõigest väest:
„Vertodubi vend! Ära keeldu teelisele külalislahkust