Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
Perun otse. Mõne aja pärast hakkas paistma kuldse katusega palee. Perunile tuli vastu kaunis neiu, peas kivikroon. Ta käskis oma teenritel külalise sadulast maha tõsta ja kanda paleesse, et teda rammusa õhtusöögiga toita.
Perun aga ei teadnud, et see oli Nija ja Svetovidi tütar Klimba, öiste hirmude ja kohutavate ettekuulutuste jumalanna. Perun oli vaevalt jõudnud pehmele asemele heita, kui Klimba pööras ta ümber ja Perun lendas sügavasse auku.
Samal ajal jumalad üha vananesid. Ladon läks vennale järele. Temaga juhtus sama, mis Peruniga. Kui Ladon augu põhja kukkus, kuulis ta kellegi häält:
„Kes lendab?“
„Ladon. Aga kes istub all?“
„Perun.“
Mõni aeg pärast vendade ärasõitu läks Radegast Svarogi juurde, kui too arutas teiste jumalatega, mida edasi teha, ja ütles:
„Isa, ma tahan minna vendi otsima.“
Svarog käskis Horsil ja Gennilil tuua Päikese tallist kõige väledama ratsu. Morana aga peatas taeva valitseja käskiva käeviipega.
„Sel ööl,“ rääkis jumalanna, „kui ma keetsin erinevaid rohtusid, ilmus minu juurde Kigala ja teatas, et tahab oma õele kätte maksta, kuna see on röövinud Peruni ja Ladoni. Pärast seda andis Kigala mulle edasi Svetovidi enda tahte. Ainult minu abikaasa Radegast suudab noorendavad õunad tagasi tuua.“
„Õde, aga mis saab Perunist ja Ladonist?“ torisesid Letnitsa ja Dzidzelija. „Kas Svetovid siis tõesti ei soovi nende vabastamist?“
Lada vangutas kurvalt pead.
„Ma olen juba kaotanud oma kaks poega, aga nüüd kaotan kohe ka kolmanda.“
„Me peame kõik alluma Svetovidi tahtele, vaid tema üksi teab tulevikku,“ ütles Morana.
Kohe puhkes jumalate nõupidamisel hirmus kära. Igaüks tahtis öelda, kuidas peab Kigala sõnu tõlgendama. Isegi Siva ja Sive upitasid end oma kõrgel mäel seisva eluaseme akendest välja, kuulates pealt vaidlusi taeva valitseja palees. Tasus aga Svarogil virutada vastu raudtrooni oma hirmsa vasaraga, kui jumalate nõupidamisel jäid kõik vakka.
„Ütle mulle, tütar,“ küsis taeva valitseja Moranalt, „kuidas suudab Radegast vabastada Peruni ja Ladoni ning tuua tagasi noorendavad õunad?“
„Seda saab teha ainult erilise hobuse abiga.“
Radegast, kes paistis silma kiindumusega võluratsude vastu, tõusis kannatamatult oma kohalt.
„Kust ma selle siis peaksin leidma?“
„Ühest koopast keset mägesid, mis ümbritsevad Iriat, mu armastatud abikaasa,“ vastas Morana. „Ma viin sind kohe sinna.“
Kui Radegast oli avanud kaljule kinnitatud raudplaadi, kihutas sealt välja hobune ja kargas kohe esijalgadega tema õlgadele. Radegast isegi ei vääratanud. Ta taltsutas hobuse otsemaid võlupäitsetega.
Aega viitmata asus ratsanikust jumal teele. Jõudnud kivini, millesse olid sõnad raiutud, mõtles ta järele ja pöördus vasakule.
Õhtuks jõudis Radegast suure metsani, mille keskel kõrgus lumivalge palee. Nende paikade perenaine, jumalanna Svoba, sihvakas ja kaunis naine, silmad rohelised nagu puhkenud lehed, võttis teelise sõbralikult vastu. Ta käskis oma teenreil Radegasti hästi sööta ja joota ja lisaks kinkis talle veel imepäraselt valmistatud hõbekiivri, millel oli kujutatud laiali sirutatud tiibadega jahilind.
Kuulnud, kuhu Radegast teel on, hüüdis Svoba:
„Sa vajad hiidnaist Sineglazkat! (vn k Sinisilm).“
„Sa siis tead, kuidas ma jõuan hiiglaste maale?“ rõõmustas Radegast.
Svoba raputas pead ja lausus:
„Ei, need maad asuvad minu paleest liiga kaugel. Võib-olla minu õde Skatija näitab sulle teed.“
Seejärel käskis ta teenritel anda Radegastile kõige kiirema hobuse.
Ei jõudnud Radegast veel ringi vaadatagi, kui jõudis teise palee juurde, mis oli esimesest kõrgem ja suurem. Skatija (sama rohesilmne nagu Svoba) osutus niisama külalislahkeks. Temalt sai Radegast kingituseks metsiku musta härja peaga kilbi ja sõjakirve. Kahjuks ei teadnud ka Skatija, kuidas Sineglazkat leida. Tuli siis Radegastil suunduda kolmanda õe Tua juurde, kes elas otse maailma äärel.
Põlluharimise ja kalapüügi jumalanna Tua palee seisis põllu ja mereranna vahel. Selle tornid näisid kõrgematena kui kõige iidsemad puud, seinad aga suursugusemad kui hallid merelained. Tua rääkis Radegastile, kuidas noorendavaid õunu kätte saada.
„Sineglazka elab saarel, mida ümbritseb kindlusemüür. See müür on nii lai, et sellel saavad vabalt sõita kaks ratsanikku. Väravat kaitsevad kolmkümmend sõdalast. Sisse pääsemiseks tuleb sul hüpata hobusega üle müüri. Selle taga näed aeda, kus kasvavad noorendavate õuntega puud. Sineglazka magab ja ei märka midagi. Ainult vaata, et sa tema juurde paleesse ei lähe.“
Tua käskis teenritel tuua oma hobuse. Selle rauad olid hõbedast, aga sadulal olid kujutatud lilled, nõud puuviljadega, rattad ja kalad – kõik see, mida annavad maaharimine ja kalapüük.
Jumalanna hobune kandis Radegasti tuulest kiiremini üle rabade ja soode. Kui aga ratsanikule jäid ette laiad jõed ja suured järved, pühkis Tua ratsu need oma tohutu sabaga laiali.
Pimedal keskööl jõudis Radegast kindlusemüüri juurde, mille taga elas Sineglazka. Norsates kõuehäälselt, magasid värava ees kolmkümmend sõdalast. Surudes jalad vastu hobuse külgi, lõi Radegast teda piitsaga. Ratsu kargas ühe hooga müürist üle.
Nii nagu Tua oli ennustanud, sattus ratsanikust jumal lopsakasse aeda. Korjanud noorendavaid õunu, tahtis ta juba tagasi pöörduda, kuid siis haaras teda vastupandamatu soov ükskõik mis hinna eest näha saare valitsejannat.
Astudes paleesse, Radegast peatus: otse tema ees lamasid kaksteist imekaunist neidu. Kuus paremal ja kuus vasakul pool. Aga keskel, olles valla päästnud kuldselt säravad juuksed, magas kohinal nagu jõekärestik Sineglazka. Neidude kohal rippus puur, milles tukkus, pea norus, tulilind.
Radegast tahtis juba puuri avada, kuid mõtles õigel ajal ümber. Siis heitis ta veel kord pilgu Sineglazkale ja … ei suutnud end talitseda: kummardus hiidnaise kohale, suudles teda põsele ja läks tagasi aeda.
Kui Radegast hobuse selga istus, hakkas see äkki inimese kombel rääkima:
„Sa ei võtnud minu käskijanna nõuannet kuulda ja nüüd ei suuda ma enam üle müüri hüpata.“
Radegast sai hirmus vihaseks.
„Mida sa räägid, va heinakott? Kui me siia jääme, võetakse meil mõlemal pea maha!“
Hobune võttis kogu jõu kokku ja hüppas üle müüri, kuid puudutas seda ühe rauaga. Otsekohe hakkasid müüril helisema salajased pillikeeled ja puuris pistis hirmsasti kisama ehmunud tulilind.
Sineglazka ärkas ja nägi, et aias on noorendavaid õunu puudu. Äratanud kaksteist neidu, sööstis ta varast taga ajama.
Samal ajal leidis Radegast Tua paleeni jõudes sealt eest oma juba saduldatud ratsu.
Teetolm ei jõudnud veel alla langeda, kui Tua palee juurde jõudis Sineglazka koos oma neidudega.
„Ütle, kas sinu paleest ei jooksnud mööda metselajas,“ küsis hiidnaine.
„Ei,“ vastas Tua.
„Siis võib-olla ehk ratsutas kaunis noormees kiirel hobusel?“
„Ma ei näinud kedagi, proua,“ põikles Tua edasi. „Aga kuni sa puhkad, valmistavad mu teenrid sulle äsja merest püütud kala.“
Söönud kiirustamata õhtust, puhkasid Sineglazka ja tema neiud ning läksid siis uuesti Radegasti taga ajama. Too aga oli juba jõudnud Skatija palee juurde ratsutada.
Sisenenud paleesse, hakkas Sineglazka jälle pärima jumalast ratsaniku kohta. Skatija vastas, et ei ole kedagi näinud,