Äikese varjud. Artur I. Erich
ehte on määranud. Iga kalliskivi ja ehe pidi saajale sobima. Iga ehet vaadates kandusid ta mõtted minevikule, meenus, kuis ja millal see saadud ja ta mõtles, kellele see nüüd parimaks mälestuseks oleks. Iga ehet ehtelaekast välja võttes äratas see ka vanu mälestusi. Paljud neist olid Bernhardi kingitud, mõned enda ostetud, kuid oli ka neid sõrmuseid, millest ei meenunud ühtki mälestust. Bernhardi kingitud kihlasõrmus, paari tagasihoidliku teemandiga, tundus aastate järel säravam ja väärtuslikum kui mitmed kallid ja kõrge karaadiga briljantsõrmused. Kuigi see oli nii ammu, kangastus kodulinn Pärnu ta silmade ees. Kui kihluspidu peetud, läksid kihlatud Pärnu rannaparkidesse jalutama. Oli augustiõhtu, soe ja pime, iidsed pärnad vaevu märgatavad. Iga paari sammu järel nad kallistasid. Kas oli seal ka teisi jalutajaid, nad ei märganud. Nad olid õnnelikud.
Kihlasõrmus saab Dorritile, selles pole kahtlust. Ta oli Bernhardi lemmiktütar, teisi tal ju polnudki. Aga mine seda Bernhardit tea?
Üksainukene ehe oli siiani määratlemata. Siniste kalliskividega käevõru. See kuulus tema vanaemale, emaemale, keda ta mitte kunagi näinud ei olnud.
See käevõru oli lebanud aastaid ta laeka põhjas siidipaberisse mähituna. Kuigi see oli ainuke mälestusese emapoolselt vanaemalt, ei tihanud Olli seda käe ümber panna. See oli kui tabu. Nagu oli olnud ka vanaemast kõnelemine nende nelja õe lapsepõlves. Niipaljukest Olli kui vanem õde ikkagi teadis, et vanaisa oli oma kauni naise toonud kuskilt kaugelt eksootiliselt saarelt, kes oli talle ja tema õdedele pärandanud oma lõunamaise ilu. Võib-olla rääkis seda ka valge habemega vägilasekasvu onu, kes haruharva Pärnu linnas käis, ja keda kõik väga armastasid. Võib-olla pillas tema oma jutu sees mõne iva, mida terased tüdrukud üles noppisid ja hiljem kui mosaiigi kokku sobitasid. Nende vanaema olevat olnud alati sädelev ja lõbus, väga ilus tütarlaps, mille eest külarahvas teda koledal kombel kadestas ja tema kohta igasuguseid patujutte levitas. Vanaema eluke aga jäi lühikeseks. Suure tormi ajal, mis nende ilusa maja koos kogu varaga merre uhtus, olevat emaema ratsutanud hobuse seljas mööda randa ja tagasi ta sealt enam ei jõudnud.
„Kuidas see käevõru alles jäi?” päris Olli sel ammusel päeval oma emalt, kes talle selle käevõru andis.
„Minu isa oli selle kunagi hiljem kivide vahelt leidnud. See oli ainus mälestus tema armastatud naisest. Meie – mina ja vend – muidugi ka,” rääkis Olli ema Maide. „Peale isa surma tõi vend selle käevõru minu kätte.”
„Nii ilus käevõru,” kiitis Olli ja tahtis teada: „Miks sa pole seda kunagi kandnud?”
„Ma ei tea isegi. Ehk kartsin, et see manab vanad mälestused uuesti esile,” oli ema siis vastanud. Ja Ollil jäi küsimata, mida ta hiljem kibedasti kahetses, kas need mälestused olid siis nii halvad? Olli ei küsinud, aga teadis ilma küsimatagi, et ta ema häbenes oma segaverelisust, ta oli kuulnud, et just sellepärast tuli ema oma kodukohast ära ja jäi Pärnusse parunipreilile seltsidaamiks, võttes tolle saksiku eluviisi ka iseendale omaks.
Nii kauge oli see aeg, kui ema selle käevõru talle andis ja ütles: „Nüüd tahan anda selle käevõru sinule kui oma vanemale tütrele, küll sina tead, kellele seda edasi pärandada.”
Sellest oli nüüd juba poolsada aastat möödas, veidi ülegi. Olli viibis viimast korda kodumaal kolmekümne kaheksandal aastal ja veidi enne oma ärasõitu oli neil emaga see jutuajamine aset leidnud. Siis nägid nad emaga teineteist ju viimast korda. Ent siis ei teadnud nad seda mitte. Olli käis ju Dorritiga pea igal aastal kord või kaks Šveitsi sanatooriumites. Keegi ei teadnud aga siis, et poliitilised tormituuled hakkavad Eestit räsima ja Bernhard soovitas neil esialgu sinna jäädagi…
Nii nagu ta emagi, ei olnud ka Olli seda käevõru kandnud. Temagi nagu peljanuks seda. Nagu oleks käevõru kandmine toonud esiema patud uuesti päevavalgele.
Nüüd, vanuigi, vaatas ta kõike seda hoopis teise pilguga. Elu oli muutunud. Ja temal olid suured elukogemused. Mingi süü oma esiema vastu lasus ta hingel. Nüüd võttis ta aeg-ajalt käevõru siidipaberist välja, hoidis seda käes ja lasi kividel valguses sillerdada. Sellist erinevate siniste kivide kombinatsiooni polnud ta ühelgi teisel ehtel näinud. Nad andsid koos erilise sädeluse. Safiir oli kui välgusähvatus, mis samas lapisekivi varjus kustus. Korrapäratult tükitud türkiisid kumasid ookeanina. Kõiki kive ta ei tundnudki. See käevõru oli kui ilmastikunähtus, sädelev, kiirte mänglevus, valgus ja varjud. Nagu meie enese elupäevad, mõtles Olli.
Ja mida rohkem ta seda käevõru vaatas ja enda käes hoidis, seda rohkem see talle meeldima hakkas. Ja seda sagedamini mõtles ta oma vanaemale, kes järgnes oma armastatud mehele kaugelt Lõunamaa saarelt Põhjamaale, kus teda kunagi omaks ei võetudki.
See käevõru oli testamendis veel määramata. Ema oli jätnud selle tema, Olli, otsustada, kellele ta selle edasi pärandab. Ja nüüd tahtis ta seda kristlikult teha. Ta lootis sellega ehk lunastada süüd, mida tundis oma vanaema ees. Küllap emagi, kui ta praegu veel elaks, tahaks sedasama. Nüüd ei häbeneks ta seda, mida toona.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.