Äikese varjud. Artur I. Erich
enne üle anda, kui Demokraatlik Saksamaa on kukutatud. Nii ta just ütles. Ta ei tahtnud, et tema pansioni aktsiate tulust läheks osagi kommunistliku ühiskonna hüvanguks. Või mis veel hullem, Lääne-Saksamaa kõva valuutaga võidi sealpool kommunistlikku propagandat teha.
Ja nüüd oli see aeg kätte jõudnud. Peale selle pärandas ämm Hertale ka oma kõige ilusama ja kallima briljantsõrmuse. Selle otsuse tegi ta päris eluloojangul, ehk mõni päev enne surma. Seda Hansi ei teadnudki, see oli naistevaheline jutt olnud, ja Alla ei olnud veel otsustanud, kas ta ütlebki seda mehele. Kõigepealt tahab ta selle Hertaga tuttavaks saada ja siis ta vaatab, kas too ongi selle päranduse vääriline. Jäme ots oli praegu Alla käes ja seda oli mõnus teada.
Igasuguseid probleeme tekitas selle müüri maha kiskumine…
Peale õhtusööki siirdus seltskond uuesti salongi. Nüüd oli vestlus konjakit ja kohvi rüübates sundimatum. Vesteldi nii eesti kui saksa keeles. Kui eesti keeles, siis noogutas Hansi viisakusest kaasa, kuigi ei tabanud teemast pea midagi. Kui aga kõneldi saksa keeles, siis ei saanud jälle Greta aru, kuid naeratas ikkagi. Tal olid omad mälestused, millele mõtles ja mis vägisi naeratama panid.
Ulrich oli esimene lahkuja. Ta vabandas küll seepärast väga, ent järgmisel hommikul pidid nad koos abikaasaga Madriidi, poja perele külla sõitma. Kuigi oleks tahtnud veel siin armsas seltskonnas aega veeta, pidi ta lahkuma. Reisi ei saanud ka edasi lükata, see oli neil juba ammugi plaanitud, pojapoeg saab leerist lahti.
Loomulikult mõistsid teda kõik.
„Aga ma loodan väga, et kohtume veel! Luuleke, oleksime väga rõõmsad, kui järgmine kord Saksamaale sõites külastaksid ka meid! Nüüd, kui ajalugu on uue lehekülje pööranud, pole see enam võimatu!”
„Aitäh kutsumast,” vastas Luule, „enne aga peaks meie piirid ka lahti lükatama!”
Jäeti hüvasti. Ulrich suudles Luule kätt. „Ma tõesti loodan, et näeme veel!”
Luule teadis oma kuuenda meelega, et seda ei juhtu.
Kui külaline oli välja saadetud, ütles Alla: „Kas polnud vägev üllatus?”
„Üllatus oli vägev, jah,” nentis ta tütar Ene veidi irooniliselt.
Alla ei teinud tütart kuulmagi, vaid pöördus Luule poole: „Ma tahtsin sulle headmeelt teha, sellepärast ju helistasin kohe Ulrichile ja tema tahtis loomulikult sinuga kohtuda. Teadsin, et tahaksid teda pärast nii paljusid aastaid jälle näha!”
„Aitäh sulle,” vastas Luule. Ta teadis, et Alla mõtles seda hästi, ega näidanud välja, et see kohtumine valmistas talle piinlikkust ja manas ilmaaegu mineviku varjud jälle esile.
„Nüüd oleme siis jälle oma perega ja naudime seda täiel rinnal!” ütles Ene. „Mul on nii hirmus hea meel, et näen teid mõlemaid.”
„Meil samuti. Ma olin ju päris väike, kui sina, Alla, ära sõitisid, kuid mäletan sind ikka sellise energilise ja lõbusana. Ja Ene, sina pole üldsegi muutunud!”
„Ära tee siin komplimente midagi. Aastaid on ikka üksjagu möödunud, sina jõudsid selle aja sees täiskasvanukski saada!”
„Küll oleks tore kunagi ka tädi Ollit näha. Ema ikka räägib, et Olli oli perekonna autoriteet ja…”
„Ta vähemalt ise arvab seda,” pistis Alla vahele, „Olli on eluaeg armastanud teisi õpetada ja kamandada!”
„Aga kõik ju austasid teda,” mäletas Luule hästi.
„Nojah, võib-olla ka teesklesid,” ei andnud Alla nii kergelt alla.
„Olli oli teist ju kõige vanem ja sestap see lugupidamine tuligi,” arvas Ene.
„Mitte üksnes kõige vanem, vaid ka kõige varakam ja see mängib väga suurt rolli! Seepärast ta peabki end vaata et lausa ülikuks,” ironiseeris Alla, kuid lisas taas leplikumalt: „Eks igaüks ole omamoodi. Ja kuidas öeldaksegi, sõpru saad valida, aga sugulasi mitte. Mina siis unistan vahel, et ehk näeme veel seda päeva, mil terve meie suguvõsa jälle koos saaks olla!”
„Mina küll loodan, et ükskord see päev ikkagi koidab,” oli Luule pateetiline.
„Liiga hea, et see võiks täide minna,” ütles Greta.
„Kas sinu meelest on siis võimatu, et Eesti jälle vabaks saab?”
„Ei, see pole küll võimatu! Eesti saab ükskord kindlasti vabaks! Võimatu on minu arvates kõiki sugulasi kokku saada!”
„Kui Eesti vabaks saab ja venelaste käest pole Eestisse sõiduks vaja luba küsida, siis tuleme kindlasti teid vaatama! Olli ja tema pere ka ja Laine! Olli kinnitab seda igas oma telefonikõnes!”
„Greta pidas vist võimatuks hoopis kõiki meie Eestis elavaid sugulasi kokku saada,” rääkis Luule, „kõik on laiali pillutud ja mõnda, näiteks Helve poegi, pole me vist kümme aastat näinud!”
„See on ehk teie oma viga, kui mina Eestis elaksin, siis käiksin küll kõigiga läbi,” viskas Alla väikse torke.
„Eks meiegi lävime, nii ühe kui teisega… ainult et kõiki korraga on liiga raske kokku viia. Aga kui teie peaksite Eestisse tulema, siis toome nad kas või väevõimuga kohale,” kinnitas Luule. „Peaasi, et te ikka tuleksite!”
„Mitte enne, kui Eesti vabaks saab, seda kinnitab Olli ja ega minagi taha kommunistide hambusse vabatahtlikult minna!” ütles Alla. „Ja ammugi veel Ene, kes ikkagi põgenes sellest kurjuse riigist.”
Nii arutati poliitilist olukorda ja suguvõsa probleeme. Tore oli taas koos olla. Kuigi peatse lahkumise vari oli end juba tükk aega nende vahele heitnud.
„Peaksime varsti minema hakkama. Grupijuht pani meile südamele, et keegi liiga hilja peale ei jääks ja ei taha teda päris välja vihastada,” õhutas Greta.
„Ikka see lambamentaliteet, see kohe on nõukogude inimese sisse kodeeritud!” oli Alla rahulolematu. Ta ei tahtnud veel oma armsatest sugulastest lahkuda ja näitas oma nördimust neile välja.
„Mis parata, elame ju ikka veel totalitaarriigis.”
„Ja pealegi tahame ehk teinekordki mõnele turismireisile minna, vähemalt mina tahan,” selgitas Greta, „kui aga grupijuht minu kohta halva iseloomustuse annab, siis võib uutest reisidest vaid und näha!”
„Te ju ei jõudnud Lääne-Berliini õieti nähagi ja see on hoopis teine maailm kui Ida-Berliin! Eks ju, Hansi!”
Kui mees talle arusaamatult otsa vaatas, taipas ta alles siis, et oli eesti keeles rääkinud. Ja tõlkis kähku viimase arutelu.
„Jah,” nõustus muidugi Hansi, „ei maksa küll ära sõita, ilma et poleks Lääne-Berliinis veidi ringi vaadanud. Mul on ettepanek, lähme kõik välja ja jalutame läbi Kurfürstendami, saate mingisugusegi ettekujutuse Lääne-Berliinist. Ja siis võtame takso ja me viime teid otse teie hotelli! Mis viga nüüd sõita, kui teed ja väravad valla!”
Keegi ei olnud vastu. Lahkumine pidi kord ju niikuinii tulema, kas nüüd või tund aega hiljem.
II
Olli ärkas telefonihelina peale. Ta vaatas öökapil asuvat äratuskella ja selle fosforosutid näitasid, et kell oli täpselt kaheksa. Kes küll nii vara hommikul helistas? Pereliikmed ju teadsid, et Olli ei tõusnud kunagi enne üheksat voodist ja siis läks veel vähemalt pool tundi või rohkemgi kümblemisele ja enda kordategemise peale. Kõik pereliikmed teadsid, et enne kella kümmet pole sobiv Ollile helistada. Ja tuttavad ei helistanud niikuinii varem, sest enne kella kümmet polnud üldse viisakas kedagi tülitada.
Telefon ent helises uuesti. Ja Ollile tundus, et selle hääl muutus üha tungivamaks.
Mis siis ometi lahti on? Olli haaras pahaselt telefonitoru. „Missis Baumvald kuuleb!” ütles ta üsnagi reserveeritud häälega.
„Olli, tere! Siin mina, no tundsid, õeke, muidugi mu juba häälest ära!” sädistas telefonis