Äikese varjud. Artur I. Erich
igatsen jalutada Unter den Lindenil,” ütles Ulrich, vaadates omakorda Luule poole.
Ja Luulele meenus, et Ulrich kirjutas talle ju mitmes kirjas, kuis ta jalutas sel kuulsal pärnade alleel ja mõtles igatsusega tema peale. Mees igatses temaga seal jalutada. Millal see igatsus siis lõppes? Kas siis, kui Berliin lahutati selle halli koleda müüriga ja Ulrichil polnud enam võimalust pärnade alleele minna? Või kadus see juba palju varem? Ehk leidis ta juba varsti endale lohutust?
Luule mõtles, kas ehk selle toonase igatsuse pärast võttiski ta noorpõlvekallim Alla kutse vastu ja tuli teda täna tervitama? Midagi kauget ja hella liigutas ta hinge, ta vaatas mehe poole, et taas tema pilku kohata. Kuid siis märkas ta, et Ulrich ei vaatagi enam teda, nüüd vaatas mees imetleval pilgul Gretat.
Kui palju erinevaid tundeid mahub hetke vältel inimhinge sisse! Seal, kus äsja oli hellust tunda, oleks nüüd kui kass oma küüntega kriipinud.
„Ka vana hobune tahab kaeru,” oleks kui keegi praegu puhtas emakeeles talle sosistanud.
Kes oli seda öelnud? Luule vaatas kolme eestlannat, kelle suust see oleks võinud tulla. Greta suust muidugi mitte. Tema avalad ja säravad silmad olid süüst priid. Ene jälle oli ametis prae tükeldamisega. Jäi üle ainult Alla, kuid tema näost võis praegu vaid veidi kõrgi seltskonnadaami hoiakut välja lugeda, isegi sõrmedest, mis nii elegantselt veiniklaasi suu juurde tõstsid. Aga ta võis ka teeselda, Alla oli ju elukutselt näitleja, pealegi armastas ta näidelda. Ega ometi Ulrich seda kuulnud? ehmus Luule paljast mõttest, tema ometi oskas eesti keelt.
Ulrich ei olnud kuulnud, muidu ei oleks ta nii heatahtlikult naeratanud, kui lausus: „Ma vaatan ja imetlen, kui sarnased te kolmekesi olete!”
„Jah, Luule ja mina oleme alati sarnased olnud ja nüüd on siis lisandanud meile ka Greta!” sädistas Alla.
„Ainult et minul on heledamad juuksed,” märkis Greta.
„Luulel olid ju ka… aga Venemaalt tulles olid sa sama tumeda peaga nagu mina,” seletas Alla.
Luule noogutas. Venemaal oldud ajale ei tahtnud praegu mõeldagi, ammuks veel sest rääkida.
„Me olime, mina ja mu kolm õde, kõik väga sarnased. Meid vahetati tihtipeale isegi ära, eriti mind ja Meerit, meie kaks olime kahest teisest õest palju nooremad. Ja kui Luule Gretale sündis, siis tundus mulle ja Meerile, nagu oleksime veel ühe õe saanud!”
„Kui vana sa siis olid, kui Luule sündis?” küsis tema tütar Ene, kes ema meelehärmiks ei olnud tema lõunamaist ilu pärinud, vaid oli ehtsat aaria tüüpi.
„Ei mäleta enam täpselt, igatahes päris väike veel.”
„Seda annab ju kergesti välja arvutada,” oli Ene järjekindel. Allat see pahandas, Ene tegi seda nagu meelega.
„Jäta, ei sobi ometi daamide vanust siin rehkendama hakata, kus su kombed on, Ene?” noomis Alla. Ja siunas end endamisi, et oli selle ohtliku teema üldse üles võtnud. Ta oli kunagi oma vanust võltsinud ja seda teadis vaid tema ise, ei aimanud Hansigi. Ja saladuseks pidi see ta mehele jäämagi, nagu palju muudki tema naise kirevas eludraamas.
„Muide, ma tegelen väikestviisi ka maalimisega,” üllatas Ulrich nüüd uue teemaga.
„Ma ei mäetagi, et sa Eestis maalisid?” imestas Luule, kas tõesti oli ta sellise huvitava hobi mehe juures unustada jõudnud?
„Ei, siis ma ei maalinud veel, kuigi koolis oli joonistamine mu lemmikaine, aga seda muidugi sellepärast, et seal ei olnud vaja midagi tuupida,” naeris mees.
Ja terve seltskond naeris kaasa. Ka Hansi, kuigi ta ei mõistnud naeru põhjust ja Alla ei viitsinud talle enam tõlkida.
„Ma hakkasin tõsiselt maalima alles pärast sõda, tegin seda ülikooli päevil ja ka hiljem, see on mul nii närvide rahustamiseks ja annab häid ideid, ma ei pea silmas maalimiseks, vaid üldse, isegi mu erialal, advokaadina.”
„Huvitav!” leiti.
„Ja praegu teid, preili Greta, vaadates, mõtlesin, et küll teie oleksite tänuväärne modell!”
„Arvate?” oli neiu meelitatud.
„Kas siis teised daamid ei sobiks?” kostis vaikne hääl.
Nüüd oli Luule kindel, et see tuli Alla suust.
Seekord kuulis seda ka Ulrich ja ruttas kinnitama: „Loomulikult sobite, isegi väga hästi. Ma tahtsin seda just mainida. Luule, sind ma olen ka foto järgi maalinud!” pöördus siis naeratades Luule poole.
„Noo!”
„Jah, isegi mitmes variatsioonis. See oli üks mu esimesi töid…” tegi mees pausi. Ja vaikus võttis maad. Lauasolijad muutusid mõtlikuks.
Siis ikkagi ei unustanud sa mind nii ruttu, mõtles Luule, igatsesid mind ja hakkasid mind maalima. Seda oli hea praegu tunnetada, kuigi aega oli nii palju möödunud, oli ikkagi hea teada, et mees oli tema peale mõelnud, siis kui tal endal kõige raskemad aastad üle tuli elada. Aga millal ta ise oma mõtetes Ulrichiga suhte katkestas? Millal? Küllap vangipõlves, siis püüdis Luule talle mitte enam mõelda, ja lõpuks see ka õnnestus. Eestisse tagasi jõudes tulid mälestused taas tagasi, tulid kui välgusähvatused, tegid veel hingele haigetki. Kuni lõpuks aeg nad kaugeteks varjudeks muutis. Aeg parandab kõik haavad, ütleb vanasõnagi, see on ka ainuke vanasõna, mis kunagi ei valeta.
Siis ju tuli Eldur tema ellu. Algul jälleleitud koolivennana, sõbrana ja hiljem abikaasana.
Luule mõtles Eldurile ja vaatas Ulrichit. Nagu võrdles neid kahte meest omavahel alateadvuses. Kui elu oleks läinud teisiti, kui Eesti poleks Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, kui need samad okupandid poleks eestlasi terroriseerinud? Siis oleksid nad Ulrichiga abielus… Isegi siis, kui Ulrichi perekond Saksamaale siirdus, isegi siis oleksid nad jõudnud veel enne abielluda ja ta oleks saanud kaasa sõita. Aga ta loobus ju sellest, ei tahtnud oma peret maha jätta, koolgi oli lõpetamata. Ja kui kõik oleks siiski teisiti, kas ta oleks siis praegu Ulrichi abikaasana õnnelikum? Kas oleks see väljapeetud ja viiskas mees olnud talle sobivam elukaaslane kui veidi tahumatu, aga südamlik Eldur? Need kaks meest olid kui öö ja päev. Ulrichi käitumine, tema galantsed liigutused ja lauakombed lausa kuulusid tema oleku juurde. Ja Luule muigas sissepoole, kujutades praegu Eldurit tema kõrvale, kes tingimata teeks mõne fopaa, kas pillaks kahvli maha või tilgutaks kastet säravvalgele laudlinale ja püüaks samas seda salvrätiga kõrvaldada ja muidugi teeks asja palju hullemaks. Selline lihtsalt oli Eldur, kes käitus peenes kohas alati kui elevant portselanikaupluses. Oma vabanduseks ütles ta, et talle on loodud liiga suured ja kohmakad käed. Mis aga tööd tehes muutusid otsekohe kuldseteks.
Luule ei tahtnud neid mehi rohkem võrrelda. See tundus kohatu ka iseenese ees. Elduriga sidus teda olevik ja Ulrichiga minevik. Ja sel oli määratu vahe. Minevikku ei tohiks kinni hoida, minevik kuulub vaid mäletamiseks. Kõik möödub isegi ruttu. Homme on täna juba eile. Ja üks inimelu on kui Igaviku kerge silmapilgutus.
Luule ei pannud tähele, millal vestlus taas saksakeelseks läks. Taas arutati, milliseid hüvesid (ja veidi ka muret) toob kaasa terve Saksamaa ühinemine. Kui ruttu harjuvad idasakslased kapitalismi ja turumajandusega. Terve põlvkond on Ida pool kasvanud väära ideoloogia keskel. Tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks ja probleemideks. Aga peaasi, et lõhe ei jääks sakslaste vahele. Rõõmu on kindlasti rohkem kui probleeme, selles oldi üksmeeles. Ja ka selles, et eilne ajaloosündmus mõjutab ka teisi Euroopa riike.
„Ma rõõmustan kõige rohkem selle üle, et saame ka Dresdenisse ja Leipzigisse minna!” rääkis Ene. „Üks meie sugulane, vanaema õetütar, keda ma pole kunagi elus näinud, elab ju ka Leipzigis. Vanaema rääkis temast nii tihti ja nii soojalt!”
„Ta nimi on Herta! Meie lähme kindlasti teda vaatama!” ütles ta isa ja pöördudes abikaasa poole, lisas: „Sa ju mäletad, et muti rääkis tihtipeale Hertast?”
„Mäletan küll,” ühmas Alla. Ta mäletas liigagi hästi. Ämm võttis selle sugulase nime liigagi tihti suhu, nii tihti, et too persoon hakkas Allale juba ilma teda nägematagi