Äikese varjud. Artur I. Erich
lihast tädi, ma mõtlen Lainet, kunagi näinud ega sind ja…”
„Ma kutsuksin ta siia, aga vaevalt teda lubatakse. Laine on ju mitu korda Lehtit ja Luulet kutsunud, ikkagi oma õed, kuid igakord öeldakse ära.”
„Nüüd ehk saab, nüüd on Venemaal perestroika ja see annab rohkem vabadust! Laine võiks küll pisi-Greta Ameerikasse kutsuda. Oma õetütar ikkagi!”
„See on hea idee!” kiitis Olli oma nooremat õde. Seda tegi ta väga harva. Aga seda tunnustavam see paistis. „Küll tahaks kedagi neist siin näha!”
Nad rääkisid veel kaua. Ja olid enamasti ühel meelel. Alles siis, kui Alla rääkis, et ta organiseeris isegi Luule noorpõlvekavaleri Ulrichi Luulega kohtuma, muutus Olli noomivaks.
„Kas sa mitte ei organiseerinud siin jälle üle! Luulele võis see ju päris šokk olla!”
„Tahtsin Luulele rõõmu valmistada. Ma ei saanud ju seda ainulaadset võimalust käest lasta. Lootsin isegi, et ehk Ulrich kutsub ta enda juurde elama!”
„Mis sul arus on! Nagu ma sinult kuulnud olen, on Ulrich ju abielus, tal on pere.”
„Asi see siis lahutada pole!”
„Ära võta endale saatuse rolli!”
„Ei võta. Aga veidi tagant torgata võib ehk saatust ikka!”
„Ja kuidas Luule sellele vaatas? Luule on ju ise ka abielus ja ma olen Lainelt kuulnud, et nad elavad hästi!”
„Tal oli väga hea meel. Käitus ainult liiga tagasihoidlikult. Mina tema asemel oleksin atraktiivsem olnud! Mehele tuleb ikka välja näidata, et oled temast huvitatud, siis läheb kõik nii nagu vaja!”
Vanem õde raputas laitvalt peaga ja mõtles: terve sinu elu on ju nagu üks atraktsioon, ja kohmas siis: „No sina, Alla, jääd ikka Allaks.”
Kell oli täpselt üheksa, kui õed oma telefonivestluse lõpetasid.
Hurdakoer kraapis juba ukse taga. Tema tundis kella hästi. Perenaine oli täna protseduuridega hiljaks jäänud.
Olli avas ukse. Koer lipsas saba liputades tema juurde, tegi väikse hüppe, et perenaise palgelt korraks keelega üle võtta ning jäi siis ootusärevalt ootama, millal perenaine vannituppa läheb, et saaks samal ajal tema voodis veidike tukastada, üks kõrv kikkis, et duši pahina vaibudes jõuaks uuesti maha hüpata.
Perenaine aga istus voodile tagasi. Suur rõõm võttis jõuetuks. Nii palju oli mõelda.
Koer vaatas teda. Koer armastas oma perenaist. Koera nimi oli Rolf. Juba kolmas Rolf sellest ajast, kui nad Šveitsis endale esimese hurdakoera võtsid. Kõik need kolm koera olid samast suguvõsast. Olli ei osanud oma koeri teisiti nimetada kui ikka Rolf. Seepärast kutsuski Bruno praegust koera Rolf III-ndaks, ja varsti lihtsustati nimeks lihtsalt Three, mida hääldati välja eestipäraselt: Sri. Nii oligi suupärasem inimestele ja kõlavam koerale. (Ja mida Bruno tegi või ütles, sellega oli Olli enamasti nõus).
Koer vaatas perenaist. Perenaine istus endiselt. Koer pani käpad voodile. Perenaine ei keelanud. Siis otsustas ta proovida, tegi hüppe ja oligi voodis perenaise kõrval. Oi imet, teda ei aetudki maha.
Ollil oli väga palju mõtelda. Seekord tegi Alla telefonikõne teda õnnelikuks. Isegi ei ärritanud teda, mis ju tavaliselt Allal nii hästi õnnestus. Alla oli kohe niisugune natuur, et lausa oskas närvidele käia. Ja mõnikord tabas Olli end jumalavallatult mõttelt: miks võetakse sinult ikka need parimad ja jäetakse alles nirumad. Olli armastas oma õdedest kõige rohkem Gretat, kuigi selles armastuses oli olnud ka kibestust, mis peale surmagi veel tunda andis. Siis järgmiseks oli noorim õde Meeri ja kõige viimases järjekorras alles Alla. Ta polnud seda Allale küll otse öelnud, kuid teadis, et Alla tunnetas seda isegi. Nüüd mõtles ta, et peaks Allale rohkem oma hoolivust üles näitama. Aga ta teadis juba ette, et niipea, kui nad kohtuvad või pikemalt ka telefonitsi kõnelevad, oskab Alla ikka nii vihastavalt või totralt käituda, et käib talle kohutavalt närvidele.
Täna andestas ta Allale kõik veidrused. Ta rõõmustas Alla telefonikõne üle. See telefonikõne otsekui manas vanad mälestused elavaks.
Ehkki ta tütar oma perega elas siinsamas linnas ja ka õe Greta keskmine tütar Laine ja ka oma poeg (ta nimetas ka mõttes Brunot oma pojaks) elas ju samuti Illinoisi osariigis, Champaigne’i linnas, vaid kolme-neljatunnise autosõidu kaugusel, igatses ta ikkagi Eestise jäänud sugulasi. Tihti neile mõeldes tundusid nad sama kauged ja kättesaamatud nagu need, kes juba Elüüseumi väljadele läinud. Ka kodumaa sugulased oleks kui alatiseks kadunud. Nüüd aga, pärast Alla telefonikõnet, oli kõik korraga muutunud. Alla oli kohtunud Greta tütre ja Greta tütretütrega. Ja ehk pole see tallegi võimatu!
Nüüd tahtis Olligi oma rõõmu kellegagi jagada. Ja ta helistas Dorritile, et kõike seda ka temale rääkida, ent muutis siis meelt, see uudis vääris rohkemat, seda ei saanud telefoni hooleks jätta. Nii tegi Olli Dorritile vaid küllakutse, lubades siis ka huvitavat uudist rääkida. Siis helistas ta ka Lainele ja kutsus temagi.
Hurdakoer Rolf-Sri, aru saades, et täna on tal vaba voli voodisse jääda, sättis end mugavamasse poosi, surus nina vastu siidiseid linu ja jäi magama, nähes hetke pärast juba ehtsat koeraund.
Alles siis, kui telefonikõned peetud, oli aega vannituppa minna.
Ka kohvijoomine jäi Ollil täna hilja peale.
Tavaliselt oli tal hommikusöök söödud, kui koduabiline saabus. Tavaliselt oli ta siis juba aias. Ilusa ilmaga armastas ta ka hommikusööki aiaterrassil, südasuvel ka basseini ääres süüa. Ta armastas vee lõhna. Nüüd aga, kui ilmad juba sügise moodi, siis jalutas ta aias lihtsalt ringi, nautis oma aia võlusid, mis igal aastaajal teda ikka uuesti üllatasid. Ja peale selle pidas Olli hoolt oma füüsise üle. Ükskõik, milline ilm väljas oli, ükskõik, kas pistis rinnus või valutasid kondid, Olli käis alati väljas. Arstidki soovitasid sama – palju jalutada –, kuid Olli teadis seda isegi. Imestas vaid nende inimeste üle, kes liikumist paljuks pidasid. Ja mis selle tagajärjeks oli – paljudele tegi muret üleliigne kehakaal. Ameerikas oli kõige rohkem pakse inimesi maailmas. Õnneks ei olnud Ollil selleks soodumust. Tema mäletamist mööda ei olnud seda nende suguvõsas kellelgi.
Kui koduabiline Gaaja kohale jõudis, tegi ta suured silmad, et proual kohvijoomine alles pooleli.
Aga see imestus ei jäänud ainukeseks. Et proua pakkus ka koduabilisele kohvi, oli tavaline ega pannud imestama, küll aga see, et proua soovitas Gaajal võtta kruus ja istuda tema kõrvale.
Koduabiline tegi seda ujedalt. Tavaliselt jõi ta kohvi või võttis einet ikka üksinda köögis. Samal ajal võis ka proua toas lõunat süüa. Kuid nad ei söönud kunagi koos.
Täna oli proua aga sellises meeleolus, et tahtis enda kõrvale elavat inimest. Ja Gaaja talle meeldis. Ollil oli olnud palju teenijaid või majapidajaid ehk ümmardajaid (heal lapsel palju nimesid) ja enamasti polnud ta nendega rahule jäänud. „Mul on jälle mure ja probleem oma teenijaga!” – selline kurtmine oli Olli lähikondlastele tuttav. „Ära tee endale tühjast probleeme,” vastas tütar Dorrit hooletult, „mis sest, et tal kombeid ei ole, tähtis on, et ta maja korras hoiab ja süüa oskab keeta!” – „Ma ei või sallida, et ta nimetab minu tuttavaid kõiki eesnimepidi, sinust ja Lainest rääkimata. Ja kui ma talle märkuse teen, siis ta vaid naeratab ja järgmine kord käitub täpselt samamoodi.” Selline viga oli ta eelmisel teenijal, korealasel. Üleeelmine oli küll eestlane, pealegi kodueestlane, kes oli oma tädi kutsel Ameerikasse külla tulnud ja siis illegaalselt Ameerikasse ka jäänud. Kuna ta varsti hakkas tööd otsima ja Ollil oli parajasti eelmine teenija lahkunud, andis Olli talle meelsasti tööd. Mõlemad arvasid alguses, et on õnnega koos. Eriti Olli. Nii sai ta iga päev eesti keeles suhelda. Ent see õnn oli üürike. Peagi selgus, et kaasmaalane armastas oma nina igale poole toppida ja Ollile tundus, et tema äraolekul soris teenija ka tema kappides. Pealegi avastas ta, et teenijanna teeb tema äraolekul liiga pikki telefonikõnesid. Kui Olli talle selle eest märkuse tegi, lubas süüdlane, et see enam ei kordu. Ometi kasvasid telefoniarved aina suuremaks. Sellega ei saanud Olli enam leppida, ja ta pidas nii Dorritiga