100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry
aasta eest asja ette oleksime võtn’d.”
“Aga me ei võtnud,” lausus härra McCaskey, hetke selle võimaluse üle mõeldes.
“Jawn, aga mõtle sellele, kui kurvad me oleksime, kui meie väike Phelan oleks ära jooksnud või ära varastatud.”
“Ära räägi lollusi, naine,” ütles härra McCaskey. “Ta nimi oleks olnud Pat – minu Cantrimis elava vana isa järgi.”
“Vale!” sõnas proua McCaskey ilma vihata. “Minu vend on väärt poolt tosinat McCaskeyt. Meie poeg oleks nime saanud tema järgi.” Ta kummardus üle aknalaua ja vaatas all toimuvat sebimist.
“Jawn,” lausus ta siis, “anna andeks, et sind leivapudinguga viskasin.”
“Leivasupiga,” parandas abikaasa. “Ja kaalikate ning kohviga. Seda kutsutakse kiirsöömaajaks ja antud juhul õigustab see nimetus end täiesti.”
Proua McCaskey libistas käe abikaasa käevangu ja võttis mehe mõhnalise käe oma pihku.
“Kuula, kuidas vaene proua Murphy nutab,” ütles ta. “Kole, kui nii väike laps nii suures linnas kaotsi lääb. Kui see oleks meie väike Phelan, Jawn, oleks see mu südame murdn’d.”
Härra McCaskey tõmbas ettevaatlikult käe ära ja võttis kaasal õlgade ümbert kinni.
“See on minust rumal,” ütles ta kähedalt, “kuid kui meie väike Pat oleks kadunud või röövitud, oleksin olnud väga löödud. Kuid meil pole lapsi. Mõnikord olen sind halvasti kohelnud, Judy. Unusta see.”
Abikaasad istusid külg külje kõrval aknalauale ja vaatasid all hargnevat draamat.
Nad istusid kaua. Kõnniteel voogas peademeri, esitati küsimusi, sosistati samalaadsetest juhtumitest, jagati asjakohatuid nõuandeid. Siin-seal ilmus nähtavale proua Murphy pea, mis purskas kõikjale pisaraid nagu väike purskkaev. Kullerid tulid ja läksid.
Äkki sai sagimine maja ees uue hoo ning lärm läks valjemaks.
“Mis nüüd, Judy?” küsis härra McCaskey.
“See o’ proua Murphy hääl,” ütles proua McCaskey pärast kuulatamist. “Ta räägib, et leidis väikese Mike’i oma magamistoast voodi alt vana linoleumirulli taga magamas.”
Härra McCaskey puhkes laginal naerma.
“Niisugune su Phelan olekski,” sõnas ta sardooniliselt. “Jumalik Pat poleks kunagi midagi sellist teinud, et laseks vanematel arvata, et on ära eksinud ja varastatud. Sa nimeta teda pealegi Phelaniks ning varsti leiad sa ta voodi alt nagu kärnase kutsika.”
Proua McCaskey ajas end aeglaselt püsti ja läks, suunurgad all, puhveti juurde.
Kui rahvahulk oli kadunud, tuli kordnik Cleary nurga tagant välja ja keeras üllatunult kõrva McCaskeyte korteriakna poole. Plekknõude kolin, puruneva hiina portselani klirin ning köögitarvete vihin oli valjem kui kunagi enne. Kordnik võttis taskust uuri.
“Susi mind söögu,” hüüatas ta, “Jawn McCaskey ja ta teinepool on tund ja veerand lahingut pidanud. Proua on küll nelikümmend naela alla võtnud ja härra käsivarremusklid trimmi läinud.”
Kordnik Cleary pööras ümber nurga.
Vanamees Denny pani ajalehe kokku ja kiirustas enne majja minema, kui proua Murphy välisukse ööseks lukku paneb.
KATUSEAKNAGA TUBA
KÕIGEPEALT näitab proua Parker sulle kahetoalisi kortereid. Ära julgegi ta kiidulaulule vahele segada ja kuula kannatlikult ära nende härraste vooruste loetelu, kes siin enne elasid. Alles siis võid kogeldes üles tunnistada, et sa pole ei tohter ega hambaarst. Proua Parkeri käitumine muutub kohe ning sa tunned samamoodi nagu tema, et su vanemad tegid halvasti, kui ei pööranud su haridusele piisavalt tähelepanu ega lasknud sul omandada elukutset, mis sobiks proua Parkerile ja tema üürikorterile.
Järgmisena viib ta su üks trepimade kõrgemale ning näitab sulle kaheksadollarilisi tubasid. Ära julgegi kahelda ta sõnades, et tegelikult on need väärt kaksteist dollarit. Just niipalju maksis talle härra Toosenberry, enne kui ta Palm Beachi lähedal Floridas venna apelsiniaiad üle võttis, ja proua McIntyre, kes igal talvel elas koridori lõpus korteris, mille juurde kuulub eraldi vann. Nüüd on sul õige aeg pobiseda, et otsid midagi odavamat.
Kui sa proua Parkeri kulmukortsutuse üle elad, saad näha härra Skidderi suurt tuba, mis asub kolmandal korrusel. Härra Skidderi tuba pole saadaval. Omanik kirjutab päevad läbi näidendeid ning suitsetab seejuures lugematul arvul sigarette. Kuid iga korteriotsija viiakse tema tuppa lambrekääne3 imetlema. Iga sellise külastuse järel saab härra Skidderi hirm välja tõstetud saada uut hoogu juurde ning ta maksab mingi osa oma üürirahast ära.
Siis – alles siis –, kui sa veel jalul seisad ning pigistad higise käega oma taskus viimset kolme dollarit, võid tunnistada oma kohutavat vaesust. Seepeale paneb proua Parker tšitšeroone4 ameti maha, pasundab “Clara!”, keerab sulle selja ja läheb tagasi allkorrusele. Clara, neegerteenijanna, juhatab su neljanda korruse trepist üles ja näitab sulle katuseaknaga tuba. See võtab enda alla seitse-kaheksa jalga koridori põrandapinnast ning seda ümbritseb pime kolikamber või pööning.
Toas on raudvoodi, pesulaud ja tool. Tualettlaua asemel on kummut. Sind ümbritsevad neli paljast seina, mis ülalpool lähevad kokku nagu kirstuküljed. Sa haarad kõrist, sa ahmid õhku, sa lööd silmad üles – ja saad jälle hingata. Läbi väikese klaasakna näed sa lapikest sinisest lõpmatusest.
“Kõigest kaks dollarit,” ütleb Clara sulle pooleldi põlglikult, pooleldi kaastundlikult.
Ühel päeval tuli preili Leeson tuba otsima. Tal oli käes kohver, mis oli tehtud palju suuremale daamile kui tema, ja selles kirjutusmasin. Preili Leeson oli väga väike ja habras, tal olid suured silmad ja tihedad juuksed, mis iga kord, kui neiu seisatas, lehvisid, nagu tahtes öelda: “Jumal hoidku, miks ei pea sa meiega sammu?”
Proua Parker näitas talle kahetoalisi luksuskortereid. “Siin kapis,” ütles ta, “võite hoida skeletti, tuimastusvahendeid või aktiivsütt…”
“Kuid ma pole arst ega hambaarst,” ütles preili Leeson värisedes.
Proua Parker heitis talle umbuskliku, kaastundliku, mõnitava, jäise pilgu, mis oli tal varuks nende jaoks, kes ei kuulunud arstide või hambaarstide hulka, ja võttis suuna teisele korrusele.
“Kaheksa dollarit?” küsis preili Leeson. “Jumal hoidku! Ma pole kröösus. Olen ainult väike vaene töölistüdruk. Näidake mulle midagi, mis on kõrgemal ning on odavam.”
Härra Skidder hüppas üles ja ajas konisid täis tuhatoosi põrandale.
“Palun vabandust, härra Skidder,” ütles proua Parker ja muigas mehe kahvatut palet nähes õelalt. “Ma ei teadnud, et olete kodus. Tahtsin noorele daamile lambrekääne näidata.”
“Need on kauneimad lambrekäänid, mida ma eales olen näinud,” lausus preili Leeson, näol inglinaeratus.
Pärast nende lahkumist oli härra Skidder väga hõivatud. Nimelt asendas ta oma viimases (tunnustamata) näidendis pika brüneti peakangelanna väikese, hapra, blondi ja vallatu näoga neiuga.
“Anna Held hüppab õhku,” ütles härra Skidder endale, asetas jala vastu lambrekääni ja kadus suitsupilve nagu tindikala oma tinti.
Samal ajal andis häirekellana kõlav “Clara!” tervele maailmale teada preili Leesoni rahakoti suurusest. Murjan juhatas neiu Styxi trepist üles, tõukas ta hauakambrisse, mille laest paistis särav valgus ja pomises põlgliku loitsu: “Kaks dollarit!”
“Ma võtan selle!” ohkas preili Leeson ja potsatas kipakale raudvoodile.
Iga päev läks preili Leeson tööle ja õhtuti lõi kirjutusmasinal käsitsikirjutatud paberid ümber. Oli ka õhtuid, kui tal polnud midagi trükkida. Siis istus ta koos teiste kostilistega treppverandal.
Lambrekään – narmaste või lõigetega ilukardin ukse või akna kohal; puitpits katuseääres, uste või akende kohal.
Tšitšeroone – turistide juht, giid.