100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry
selgitas ta, “veenis mind, et jääksin pärast muusikatundi Welshi küülikut sööma. Nii isevärki tüdruk, nagu ta on. Lõunasöök oli kell viis õhtul. Kindral oli ka seal. Joe, oleksid pidanud nägema, kuidas ta küpsetuspanniga sebis – teenritel oli vaba päev. Teadsin, et Clementina on nõrga tervise ja närvikavaga. Küülikupraadi mulle ulatades pillas ta suurema osa tulikuumast praeleemest mu paremale käele ja käsivarrele. See oli väga valus, Joe. Vaene tüdruk oli nii õnnetu. Ja kindral Pinkney! Vana mees oleks peaaegu hulluks läinud. Ta jooksis alla ning saatis kütja või kellegi, kes keldris töötas, apteeki salvi ja sideme järele. Nüüd ei valuta see enam nii väga.”
“Mis see oli?” küsis Joe, võttis hellalt naise käe ja tõmbas valge sideme veidi kõrvale.
“Midagi pehmet,” vastas Delia. “Selles oli õli. Oh, Joe, kas sul õnnestus jälle pilt maha müüa?” küsis ta, märgates laual raha.
“Ah et kas müüsin? Eks küsi sellelt Peoria mehelt. Ta sai täna oma depoomaali kätte ning kaalub nüüd veel ühe tööstusmaastiku ja Hudsoni vaate ostu. Mis kell sa oma kätt põletasid, Dele?”
“Umbes viie ajal,” sõnas Delia vaikselt. “Triikraud – tahtsin öelda küülik – võeti kell viis ahjust välja. Joe, oleksid pidanud kindral Pinkneyt nägema, kui…”
“Dele, tule istu hetkeks siia,” ütles Joe. Ta surus naise kušetile, istus ta kõrvale ning pani käe ümber naise õlgade.
“Mida sa kaks viimast nädalat oled teinud, Dele?” küsis ta.
Naine kogus paar hetke julgust, vaatas armastava ning trotsliku pilguga mehele otsa, pomises vaevukuuldavalt paar lauset kindral Pinkney kohta ja murdus. Pea longus, tunnistas ta läbi pisarate viimaks tõe üles.
“Ma ei leidnud ühtegi õpilast ja kuna ma ei talunud mõtet, et pead oma maalitundidest loobuma, läksin Kahekümne neljanda tänava suurde pesumajja alusseelikute triikijaks. Eks ole, Joe, rääkisin väga veenvalt kindral Pinkneyst ja Clementinast? Täna pärastlõunal pani üks pesumaja tüdruk tulise triikraua kogemata mu käele ja terve kodutee vaevasin ma pead, kuidas põletust sulle seletada. Nii mõtlesingi välja loo Welshi küülikust. Ega sa pahane ole, Joe? Kui ma poleks tööle läinud, poleks sa võib-olla oma maale sellele peoorialasele maha müünud.”
“Ta polnud Peoriast,” lausus Joe aeglaselt.
“Mis tähtsust sel on, kust? Oled nii tark, Joe! Suudle mind ja räägi, mis pani sind kahtlema, et ma ei anna muusikatunde.”
“Ega ma kahelnudki,” ütles Joe, “kuni täna õhtuni. Ilmselt poleks ma selle peale kunagi tulnud, kui täna pärastlõunal poleks mind masinaruumist välja kutsutud ning apteeki salvi ja sideme järele saadetud. Seda oli vaja kellelegi tüdrukule, kes triikimistoas kuuma triikrauaga oma kätt oli põletanud. Olen kaks viimast nädalat pesumajas kütja.”
“Järelikult, sa ei…”
“Minu Peoria rahajõmm,” ütles Joe, “ja kindral Pinkney on mõlemad sama muusa järeltulijad. Paraku ei saa neid maalikunstiks ega muusikaks nimetada.”
Mõlemad naersid ja Joe ütles: “Kui keegi armastab kellegi kunsti, pole ükski ohver…”
Delia pani käe ta huulile ning ütles: “Ei. Ütle lihtsalt: “Kui keegi armastab kedagi.””
MAGGIE DEBÜÜT
IGAL laupäeva õhtul korraldas “Ristikheina Rahvaklubi” East Side’i “Atleetklubi” hallis tantsuõhtu. Kord nägi ette, et kui tahtsid siin tantsida, pidid olema kas klubi liige või, kui kuulusid nende hulka, kes alustavad valssi parema jalaga, töötama Rhinegoldi karbivabrikus. Ometi oli mõnel “Ristikheina” liikmel privileeg saata või saada saadetud kellegi poolt, kes ei kuulunud nimetatud gruppidesse. Kuid enamikul atleetklubi liikmetel oli kindel karbivabriku kallim ning ainult üksikud väljastpoolt tulnud said hoobelda sellega, et neil oli õnnestunud siin jalga keerutada.
Maggie Toole, tuhmide silmade, suure suu ja vasakukäelise twostep-stiiliga, käis tantsuõhtutel sõbranna Anna McCarty ja tema “saatjaga”. Anna ja Maggie töötasid karbivabrikus külg külje kõrval ning olid südamesõbrannad. Niisiis veenis Anna igal laupäeva õhtul oma kavaleri Jimmy Burnsi Maggie juurest läbi minema ja teda endiga kaasa võtma.
“Atleetklubi” õigustas oma nime. Klubi Viljapuuaia tänava maja oli varustatud kõikvõimalike leiutistega, mis aitasid lihaseid paisutada. Kui klubi liikmed parajasti ei treeninud, pidasid nad hingekosutavaid võitlusi rivaalidega teistest atleet- või seltsiklubidest, või istusid eeluurimisvanglas. Nende kahe tõsise tegevuse vahel olid laupäevastel tantsuõhtutel karbivabrikute tüdrukutega samasugune puhastav mõju nagu tõhusal aknavõrgul. Lisaks sai siin kasulikke näpunäiteid – kui kuulusid väljavalitute hulka, võisid pimedas varuväljapääsu juurde viivas koridoris olla tunnistajaks ausale ja mõlemale poolele rahuldust pakkuvale keskkaalu poksile, mis nööride vahel ei tule kõne allagi.
Laupäeviti lõppes töö Rhinegoldi karbivabrikus kell kolm. Ühel sellisel pärastlõunal jalutasid Anna ja Maggie kodu poole. Maggie ukse juures ütles Anna nagu tavaliselt: “Tuleme sulle Jimmyga punkt kell seitse järele. Ole siis valmis.”
Kuid mis see siis oli? Tavapäraste alandlike tänusõnade asemel, mida saatjata daam sellise ettepaneku peale pomiseb, nägi Anna sõbratari püstist pead, uhkeid lohukesi suure suu nurkades ja sädelust tavaliselt tuhmides pruunides silmades.
“Aitäh, Anna,” ütles Maggie, “kuid täna õhtul pole teil vaja endale tüli teha. Mul on saatja olemas.”
Nagu sündsus nõuab, sööstis Anna sõbranna juurde, raputas ja sõitles teda ning puistas küsimusterahega üle. Maggie Toole leidis partneri! Ilutul, leebel, lojaalsel, silmapaistmatul Maggiel, kes on alati olemas, kui sõpra vaja on, ja kes on two-step’i partnerina sama vähe nõutud kui kuust valgustatud pink väikeses pargis, on partner! Kuidas on see võimalik? Millal see juhtus? Kes ta on?
“Küll sa õhtul näed,” ütles Maggie, õhetades esimestest Cupido istandusest korjatud viinamarjade veinist. “Ta on tasemel. Ta on kaks tolli pikem kui Jimmy ning käib viimase moe järgi riides. Tutvustan teda sulle niipea, kui oleme kohale jõudnud.”
Anna ja Jimmy jõudsid “Ristikheina” esimestena. Anna silmad olid nagu naelutatud halli uksele, kust sõbranna pidi oma “saagiga” sisse astuma.
Kell oli pool üheksa, kui preili Toole ja ta saatja viimaks tulid. Maggie hoidis kavaleril käe alt kinni ja vaatas võidukalt Anna poole.
“Heldeke!” hüüatas Anna. “On Maggie alles saagi saanud! Milline uhke saatja! Milline välimus! Milline stiil! Sa ainult vaata neid!”
“Kiida aga kiida,” ütles Jimmy karedalt, nagu oleks tal liivapaber kurgus. “Politseinik on väljas, kui teda peaks vaja minema. Uustulnukad pole kunagi üksi, vaid kuuluvad mõnda kampa. Kuid mitte kõik ei lähe selle ilueedi liimile. Päh!”
“Suu kinni, Jimmy! Tead küll, mida ma mõtlen. Mul on Magi üle hea meel. See on esimene kavaler, kes tal kunagi on olnud. Oh, sealt nad tulevadki.”
Maggie seilas üle hallipõranda nagu koketne rannajaht suursuguse avamerepurjeka kiiluvees. Ja kui aus olla, õigustas ta saatja ustava sõbranna kiidulaulu. Ta oli enamikust siinsetest atleetidest pikem, tumedate lokkis juustega ja ta silmad välkusid valgete hammastega võidu iga kord, kui ta naeratas, ning seda tegi ta tihti. Kuid “Ristikheina Rahvaklubi” noormehed ei usaldanud pimesi kedagi ainult seepärast, et too nägi hea välja. Siin hinnati eelkõige mehe vaprust, saavutusi käsivõitluses ning oskust seadusesilma haardest puhtalt välja tulla, mida seesugused konfliktid paratamatult endaga kaasa tõid. Klubi liige, kellel õnnestus karbivabriku tüdruk oma võidukaariku taha siduda, ei kasutanud vallutuseks kunagi välimust. Seda ei peetud austusväärseks sõjarelvaks ning seda põlati. Lihastemäng, trimmis rinnal viimseni pingul kuub, enesekindel käitumine näitamaks, et mees on ülim olend päikese all isegi sel juhul, kui ta Cupido õrnal turniiril alla on jäänud, ja läbimõeldud põlvede nõtruse teesklemine – selline oli “Ristikheina Rahvaklubi” rüütlite läbiproovitud ja