100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry
Larrabee sündis Kesklääne tammetasandikel. Ta kunstianne ilmnes juba varakult. Tema maalitud kuus pilti rippusid aknal, millest varakad linnakodanikud eelistasid kiiresti mööduda, ning olid raamistatud ebaühtlaste maisitõlvikute ridadega. Kahekümneaastasena läks ta kaelaräti lehvides New Yorki lootuses midagi enamat korda saata.
Delia Caruthersi sõrmed saatsid kuuel oktaavil korda asju, mis olid nii paljutõotavad, et ta sugulased Lõuna männimetsade vahel asuvas külakeses panid raha kokku, et tüdruk saaks osta uue õlgkübara, sõita “Põhja” ja “minna lõpuni”. Nad ei näinud teda enam k… – kuid meie lugu pole sellest.
Joe ja Delia kohtusid ateljees, kuhu oli kogunenud rühm kunstija muusikaüliõpilasi, et arutleda chiaroscuro5, Wagneri muusika, Rembrandti visandite, Waldteufeli, tapeedi ning Chopini ja Oolongi loomingu üle.
Joe ja Delia armusid teineteisesse ja abiellusid peagi. Siit algab meie lugu, et kunsti nimel pole ükski ohver liiga suur (vt. ülalpool).
Proua ja härra Larrabee lõid üürikorteris ühise kodu. See oli üksildane korter kõrvalises kohas. Kuid Joe ja Delia olid õnnelikud – mõlemal oli armastatu ja nende Kunst. Minu nõuanne rikastele – müüge maha kõik oma maine vara, jagage raha vaestele ja nautige õnne, mida pakub elu üürikorteris koos oma Kunsti ja oma Deliaga.
Korterielanikud kiidaksid kindlasti heaks mu arvamusavalduse, et see on ainus tõeline õnn. Kui kodus valitseb õnn, pole sünnis nina liiga lähedale toppida. Las kummut läheb ümber ja muutub piljardilauaks, kaminasimsist saab grammofon, kirjutuspuldist magamistuba, pesulauast pianiino ja las neli seina eraldavad sind maailmast, et saaksid olla oma Deliaga. Kui teie kodu on aga teist laadi, lase sel laiemaks ja pikemaks minna – astu sellesse läbi Kuldvärava, riputa kaabu Hatterasele, seila ümber Cape Horni ja maabu LaBradyoris.
Joe käis suure Magistri maaliklassis – tead teda küll, sest ta on kuulus. Tema tunnid olid kallid ja valgustavad – valgus oligi ta kuulsuse alus. Delia õppis herr Rosenstocki käe all. Tead teda küll – tal on klaverimängu traditsioonide segipaiskaja kuulsus.
Joe ja Delia elasid õnnelikult, kuni raha otsa sai. Nii nagu alati… kuid ärgem olgem küünilised. Nende sihid olid selged ja täpselt sõnastatud. Joe tahtis saada nii kuulsaks, et kitsaste bakenbardide ja õhukeste taskuraamatutega härrasmehed sandivad ta ateljeede uste taga lootuses osta ühtainustki tema tööd. Delia tahtis saada Muusikaga sina peale ning suhtuda selle austajatesse niisuguse põlgusega, et nähes saali väljamüüduna, kaevata kurguvalu ja süüa oma erasöögitoas homaare ajal, kui ta peaks laval olema.
Kuid minu arvates oli nende kodune elu tillukeses üürikorteris sellest hulga parem. Tulised, sõnaohtrad vaidlused pärast pikka õppepäeva, hubased õhtu- ja vaimu värskendavad hommikusöögid, kummagi ambitsioonid, mis olid ühte põimunud, sõnatu abi teineteisele inspiratsiooni leidmisel ja – anna andeks mu tahumatus – täidetud oliivid ja juustuvõileivad kell üksteist õhtul.
Kuid peagi langes Kunsti lipp lonti. Seda juhtub vahel, kui liiklusreguleerija käe alla laseb. Välja läks, aga sisse ei tulnud midagi, nagu lihtrahvas ütleb. Magistri ja herr Rosenstocki tundide jaoks polnud enam raha. Kuid kui üks armastab teise kunsti, pole ükski ohver liiga suur. Niisiis otsustas Delia hakata muusikatunde andma, et hoida kastrul tulel podisemas.
Kaks-kolm päeva käis ta ringi ja otsis õpilasi. Ühel õhtul tuli ta elevil koju.
“Joe, kallis,” teatas ta rõõmsalt, “mul on õpilane. Ja… Oh, see on armsaim olevus maamunal. Kindral… Kindral A. B. Pinkney tütar Seitsmekümne esimesel tänaval. Milline hunnitu maja! Joe, peaksid selle paraadust nägema! Seda nimetatakse vist bütsantsi kunstiks. Ja milline see seest on! Oh, Joe, ma pole kunagi midagi sellist näinud!
Mu õpilase nimi on Clementina. Ma olen temasse juba armunud. Ta on habras, kannab ainult valgeid kleite ja kui armsa lihtsusega ta käitub! Ta on ainult kaheksateistkümneaastane. Ma annan kolm tundi nädalas ja, sa mõtle ainult, Joe, iga tund on viis dollarit! Ma ei osanud seda arvatagi. Kui ma veel kaks-kolm õpilast saan, võin oma õpingud herr Rosenstocki juures lõpule viia. Lõpeta see kulmukortsutamine, kallis, ja laseme parem õhtusöögil hea maitsta.”
“Dele, sina oled nüüd mäel,” lausus Joe noa ja kahvliga oapurki rünnates, “kuid mina? Kas sa tõesti arvad, et lasen sul end rahateenimisega vaevata, kui mina amelen Kunstiga kõrges loomevallas? Benvenuto Cellini kontide nimel! Lähen ajalehti müüma või kõnniteid tegema, et samuti paar dollarit koju tuua.”
Delia tuli mehe juurde ja riputas end tollele kaela.
“Joe, kallis, ära ole rumal! Pead end õpingutele pühendama. Mina ei mata ju muusikat maha ega asu teisele alale. Õpetades õpin ise. Mul on alati mu muusika. Viieteistkümne dollariga nädalas elame priskelt nagu miljonärid. Ära mõtlegi Magistri juurest ära tulla.”
“Olgu,” ütles Joe, sirutades käe sinise plekkvormi poole, milles oli vasikapraad. “Kuid mulle ei meeldi, et sa tunde annad. See pole Kunst. Kuid tean, et saad hakkama ning sinu poolt on armas see ohver tuua.”
“Kui keegi armastab kellegi kunsti, pole ükski ohver liiga suur,” ütles Delia.
“Magister kiitis mu taevavisandeid, mis ma pargis tegin,” ütles Joe. “Ja Tinkle lubas kaks neist aknale välja riputada. Üks õnnestub mul vähemalt maha müüa, kui mõni rahakas idioot neid nägema juhtub.”
“Kindlasti õnnestub, Joe,” lausus Delia armsalt. “Ja nüüd anname kindral Pinkneyle ja vasikapraele au.”
Terve järgmise nädala sõid Larrabeed vara hommikust. Joe lootis palju visandeist, millel oli kujutatud hommikuvalguse varjumäng, ja kiirustas juba varavalgel Keskparki. Delia pani talle söögipaki kaasa, hellitas, kallistas, kiitis ja saatis ta kella seitsme ajal hüvastijätusuudlusega uksest välja. Selleks kohustas teda Kunst. Kell oli peaaegu seitse õhtul, kui Joe koju naasis.
Laupäeva õhtul viskas Delia võidukalt, armsalt enda üle uhke, kuid veidi roidunud, kolm viiedollarist rahatähte kaheksa korda kümne jala suuruse elutoa kaheksa korda kümne tollisele lauale.
“Mõnikord,” ütles ta veidi roidunult, “väsitab Clementina mu ära. Arvan, et ta ei harjuta küllaldaselt ning ma pean talle üht ja sama asja korduvalt rääkima. Ja see, et ta alati kannab valgeid riideid, läheb ajapikku üksluiseks. Kuid kindral Pinkney on armsaim vanamees, keda ma tean! Sooviksin, et kohtuksid temaga, Joe. Aeg-ajalt tuleb ta muusikatuppa, kus ma Clementinaga klaveri taga istun, ja kuulab valget mokahabet silitades pealt. “Kuidas kuueteistkümnendik- ja kolmekümnekahendiknoodid edenevad?” küsib ta alati.
Ja kui sa näeksid ainult ateljee paneele, Joe! Ja need astrahani piltvaibad! Ja Clementina jaoks on naljakad väikesed kušetid. Loodan, et ta on tugevam, kui pealtnäha paistab. Oh, olen temasse tõesti südamest kiindunud – ta on nii habras ja kõrgest soost. Kindral Pinkney vend oli kunagi Boliivia minister.”
Joe tõmbas taskust Monte Cristo liigutusega neli krabisevat rahatähte – kümne-, viie-, kahe- ja ühedollarise – ning pani lauale Delia omade kõrvale.
“Müüsin akvarelltehnikas obeliski ühele Peoriast pärit mehele,” teatas ta uhkelt.
“Ära tee nalja!” hüüatas Delia. “Mitte peoorialasele!”
“Pesuehtsale. Kui sa teda ainult näeksid, Dele! Paks mees villase salli ja suleroost hambaorgiga. Ta nägi Tinkle’i aknal mu visandeid ja arvas algul, et see on tuuleveski, kuid teada saanud, mida see kujutab, ostis selle ikkagi. Ja tellis veel ühe – õlimaali Lackawanna kaubalaevade depoost – ja lubas sellele peagi järele tulla. Muusikatunnid! Loodan, et selles on ikka Kunsti.”
“Mul on väga hea meel, et sa kunstile truuks jäid,” ütles Delia südamest. “Oled võitjaks loodud, kallis. Kolmkümmend kolm dollarit! Me pole kunagi nii rikkad olnud. Täna õhtul sööme homaare.”
“Ja vasikafileed šampinjonidega,” lisas Joe. “Kus on oliivikahvel?”
Järgmisel laupäeval jõudis Joe esimesena koju. Ta pani oma kaheksateist dollarit elutuppa lauale ja pesi hoolikalt