100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry
olnud ainult ühe päeva, kui võtsin administraatori laualt pataka hotelli logoga blankette ja saatsin sõpradele telegrammid palvega saata mulle põgenemisraha. Pärast seda, kui olime doktoriga golfiväljakul ühe kroketipartii teinud, tegime murul lõunauinaku.
Kui linna tagasi jõudsime, tuli talle äkki midagi meelde. “Muide,” küsis ta, “kuidas te end tunnete?”
“Nagu uuesti sündinu,” vastasin mina.
Seekord oli konsultant teine. Kui ei olda päris kindel, kas makstakse või mitte, pööratakse sulle kas maksimaalset tähelepanu või suhtutakse sinusse ülima hoolimatusega. Niisiis viis mu ihuarst mu teise tohtri juurde konsultatsioonile. Kuulanud ära paari sõnaga esitatud lühiülevaate mu kaebustest, vaatas ta mu ülima tähelepanuga läbi. Ta sooritas minu kallal mõningad koordinatsiooniharjutused.
“On teil esinenud peavalusid kukla piirkonnas?” küsis ta. Vastasin eitavalt.
“Sulgege silmad,” käskis ta. “Nüüd pange jalad kokku ja hüpake nii kaugele taha, kui suudate.”
Olen alati olnud hea kinnisilmi tagurpidi hüppaja, niisiis tegin, mida ta käskis. Lõin pea vastu vannitoa ust ära. See oli lahti ja ainult kolme jala kaugusel. Tohter vabandas ette ja taha. Ta polnud arvesse võtnud, et vannitoa uks on lahti. Ta pani selle kinni.
“Nüüd puudutage parema nimetissõrmega nina,” lausus ta.
“Kus see on?” küsisin mina.
“Teie näos,” sõnas tema.
“Ma pidasin silmas oma paremat nimetissõrme,” selgitasin mina.
“Oh, vabandage mind,” ütles arst. Ta avas uuesti vannitoa ukse, nii et ma sain oma parema nimetissõrme ukse vahelt kätte. Kui olin oma imetlusväärse kunsttüki ette kandnud, ütlesin: “Ma ei taha teile sümptomite osas pettumust valmistada, doktor. Mulle tundub, et mul tõesti kukla taga veidi valutab.” Tohter ignoreeris sümptomit ja kuulas hoolikalt viimase moeröögatusena välja tulnud pennisuuruse kuuldeotsikuga stetoskoobiga mu südant. Tundsin end nagu trubaduur.
“Nüüd,” käskis ta, “galopeerige viis minutit ruumis ringi nagu hobune.”
Andsin hobuse jäljendamises endast parima ja see kukkus mul nii hästi välja, et oleksin vabalt võinud diskvalifitseerida suurema osa Madisoni väljaku pargis galopeerivatest peršeronlastest. Pärast seda käis tohter uuesti pennisuuruse kuuldetoruga mu rinna üle.
“Meie suguvõsas pole tatitaudi esinenud,” ütlesin talle.
Konsulteeriv arst tõstis oma nimetissõrme kolme tolli kaugusele mu ninast. “Vaadake mu sõrme,” käskis ta.
“Olete te kunagi püüdnud perš…” alustasin, kuid arst, kes oli juba veidi närviliseks muutunud, läks testiga edasi.
“Nüüd vaadake üle lahe. Minu sõrme. Üle lahe. Minu sõrme. Minu sõrme. Üle lahe. Üle lahe. Minu sõrme. Üle lahe.” Ja nii umbes kolm minutit.
Arst selgitas, et see test aitab määrata mu aju reageerimiskiirust. Mulle tundus see lihtsana. Ma ei ajanud kunagi sõrme lahega segamini. Vean kihla, et kui ta oleks kasutanud umbes niisugust sõnastust: “Vaadake ilma millelegi mõtlemata aknast välja, täpsemini väljendudes – horisonti, mis piirab lahte”, ja “Nüüd pöörake pilk tagasi. Ärge minetage tähelepanu ja vaadake mu ülestõstetud sõrme” – vean kihla, et isegi Harry James ei oleks sellist testi läbi teinud.
Pärast seda, kui ta oli minult küsinud, kas mõni mu vanaonu on olnud küürakas või nõbu kannatanud randmetursete all, saatsid kaks arsti mu vannituppa puhkama. Istusin vanni äärel, kuni nad omavahel konsulteerisid. Sõin õuna ning vaatasin vaheldumisi oma nimetissõrme ja lahte.
Tagasi tuppa tulles nägin, et nad on surmtõsised. Enamgi: nad nägid välja kui hauakivid või Tennessee ajalehtede nekroloogid. Nad kirjutasid mulle välja dieedi, millest toitumisel pidin lähtuma. Välja arvatud teod, oli selles kirjas kõik, mida ma söödava kohta olin kuulnud. Ja ma ei söö kunagi tigusid – välja arvatud juhul, kui mõni mind esimesena ründab ja hammustab.
“Peate seda dieeti täpselt järgima,” ütlesid tohtrid.
“Järgin hea meelega seda kas või miili kaugusele, kuid kahtlen, kas leian kümnendikkugi sellest, mis seal kirjas on,” vastasin mina.
“Õigest toitumisest mitte vähem tähtis,” jätkasid nad, “on värske õhk ja füüsiline koormus. Ja siin on retsept arstirohule, mis teile kõige paremini sobib.”
Pärast seda võtsid arstid kumbki oma kaabu ja mina lasksin jalga.
Läksin apteeki ja lõin retsepti letile.
“Selle untsine pudel maksab kaks dollarit kaheksakümmend seitse senti,” ütles apteeker.
“Kas oleksite nii lahke ja annaksite mulle jupi pakkenööri,” küsisin mina.
Torkasin retseptisse augu, pistsin sellest nööri läbi, sidusin kaela ja panin põue. Meis kõigis on kübeke ebausku, ja minu puhul avaldus see nõrkusena amulettide vastu.
Loomulikult ei osanud keegi mulle otsa vaadates arvatagi, et olen puruhaige. Ma ei suutnud töötada, magada, süüa ega keeglit mängida. Ainuke viis, kuidas teiste juures veidigi kaastunnet leida, oli jätta neli päeva habe ajamata. Isegi siis võis mõni tohman öelda: “Vanapoiss, oled kare kui männijuurikas. Olid Maine’i metsades väljasõidul, eh?”
Siis tuli mulle äkitselt meelde, et pidin viibima värskes õhus ja tegelema füüsilise tegevusega. Niisiis sõitsin lõunasse Johni juurde. John oli tolle jutlustaja otsusel, kes, väike raamat käes, saja tuhande inimese pilgu all liilialehtlas seisab 1, mu kauge sugulane. Johnil oli Pineville’ist seitsme miili kaugusel talu. Merepinnast asus see kaunis kõrgel ja Blue Ridge’i mäed olid liiga väärikad, et maja pärast tüli tõsta. John ise oli nagu vilgukivi, mis on palju väärtuslikum ja ehedam kui kuld.
John oli mul Pineville’is vastas ja sõitsime koos tema poole. Maja asus täiesti üksikus kohas ning seda ümbritsesid sajad mäed. Väikeses eraraudteejaamas oli mind tervitamas Johni perekond ja õde Amaryllis. Amaryllis näis mulle veidi murelikuna.
Meie ja maja vahelt kalpsas läbi jänes ja võttis suuna mäetipu poole. Viskasin kohvri maha ja kihutasin talle tulistjalu järele.
Pärast kahekümne jardi pikkust kiirjooksu jäin seisma, kuna jänes kadus silmist. Istusin rohule maha ja lõin kurvalt käega.
“Ma ei suuda enam isegi jänest kätte saada,” nuuksusin. “Minust pole maailmal enam vähimatki kasu. Sama hästi võiksin surnud olla.”
“Oh, mis see on… Mis see on, vend John?” kuulsin Amaryllist küsivat.
“Ta närvid on veidi nõrgad,” vastas John iseloomuliku rahulikkusega. “Ära muretse. Tõuse üles, sa jänesepüüdja, ja lähme majja, enne kui biskviitkook ära jahtub.” Väljas juba hämardus ja selles valguses paistsid mäed täpselt nii suursugused nagu preili Murfree neid kirjeldab.
Pärast õhtusööki teatasin, et usun end magavat aasta või kaks, kaasa arvatud riiklikud pühad. Niisiis näidati mulle kätte tuba, mis oli niisama suur ja külm kui talveaed ning milles asuv voodi oli lai kui muruplats. Peagi heitis ka majarahvas puhkama ja maja jäi vaikseks.
Ma polnud vaikust enam aastaid kuulnud. See oli absoluutne. Tõusin küünarnuki najale ja kuulasin seda. Magada! Ennem oleksin võinud tähe vilkumist või rohu kasvamist kuulda, kui end magama sundida. Mulle tundus, et korra kuulsin laksatust, nagu oleks purjekas viiranud, kuid otsustasin siis, et kuna meri on liiga kaugel, pidi see olema end sirgu tõmmanud vaibakorts. Ometi kuulatasin edasi.
Äkki lendas mu aknalauale hiline lind ja siutsus uniselt. See kostis nagu öelnuks ta “lammas”.
Rehmasin käega.
“Hei, mis lahti?” hüüdis John oma toast, mis asus minu oma peal.
“Oh, ei midagi,” vastasin mina. “Peale selle, et lõin kogemata pea vastu lage ära.”
Järgmisel
Jutlustaja, kes saja tuhande inimese pilgu all liilialehtlas seisab – kirjanik on ilmselt mõelnud siin Antonius Paderast – jutlustajat ja imetegijat, kelle sümboliteks ikonograafias on liilia ja raamat. Ta on kadunud asjade, näljaste, vaeste ja väikeste koduloomade patroon.