100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry
asjadega nagu küünid, muulad ja popsid, ja äkked, milledel oli vähemalt kolm pulka puudu. Olin selliseid asju viimati näinud lapsepõlves ja mu süda muutus raskeks.
Aga kui John hakkas lutsernist rääkima, läks mu tuju uuesti heaks. “Oh, jah,” ütlesin ma, “kas ta polnud mitte kooris – kuidas selle nimi nüüd oligi?”
“Lutsern on see õrn ja roheline taim,” lausus John, “mille esimese saagi sa maa sisse künnad.”
“Tean,” ütlesin mina. “Ja pärast seda kasvab selle peale hein.”
“Õige,” sõnas John. “Lõppude lõpuks tead sa midagi ka põllupidamisest.”
“Tean üht-teist farmeritest,” sõnasin mina, “ning olen kindel, et ühel päeval võtan vikati ja niidan nad kõik maha.”
Tagasiteel maja juurde jalutas meie eest läbi sõnulseletamatult kaunis olend. Jäin seisma ja vaatasin teda lummatult. John ootas sigaretti suitsetades kannatamatult. Ta oli moodne farmer. Kümne minuti pärast küsis ta minult: “Kas kavatsed siin kana vaadates terve päeva seista? Hommikusöök ootab.”
“Kana?” küsisin mina.
“Kui soovid juuksekarva lõhki ajada, siis valget orpingtoni kana.”
“Valge orpington?” kordasin ülima huvitatusega. Lind jalutas aeglaselt ja väärikalt eemale ning mina järgnesin talle nagu laps Hamelni linna rotipüüdjale. John andis mulle veel viis minutit aega kana vahtida ja vedas mu siis särgivarrukat pidi hommikust sööma.
Kui olin nädala Johni juures olnud, muutusin rahutuks. Magasin ja sõin hästi ning tõtt-öelda olin hakanud elust rõõmu tundma. Minusuguses lootusetus seisundis viibiv inimene ei tee kunagi midagi selletaolist. Niisiis hiilisin jaama, sõitsin Pineville’i ja läksin otseteed linnakese parima arsti jutule. Sel korral teadsin täpselt, mida mul tuleb teha, et saada parima meditsiinilise kohtlemise osaliseks. Paigutasin kaabu toolileenile ja kandsin kiirkõnes ette:
“Doktor, mul on raskekujuline südametsirroos, arterite lupjumine, neurasteenia, neuriit ja raskekujuline seedimatus. Olen siin tervist parandamas. Elan ainult dieedi järgi. Võtan öösiti leiget ja hommikul külma vanni. Püüan olla rõõmsameelne ja mõelda ainult meeldivaist asjust. Mis rohtudesse puutub, siis võtan kolm korda päevas fosforitablette – eelistatavalt pärast sööki – , emajuure tinktuuri, kiinapuu koort ja kardemoni sisaldavat toonikut. Supilusikatäie seda toonikut segan oksepähkli tinktuuriga. Alustasin tilgaga päevas ja suurendan iga päev kogust tilkhaaval, kuni maksimumkogus on saavutatud. Kasutan nõutava koguse saamiseks spetsiaalset ravimitilgutit, mida saab tühise hinna eest ükskõik millisest apteegist. Head päeva.”
Võtsin kaabu ja läksin uksest välja. Pärast ukse sulgemist meenus mulle, et olin ühe asja jätnud ütlemata. Tegin ukse uuesti lahti. Arst istus samal kohal, kuhu ta minust oli jäänud, kuid mind uuesti nähes tegi närvilise liigutuse, nagu tahaks tõusta.
“Unustasin öelda,” laususin ma, “et mulle on ette kirjutatud absoluutne rahu ja kehaline tegevus.”
Pärast arsti juures käimist tundsin end palju paremini. Kinnitanud uuesti endale tõsiasja, et olen lootusetult haige, pakkus see mulle sellist rahuldust, et ma muutusin peaaegu niisama süngeks kui varemalt. Neurasteenikut ei ärrita miski nii, kui tunda end terve ja rõõmsameelsena.
John valvas minu järele ülima hoolikusega. Pärast seda, kui olin valge orpingtoni kana vastu sellist huvi ilmutanud, andis ta endast parima, et mu mõtteid tollest eemale juhtida ja läks isegi niikaugele, et pani kana ööseks majja luku taha. Järk-järgult leevendasid toniseeriv mäestikuõhk, maitsev toit ja päevad täis jalutuskäike mägedes mu haigust niivõrd, et ma muutusin täiesti armetuks ja masendunuks. Kuulsin maa-arstist, kes elas naabermägedes. Läksin tema juurde ja kandsin oma loo ette. Arst oli halli habemega, kortsulise näo, selgete sinisilmade, kodukootud kuue ja hallide teksastega mees.
Aja säästmiseks panin endale ise diagnoosi, puudutasin parema nimetissõrmega nina, koputasin endale põlvele, nii et jalg hüppas, hingasin sügavalt sisse-välja, ajasin keele suust välja ja pärisin temalt Pineville’i kalmistu hauaplatside hindade järele.
Tohter läitis piibu ja vaatas mind kolm minutit ühte jutti. “Vennas,” sõnas ta lõpuks, “sul ei vea. Sul on ainult üks šanss sellest eluga välja tulla, kuid see võimalus pole kergete killast.”
“Mis see on?” küsisin innukalt. “Olen söönud arseenikut, kulda, fosforit, oksepähklit ja kodeiini, nuusutanud nuuskpiiritust, võtnud hüdroteraapilisi vanne, vältinud erutusi ning harrastanud füüsilist tegevust. Kas farmakopöas on veel midagi, mis minu puhul on välja jäetud?”
“Kusagil siin mägedes,” ütles doktor, “kasvab üks taim, mille õied võivad sind terveks ravida. See taim on tõesti ainus, mis suudab seda teha. Ravim on sama vana kui maailm, kuid selle lille kättesaamine nõuab tõsist pingutust ning seda on raske leida. Lähme koos seda otsima. Ma pole juba aastaid aktiivse praksisega tegelenud, kuid sinu juhtumi ma võtan. Tule igal pärastlõunal siia ja me läheme koos seda taime otsima, kuni me selle leiame. Linnatohtrid teavad küll palju teaduslikest ravimeetoditest, kuid nad pole eriti kursis Looduse sadulapaunas olevate rohtudega.”
Niisiis matkasime, mina ja vana arst, imerohtu otsides päev päeva järel Blue Ridge’i mägedes ja orgudes. Ronisime aeglaselt ja vaevarikkalt üles järsakutest, mille seinad olid eelmise aasta sügisel langenud lehtedest nii libedad, et pidime haarama igast käeulatusse jäävast puukesest ja põõsastest, et mitte alla kukkuda, käisime kuristikes, mille põhja kattis rinnakõrgune loorberite ja sõnajalgade tihnik, järgisime miilide kaupa mägiojasid, otsisime läbi männitihnikute teed nagu indiaanlased, ühesõnaga otsisime seda imetaime kõikjalt – mäekülgedelt, jõekaldalt, kuristike põhjast ja nõlvadelt.
Nagu doktor oli öelnud, oli seda taime raske leida ning meie otsingud olid vaevarikkad. Kuid me ei andnud alla. Imetaime otsides kammisime päev päeva järel läbi orge, ronisime mööda mägesid ja vaatasime üle kaljuplatood. Mägilaseverd arst paistis olevat väsimatu, mina tulin aga sageli koju nii kurnatuna, et langesin voodisse ja magasin hommikuni. Nii kestis see kuu aega.
Ühel õhtul, naasnud pärast kuuemiilist trampimist vana doktori seltsis, tegin Amaryllisega väikese jalutuskäigu tee kõrval puudesalus. Vaatasime, kuidas mäed tõmbasid enne öist puhkust selga purpurpunase hommikumantli.
“Mul on hea meel, et oled jälle terve,” sõnas Amaryllis. “Kui sind esmakordselt nägin, ajasid mulle hirmu peale. Arvasin, et oled tõesti haige.”
“Jälle terve!” karjusin. “Kas sa ka tead, et mul on ainult üks šanss tuhandest ellu jääda?”
Amaryllis vaatas mind imestunult. “Miks sa nii räägid?” küsis ta. “Oled tugev kui künnihärg, magad öösiti kümme-kaksteist tundi ja sööd maja toidust lagedaks. Mida sa veel tahad?”
“Ütlen sulle veel kord,” laususin mina, “et kui me ei leia imerohtu – seda taime, mida me otsimas käime – , ei suuda varsti enam miski mind päästa. Nii arst mulle ütles.”
“Milline arst?”
“Doktor Tatum – vana arst, kes elab poolel teel Black Oaki mägedesse. Tunned sa teda?”
“Tunnen teda sellest ajast, kui rääkima õppisin. Sinna sa siis iga päev lähedki? On see tema, kes viib su pikkadele jalutuskäikudele ja ronimismaratonidele, mis on tagasi andnud su tervise ja jõu? Jumal õnnistagu seda vana arsti.”
Just sel hetkel logistas vana tohter aeglaselt kipakas vankris teed mööda lähemale. Lehvitasin ja karjusin talle, et olen homme tavalisel ajal platsis. Arst jättis vankri seisma ja kutsus Amaryllise enda juurde. Nad rääkisid viis minutit, kuna mina ootasin eemal. Siis jätkas vana tohter teed.
Koju jõudes võttis Amaryllis vana entsüklopeedia ja otsis sellest märksõna. “Arst rääkis mulle,” lausus ta, “et ta ei võta sind enam patsiendina, kuid tal on igal ajal hea meel sind näha kui oma sõpra. Veel käskis ta mul entsüklopeediast oma nimi üles otsida ja lugeda sulle ette, mida see tähendab. Tundub, et Amaryllis on mingi