100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry
oli õige. Kuigi kobades, osutab ka linnatohtrite sõrm nimetatud medikamendile.
Samuti oli seal viidatud ka harjutusele, mida minu peal rakendas hea tohter Tatum Black Oaki mägedest – vali parempoolne tee, mis viib männisalus seisvasse metodistide palvemajja.
Absoluutne rahu ja kehaline tegevus.
Milline rahu oleks veel tervendavam kui istuda Amaryllise seltsis varjus ja lugeda kuuenda meele abil idüllilist lugu kuldpurjedega sinistest mägedest, mis rivis öö magamistuppa marsivad?
SEADUS JA KORD
OLIN hiljaaegu Texases, külastasin taas vanu paiku ja käisin mälestuse radadel. Ühe nädala peatusin lambarantšos, kus ma palju aastaid tagasi olin viibinud. Ja nii nagu kõik külalised, sukeldusin ülepeakaela töösse, mis seekord juhtus olema lammaste pesemine.
Kuna see protsess erineb suuresti ristimisest, väärib see paari selgitavat sõna. Kujutle tohutu suurt katelt, mille all lõõmab põrgutule sarnane lõke. Pool katelt on täidetud veega ja õige pea keeb see raevukalt. Vette lisatakse leelist, lupja ja väävlit ning lastakse nii kaua keeda ja aurata, kuni nõialeem on piisavalt tugev, et kõrvetada ära Pallase enda kolmas käsi.
Siis kurnatakse kontsentraat sügavasse tõrde, lisatakse kuupgallon kuuma vett, haaratakse lambal tagajalgadest kinni ja visatakse ta tõrde. Pärast seda, kui lammas on pika haralise teiba abil, mida džentelmenid sel puhul kasutavad, põhjalikult läbi leotatud, lastakse tal välja rabelda ja aetakse aedikusse, kus ta kas kuivab või sureb vastavalt sellele, milline on tema tervislik seisund. Kui oled kunagi tagajalgadest kinni hoidnud sitket kaheaastast lammast ja talunud 750-voldiseid vopse, mida ta enne seda, kui jõuad ta tõrde saata, vähemalt seitseteist korda jõuab sulle jagada, loodad kindlasti, et ta kuivamise asemel sureb.
Niisiis pole vaja pikemalt seletada, miks Bud Oakley ja mina olime nii rõõmsad maapinna eheda puudutuse üle, kui me pärast lihaseid rebestavat pesupäeva lõppu end karjatara kõrvale siruli viskasime. Kari oli olnud üks väiksemaid ja kella kolmeks pärastlõunal oli pesemine lõpetatud. Bud kraamis sadulapaunast välja kohvi, kohvikannu, suure leivapätsi ja sealihakäntsaka. Härra Mills, rantšo omanik ja mu ammune sõber, oli mehhiklastest trabajadores’te seltsis rantšosse tagasi ratsutanud.
Kui peekon oli pannil lõbusalt särisema hakanud, kuulsime selja taga äkki hobusekapjade tümpsumist. Budi kuuelasuline ja padrunivöö lebasid kümne jala kaugusel. Ta ei pööranud lähenevale ratsanikule vähimatki tähelepanu. Selline käitumine erines täiesti Texase rantšopidajate tavadest ja ma panin seda väga imeks. Instinktiivselt pöörasin näo meie seljatagust ohustava võimaliku vaenlase poole. Nägin teel rahumeelset musta riietatud ratsanikku – nähtavasti advokaati, pastorit või surnumatjat.
Bud oli mu ettevaatlikku liigutust märganud ning naeratas sarkastiliselt ja kurvalt.
“Oled liiga kaua ära olnud,” ütles ta. “Sul pole enam vaja ringi pöörata, kui keegi sulle selja tagant lähemale galopeerib, välja arvatud siis, kui miski sulle selga lööb. Ja isegi siis on see suure tõenäosusega pakk lendlehti või petitsioone palvega anda oma allkiri trustide vastu. Ma ei vaata kunagi hombre’t, kes mööda sõidab, kuid vean kvardi lambapesuvedeliku peale kihla, et see oli mõni ülevõõbatud endine mängupüssi kangelane, kes tuli keeluseaduse toetuseks hääli koguma.”
“Ajad on muutunud, Bud,” laususin oraakellikult. “ Nii Lõunas kui ka Kagus valitsevad nüüd seadus ja kord.”
Tabasin Budi helesiniste silmade välgatuse.
“Mitte et ma…” alustasin kiirustades.
“Muidugi mitte,” sõnas Bud soojalt. “Sina tead paremini. Oled siin varem elanud. Seadus ja kord, ütled sa? Kakskümmend aastat tagasi olid need siin olemas. Meil oli ainult kaks-kolm seadust, mis puudutasid mõrva, hobusevargust ja vabariiklaste poolt hääletamist. Kuid kuhu me tänaseks jõudnud oleme? Kõik, mis meile osaks saab, on käsud ja keelud, ise seadust mõista pole meil enam õigust. Seadusemehed istuvad Austinis ega tee muud, kui annavad välja uusi seadusi, mis keelustavad lambiõli kasutamise ja teiste riikide õpikud. Arvan, et nad kardavad meest, kes tuleb pärast tööd õhtul koju, läidab petrooleumilambi, harib end ja asub tööle, et eelnimetatud seadusi tühistada. Mis minusse puutub, siis olen nende ammuste aegade poolt, mil seadus ja kord tähendasid seda, mida nende nimi ütleb. Seadus oli seadus ja kord oli kord.”
“Kuid…” alustasin mina.
“Kuni kohv keema läheb,” jätkas Bud, “räägin sulle loo aegadest, kui valitses selline seadus ja kord, nagu mina neid mõistan, ning vaidlusküsimused lahendati kuuelasulistega, selle asemel et kohtupinke kulutada.
Oled kuulnud vanast Ben Kirkmanist, karjakuningast? Tema rantšo jääb Nuecesist Rio Grande poole. Noil päevil olid karjaparunid ja karjakuningad. Nende vahe oli selline: kui rantšopidaja läks San Antone’isse, tegi ajalehereporterile kannu õlut välja ja ütles talle oma lehmade õige arvu, kirjutati temast kui karjaparunist. Kui ta ostis šampanjat ja karja suurusest rääkides lisas ka kariloomade arvu, mille ta oli varastanud, nimetati teda karjakuningaks.
Luke Summers oli Ben Kirkmani töödejuhataja. Ühel päeval saabus karjakuninga rantšosse salk idamaalasi New Yorgist, Kansas Cityst või kuskilt sealtkandist. Luke’ile anti käsk neid kõikjal saata, jälgida, et lõgismadudel oleks küllalt aega nende lähenedes hoiatust anda, ning ajada seltskonnale hirvi ette. Külaliste seas oli mustasilmne neiu, kes kandis number kaks kingi. See on kõik, mida mina tema juures märkasin. Kuid Luke nägi ilmselt rohkemat, sest päev enne, kui cabballard tagasiteele asus, heitis ta tüdrukuga abiellu, läks üle Canada Verde ja asutas oma rantšo. Jätan sihilikult sentimentaalse jama välja, sest ma pole seda kunagi näinud ega näha tahtnud. Luke kutsus mu endaga kaasa, sest olime vanad semud ning viis, kuidas ma karjaga ümber käisin, meeldis talle.
Jätan jälle suure ajavahemiku vahele, sest suuremas osas järgnes see, mida ma pole kunagi näinud ega näha tahtnud. Ütlen ainult, et kolm aastat hiljem tatsus ja vadistas Luke’i rantšo galeriide ja tubade põrandatel väike poiss. Ma pole iial arvanud, et lastest ka mingit kasu on, kuid seekord oli. Jätan nüüd jälle ajas vahele ja maandun päeva, mil rantšosse saabus pikkvanker, mis oli täis laaditud proua Summersi Ida sõpru – proua kaks õde ja kolm meest. Üks meestest sarnanes onuga, teine oli täiesti silmapaistmatu kuju ning kolmas mees kandis triibulisi pükse ja rääkis tundeküllase häälega. Mulle pole kunagi meeldinud mehed, kes tundeküllaselt räägivad.
Suures osas jätan jälle vahele ja räägin pärastlõunast, mil ma rantšo poole ratsutasin, et saada plehkupannud veiste kohta korraldusi ja kuulsin maja suunast pauku, nagu oleks keegi paukpüssist lasknud. Ootasin värava taga, sest ma pole oma nina kunagi perekonnatülidesse toppinud. Varsti tuli Luke majast välja ja andis mehhiklastest töölistele käsu hobused kahe vankri ette rakendada. Natukese aja pärast tulid majast välja Luke’i abikaasa õed ja kaks-kolm meest, kuidas nüüd öeldagi. Õed ja kaks meest kandsid endi vahel kolmandat, triibuliste pükste ja tundeküllase häälega meest ning panid ta ühte vankrisse pikali. See tehtud, sõitis kamp minema.
“Bud,” ütles Luke mulle, “tahan, et teeksid end veidi korda ja tuleksid minuga San Antone’isse.”
“Kui lubad mul kannused saabaste külge jätta,” ütlesin mina, “tulen hea meelega.”
Tuli välja, et üks õde oli siiski sõitmata jätnud ning jäi proua Summersi ja lapsega rantšosse. Ratsutasime Encinali, istusime osariikide vahelisele rongile ja järgmisel hommikul olime San Antone’is. Pärast hommikusööki vedas Luke mind otsejoones advokaadi kontorisse. Luke ja advokaat rääkisid veidi aega kinniste uste taga ja tulid siis välja.
“Oh, teil pole vaja muretseda, härra Summers,” ütles advokaat. “Viin juba täna kohtunik Simmonsi faktidega kurssi ning lahendame teie juhtumi nii kiiresti kui võimalik. Seadus ja kord on siin sama kiired ja kindlad kui ükskõik kus mujal meie suures riigis.”
“Ootan määruse ära, kui see ei võta rohkem kui pool tundi,” lausus Luke.
“Oot, oot,” sõnas advokaat. “Nii