Armunäljas. Barbara Cartland
väga odavalt.“
Harry tegi väikese pausi, enne kui lisas:
„Ma peaksin nende eest rohkem saama, kui ma ise maksin.“
„Kui suure summa sa kokku… saaksid?“
„Ma olin terve öö üleval ja tegin mõttes arvutusi,“ vastas Harry, „kui ma müüksin maha hobused, isa kella, mansetinööbid ja lipsunõela, mille ema mulle enne Londonisse tulekut kinkis, siis peaksin kokku saama umbes kakssada ja viiskümmend naela.“
„Sa ei tohi sellest mingil juhul emale rääkida,“ ütles Araminta kiiresti. „Ei lipsunõelast ega isa kellast.“
„Ei, loomulikult mitte!“
„Seega on sul pool summast peaaegu koos,“ ütles Araminta. „Meil on veel sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks säästis. Ma ju rääkisin sulle sellest.“
„Aga, Araminta, ma ei saa sinu raha võtta!“ protesteeris Harry.
Araminta naerupahvak kõlas hoopis nuuksatuse moodi.
„Sa ei kujuta ometi ette, et ma võiksin rahuliku südamega Almackide ballil tantsida, samal ajal kui sina võlavanglas mädaned!“
„Asi ei lähe nii kaugele,“ lausus Harry. „Vähemalt ma loodan seda.“
Aga tema hääles helises väikene kahtlusenoot.
„Kas sa tahad ütelda, et markii ei kaebakski sind kohtusse, kui sa talle oma võlga tasuda ei suudaks?“
„See oleks küll ennekuulmatu tegu,“ vastas Harry. „Samas, sa tead sama hästi kui mina, et kaardimängu võlg on auvõlg. Seda tasumata jättes oleksin ma sunnitud häbiga klubist lahkuma. On üsna kaheldav, kas mõni klubi liige minuga siis enam iial suhtleks.“
„Seda ei tohi kunagi juhtuda,“ sõnas Araminta otsustavalt.
„Ma ei näe mingit võimalust, kuidas seda ära hoida,“ tunnistas Harry vastumeelselt.
Taas tõstis ta käed näo ette.
„Oo, jumal! Araminta, kuidas ma võisin olla nii neetult rumal? Kuidas ma suudan kõik asjad alati nõnda vussi keerata?“
„Aga mis siis, kui sa… veenaksid markiid… kui sa selgitaksid talle olukorda… ?“
„Veenaksin Wayne’i markiid?“ küsis Harry irooniliselt. „Ma võiksin sama hästi üritada Gibraltari kaljut veenda. Markii on kõva nagu graniit, kogu tema loomuses pole kübetki lahkust. Teda võidakse ju imetleda tema välimuse, positsiooni ja saavutuste pärast, aga ma olen päris kindel, et terves Londonis pole kedagi, kellele ta tegelikult meeldiks.“
„Miks ometi?“ nõudis Araminta.
„Jumal seda teab,“ vastas Harry. „Temas on lihtsalt midagi – selline kõigest üleolek. Ma pole ainus, kes leiab, et markii on väljakannatamatu.“
Peale väikest pausi lisas ta mõtlikult:
„Ta justkui peaks meid kõiki põlastusväärseteks.“
„Sel juhul, kui me ei suuda teda ümber veenda,“ jätkas Araminta, „peame kokku kraapima iga võimaliku penni. Ja lubama, et maksame puudujäänud summa osade kaupa.“
„See talle ei meeldiks,“ pomises Harry.
„Pole tähtsust, mis talle meeldib ja mis mitte,“ vastas Araminta. „Küsimus on selles, kui palju me suudame talle anda. Niisiis, kui me saame sinult kakssada viiskümmend naela ja liidame sellele sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks kõrvale pani, ning minu mäletamist mööda peaks meil pangas olema kolmkümmend või nelikümmend naela, saame me lõppsummaks peaaegu nelisada naela.“
„Aga kuidas me siis ise järgmise kvartalini vastu peame?“
„Jah, seda küll,“ nõustus Araminta õnnetult.
Järsku ta kangestus.
„Meil on veel ema kihlasõrmus!“
„Oo ei, seda ei saa ma temalt paluda,“ väitis Harry vastu.
„Selle eest peaks üle saja naela saama,“ ütles Araminta. „Ema on seda sõrmust alati alles hoidnud, ükspuha kui rasked ajad neil isaga ka poleks olnud. Ema armastab seda sõrmust nii väga.“
„See on küll viimane asi, mida ma emalt paluksin.“
„Ma olen kindel, et ta parem loobub sellest, kui näeb sind avalikult häbistatuna.“
Araminta tõusis ja hakkas rahutult mööda tuba käima.
„Kui meil oleks ometi midagi muud, mida müüa. Midagi, mida me võiksime teha.“
„Ma olen samuti selle peale mõtelnud,“ vastas Harry. „On naeruväärne, et minusugune haritud mees ei oska muud teha kui raha raisata. Võib-olla leiaksin ma tööd hobuste eest hoolitsejana või postitõlla kutsarina.“
„Ma olen kindel, et sellega ei teeniks sa just eriti palju.“
„Aga mida me siis teeme?“ küsis Harry meeleheitlikult.
Järsku jäi Araminta toa keskele seisma.
Päikesekiirte valguses, mis langesid suurest kandilisest aknast, nägi ta eriti kaunis välja.
Päike sillerdas Araminta kuldsetel juustel ja pani tema murelikud hallid silmad kummaliselt särama. Järsku lausus Araminta häälel, mis oleks nagu kõigilt neljalt seinalt vastu kajanud:
„Mul on idee! Oh, Harry, mul tuli suurepärane idee!“
Kindral Sir Alexander Bracknell istus oma Half Mooni tänaval asuvas üürikorteris ja luges parasjagu Morning Posti, kui tuppa sisenes teener.
„Hallis ootab üks daam ja palub teie jutule, armuline härra,“ ütles teener selge ja kõlava häälega. Vaieldamatult kuulus see hääl mehele, kes oli kunagi sõjaväes teeninud.
Kindral tõstis üllatunult silmad.
„Üks daam?“ küsis kindral.
„Noor daam, milord. Ütleb, et soovib teiega rääkida äärmiselt tähtsais asjus.“
„Sel juhul pean ma ta kahtlemata vastu võtma,“ vastas kindral. „Juhata ta sisse, Hawkins.“
„Hästi, milord.“
Hawkins lahkus kiiresti toast. Kindral asetas ajalehe lauale ja tõmbas pintsaku hõlmad koomale.
Kindralit peeti üheks Wellingtoni armee parimaks väejuhiks. Teda ei mäletatud mitte ainult taibukuse, vaid eelkõige populaarsuse pärast.
Wellingtoni armees oli olnud kaks kindralit, keda sõdurid mitte ainult ei imetlenud, vaid ka armastasid.
Üks neist oli lord Hill. Kõik, kes temaga koos poolsaarel teenisid, kutsusid teda „isake Hilliks“. Teine oli kindral Bracknell, keda eranditult kõik hüüdsid „onu Alexiks“.
Kindral arutles oodates, et kindlasti oli tegu mõne tema väesalgas teeninud sõduri naise, lese või emaga.
Hoolimata sellest, et sõda oli lõppenud juba kaks aastat tagasi, ei möödunud kindralil nädalatki, ilma et keegi poleks vajanud tema nõuandeid või veelgi sagedamini rahalist toetust.
Ainult väga vähesed lähedased tuttavad teadsid, et kindral ei saanud endale lubada mingisugust luksust, kuna tema abikaasa oli viimased viis aastat vaimuhaiguse käes kannatanud.
Kogu kindrali pension ja kõik muu, mis ta oli oma silmapaistva karjääri jooksul kogunud, kulus leedi Bracknelli ülalpidamise ja arvukate doktorite peale, kes hoolimata pingutustest ei suutnud naise tervislikku olukorda parandada.
Seetõttu oli kindral külalist oodates veidi ärevas meeleolus. Ta mõtles endamisi, et kui tulija poleks nõnda vara saabunud, oleks ta juba Hyde Parkis oma tavapärasel jalutuskäigul.
Uks avanes.
„Preili Araminta Sinclair, sir!“
Araminta seisatas korraks naeratades