Armunäljas. Barbara Cartland
te sellega öelda tahate?“ oli üks vanem peer selle peale küsinud.
„Pärast 1815. aastal riikide vahel sõlmitud lepingut,“ oli kõlanud vastuseks, „oli Prantsusmaa sunnitud kolme aasta jooksul maksma hüvitiseks enam kui seitsesada franki.“
„See on teada fakt!“ oli peer nähvanud.
„Tänu briti gurmaanidele, kes käivad Prantsusmaal oma kõhtusid hellitamas, on prantsuse köök muutunud riiklikuks varasalveks.“
Kindral polnud tol hetkel sellele väitele erilist tähelepanu pööranud. Nüüd mõtles ta, et viimaste aastate jooksul oli Inglismaal tõepoolest toidule suuremat tähelepanu pöörama hakatud.
Polnud kahtlustki, et aristokraadid, kellega kindral lävis, armastasid üha enam raske inglispärase toidu asemel prantsuse kombel valmistatud roogasid.
Traditsioonilised lihakäntsakad taoti lapikuks või lõiguti ribadeks, mähiti lehttainasse ja kaeti mahlakate kastmetega.
Pudingud klopiti õhulisteks sufleedeks ja suhkrust vormiti muinasjutulisi sotelties’id, mis olid lillede, losside või loomade kujulised.
Nii loomaliha, ulukiliha kui kala juurde valmistati spetsiaalseid kastmeid, mis olid leiutatud innukate asjatundjate poolt, kes uskusid, et toidu tegemine on kunst, mitte eluspüsimise vältimatu vajadus.
Ning neid asjatundjaid – Prantsusmaal treenitud kokkasid – oli väga raske ületada.
„Kas sa aitad mind, onu Aleks?“ küsis Araminta, katkestades kindrali mõttevoo.
Kindral ei vastanud ja Araminta jätkas:
„Sa tead, et mul pole kedagi teist, kes mind aidata võiks. Ka isa usaldas sind. Sa tead, et ema elatusraha, mis ta perekonna vara hooldajalt saab, makstakse välja kvartalite kaupa. Seega ei ole meil võimalust seda raha korraga kätte saada.“
„Jah, ma tean seda,“ kinnitas kindral.
„Seega on ainus võimalik viis kiiresti raha teenida, kui ma asun kokana tööle,“ lausus Araminta lihtsalt.
„Selle plaani elluviimisel on palju takistusi,“ vastas kindral vaikse häälega.
Araminta mõistis kindrali sõnadest, et mees kavatseb teda aidata.
„Oh, onu Alex, ma armastan sind!“ hüüatas Araminta rõõmsalt ja kummardus teda suudlema.
White’si klubi kihas härrasmeestest, kes, šampanjaklaasid käes, rääkisid oma päevastest tegemistest.
Kindral sisenes kuulsasse hommikutuppa ja vaatas ringi. Ta tundis kõiki kohalviibijaid.
Hommikutuba oli sisse seatud seitse aastat tagasi, et klubil oleks ka teine aknaga tuba. Tegemist oli kuulsa White’si kaaraknaga.
Beau Brummell oli muutnud koha „pühamaist pühamaks“ ja sellest sai valitud isikute keskus.
Tavaliste klubiliikmete jaoks oli püha akna all olevate toolide hõivamine samasuguse tähendusega, kui olnuks üritada katedraalis piiskopi toolile istuda.
Need, kes seal istusid ja St. Jamesi tänavale vaatasid, silmitsesid teravalt möödujaid ja lubasid nende arvel vägagi vabameelseid kommentaare. Väideti, et klubi oli koht, kust said alguse pooled Londoni kõrgseltskonda puudutavad skandaalid.
Isegi asevalitseja vennal ei õnnestunud ultraeksklusiivses ja moodsas seltskonnas ennast maksma panna. Samuti Cumberlandi hertsogil, kuna ta oli kelm, ega Yorki hertsogil, kuna ta oli lihtsalt vaene.
Aga Beau Brummelli ja tema lähemaid sõpru – Argyle’i, Dorseti ja Rutlandi hertsogeid, ning Seftoni, Alvanley ja Plymothi lorde – võis alati kaarakna juures istumas näha.
Alati, kui kindral hommikutuppa sisenes, lootis ta Beau’d oma tavalisel kohal istumas ja terava sarkasmiga kellegi reputatsiooni põrmustamas näha.
Oli raske kujutleda teda üksiku ja vaesena kuskil Calais’s, hädavaevu ära elamas!
Beau sõbrad istusid endiselt oma tavalistel kohtadel. Kindral vaatas ringi ja valis seltskonda, kellega liituda. Ta valis oma sihtmärki samasuguse hoolega, mis oli temast kunagi teinud tähelepanuväärse väejuhi.
Kõik, kelle poole ta vaatas, tervitasid teda.
„Tere, onu Alex!“ hüüdsid vanemad liikmed heatujuliselt.
Kindral oli nende hulgas sama populaarne kui noorte keigarite hulgas, kes ütlesid lugupidavalt:
„Tere õhtust, härra kindral.“
Kindrali selja taga kutsusid ka nemad teda „onu Alexiks“ ja kindral oli sellest tõsiasjast meelitatud.
Nende tuisupeade hulgas oli hüüdnimel oluline tähtsus. Õigemini, selles snobistlikus sotsiaalses ringkonnas, kus olulised polnud mitte ainult siniverelisus ja ajalooline sugupuu, vaid ennekõike meeldivus.
„Kus sa eilse õhtu veetsid?“ kuulis kindral lord Seftonit lord Alvanleylt küsimas.
Alvanley oli lisaks oma tarkusele tuntud ka kui suur gurmaan.
Ükskord korraldasid klubi liikmed võistluse: sellele, kes suudab pakkuda kõige kallima roa, makstakse kogu õhtusöök lõpuks kinni.
Võitis lord Alvanley vaheroaga, mis oli valmistatud kolmesaja metslinnu südamest.
Seal oli kolmteist metsist, sada kurvitsat, kakskümmend faasanit ja nii edasi.
Kogu roog maksis kokku ükssada kaheksa naela ja viis šillingit!
„Ma olin Carlton House’is,“ vastas lord Alvanley lord Seftoni küsimusele.
„Õnneseen!“ märkis tema sõber. „Mina einestasin kuningapalees – surmigav õhtupoolik! Ja söök, nagu oodata oligi, maitses nagu teisejärgulises trahteris!“
„Enne kui kuningas hulluks läks, hindas ta head sööki väga kõrgelt,“ märkis lord Alvanley lakooniliselt, „aga Carême oli oma parimas vormis! Ma võin vanduda, et sellest ajast, kui Carême Inglismaale saabus, on asevalitseja veel tosin kilo juurde võtnud!“
Just sellist algust kindral oligi oodanud. Nüüd manööverdas ta end rääkijate vahele.
„Ka minu meelest on Carême hea kokk,“ ütles ta sügava häälega, mis oli kõlanud üle nii paljude lahinguväljade. „Aga ma tean kokka, kes on veelgi parem.“
„Parem kui Carême?“ hüüatas lord Alvanley.
Ta tegi seda nii valjusti, et paljud läheduses istuvad klubiliikmed katkestasid oma tegevuse ja jäid kuulatama.
„Jah, tõepoolest,“ lausus kindral. „Aga kokk, kellest mina räägin, on teiesuguste noorte kehkenpükside jaoks liiga kallis. Kui ma jõuaksin teda ise palgata, pakuksin teile roogasid, mille kohta julgen kindlalt väita, et te pole siinpool kanalit kunagi midagi nii head maitsnud!“
„Parem kui Carême?“ lausus lord Alvanley veel kord, justkui oleks ta arvanud, et ei saanud kindralist õigesti aru. „Asevalitseja saaks rabanduse, kui ta kuuleks, kuidas sa tema kallist kokka maha teed!“
„Küllap vist,“ vastas kindral, „aga faktid on faktid. Ma võin teile kinnitada, kuigi Carême valmistab suurepäraseid roogasid, olen ma leidnud meistrite meistri.“
„Ma ei suuda seda uskuda,“ katkestas lord Sefton. „Ja kus see fenomen siis on? Lase meil tema roogasid proovida ja ise nende põhjal järeldusi teha.“
„Ma tõesti sooviksin, et saaksin teid enda juurde õhtusöögile kutsuda, et oma sõnu kinnitada,“ lausus kindral. „Aga nagu ma ütlesin, minu „fenomen“ on kallite killast!“
„Sel juhul teen ma ettepaneku,“ ütles lord Alvanley elavnedes, „et üks meie seast palkab sinu soosiku ja annab piduliku õhtusöögi. Peale seda teeme hääletuse, et välja selgitada, kas sul oli õigus või mitte, onu Alex.“
„Mina veaksin kindlasti selle peale kihla!“ sõnas lord Sefton.
„Mina samuti!“ lisas lord Plymouth,