Armunäljas. Barbara Cartland
teenija Hannah, kes oli teeninud leedi Sinclairi tema abiellumisest peale, täpselt, mida vaja läks.
Araminta oli Hannah’le juba rääkinud, et nad peavad järgmisel hommikul varakult Covent Gardenile sisseoste tegema minema.
Esialgu oli Hannah’t hirmutanud mõte, et Araminta peab end nõndamoodi alandama. Tegema raha eest süüa, ja seda veel mingi kummalise härrasmehe majas.
„Ma ei kujuta ette, mida sinu ema ütleb, kui ta sellest teada saab!“ märkis Hannah tusaselt.
„Sa ei tohi talle sellest rääkida! Palun sind, Hannah, ära räägi emale praegu sellest sõnakestki!“ palus Araminta. „Et ta ei peaks ilmaasjata muretsema. Sa tead, kui väga see teda kurvastaks, kui ta Harry võlast kuuleks.“
Õnneks jumaldas Hannah Harryt.
Harry oli tema lemmik. Kui Harry oleks vaid soovinud, oleks Hannah jalamaid põrandale pikali heitnud, et Harry saaks vajadusel üle tema kõndida.
Seepärast oli ta valmis vaikima ja aitama Aramintat nii sisseostude tegemisel Covent Gardenis kui ka enamiku toitude ettevalmistamisel, enne kui need Wayne House’i toimetati.
Kindral oli pärast õhtusööki nende juurde tulnud, et Aramintale plaani õnnestumisest teatada.
Seejuures sai Araminta teada, et tema palkajaks polnud keegi muu kui Wayne’i markii, kes oli ühtlasi nõus maksma ühe õhtusöögi eest uskumatult suure summa, tervelt kakskümmend gini.
Õnneks oli leedi Sinclair puhkama heitnud ja õed võisid segamatult kuulata kindrali pajatusi sellest, kuidas ta oma plaani ellu viis.
„Onu Alex, sa oled geenius!“ hüüatas Araminta. „Kakskümmend gini. Ma tunnen piinlikkust paljast mõttest, et võiksin nii palju raha vastu võtta.“
„Sa teenid selle välja, mu armas,“ vastas kindral julgustavalt.
„Wayne’i markii käest!“ küsis Araminta. „Aga mis siis… kui ta saab teada… kes ma olen?“
„On ülimalt tähtis, et seda ei juhtuks,“ vastas kindral, „ma loodan, et sa oled otsustanud mitte kasutada oma pärisnime.“
„Loomulikult,“ vastas Araminta. „Ma mõtlesin, et võiksin mängida prantslannat ja kutsuda ennast näiteks mademoiselle Bouvais’ks. See oli meie kunagise koka nimi, kes õpetas mulle kõike, mida ma söögitegemisest tean.“
„Luba mul tagasihoidlikult lisada,“ sekkus kindral, „et sa ei näe kübetki prantslase moodi välja.“
„Oleks tunduvalt parem, kui sa esitleksid end preili Bouvais’na,“ pakkus Caro. „Sel juhul võiksid sa kahtluste korral väita, et sul on prantslasest isa ja inglannast ema.“
„Papal oli kombeks ütelda, et kui sa oled sunnitud valetama, siis tee seda hästi,“ naeris Araminta ja lisas, „ning kunagi ei maksa välja mõelda liiga keerulist valet.“
„Sel juhul on parem, kui sa esitled end preili Bouvais’na,“ tähendas kindral.
„Ma püüan kuni õhtusöögi lõpuni markii eest varjata, et olen naine,“ lausus Araminta. „Mis sa arvad, kas see õnnestub?“
„Kas sa arvad, et see võiks mõjutada markii hinnangut sinu kulinaarsete oskuste kohta?“ uuris kindral.
„Sa tead küll, missugused mehed olla võivad,“ vastas Araminta halvakspanuga. „Nad ei tunnistaks kunagi, et naine suudab sama hästi süüa valmistada nagu mees. Tegelikult arvas ka papa, et ma olen suurepärane kokk vaid seetõttu, et mul oli vana Bouvais’ näol tegu suurepärase õpetajaga.“
Kindral puhkes naerma.
„Ma olen kindel, et naised ei suuda kunagi tõusta parimate meeste tasemele!“
„Miks me peaksimegi tahtma?“ küsis Araminta ükskõikselt. „Kuna meie sooviks on markii kindel veendumus, et tema kakskümmend gini on õiglaselt kulutatud, on parem jätta mulje, nagu oleks vallandatud koka asemikuks samuti meessoost kokk.“
Nad leppisid kokku, et kindral astub koduteel Wayne House’ist läbi.
Ta lubas Aramintale, et kohtub markii sekretäri major Brownlow’ga ja selgitab, et tema poolt soovitatud kokk saabub alles pärastlõunal.
„Major Brownlow kaotas lahingus jala, seega on sul lihtne tabamist vältida,“ märkis kindral.
„Vaene mees!“ hüüatas Araminta.
„Ta oli vapper ohvitser,“ jätkas kindral, „üks minu parimaid. Ma olen markiile ülimalt tänulik, et ta Brownlow enda juurde tööle võttis. Muidu oleks tema elu võinud väga raskeks kujuneda.“
„Kas sa tahad sellega ütelda,“ päris Araminta, „et on ülimalt vähetõenäoline, et major Brownlow tuleks mind kööki otsima ja küsitlema?“
„Ma arvan, et kui sa käitud targasti,“ vastas kindral, „õnnestub sul temaga kohtumist vältida. Igal juhul selle ajani, kuni õhtusöök lõpeb. Kui ta sind enda juurde laseb kutsuda, vabanda, et sa ei saa tulla, kuna söök võib üle keeda!“
Araminta plaksutas käsi.
„Onu Alex, sa oled sündinud intrigaan! Ma loodan ainult, et ma ei tee sulle häbi!“
„Seda ma ei usu, mu kallis“ sõnas kindral kiindunult, „ning kui see hullumeelne päästemanööver õnnestub, olen ma sinu üle hoopis väga uhke!“
„See peab õnnestuma!“ ütles Caro veendunult. „Küll sa näed, onu Alex, et pärast homset õhtut saad sa rohkelt pakkumisi, kus nõutakse Araminta teenuseid.“
„Ma loodan seda,“ ütles kindral tõsiselt
Kindral oli Aramintale maininud, et kohtus enne klubist lahkumist veel kord markiiga. Selgus, et markii kavatses õhtusöögile kutsuda mitte enam kui kümme külalist.
„Mul on plaanis kutsuda vaid tõelised gurmaanid,“ oli markii ütelnud. „Sa esitasid väljakutse, kindral, ning ma olen otsustanud kutsuda hindajad, kes teavad, millest nad räägivad.“
„Sellega sa mind ei hirmuta, Wayne,“ oli kindral vastanud. „Minu soosik on kõigeks valmis.“
„Sa oled väga enesekindel,“ vastas markii pilkavalt.
Kindralile jäi mulje, nagu oleks tema kõrgeausus olnud veendunud, et õhtusöök osutub läbikukkumiseks.
Loomulikult ei maininud kindral seda Aramintale. Vaadates neid kahte noort tüdrukut enda kõrval istumas, mõtles ta endamisi, kas eelolev lahing ei olnud tegelikult juba eos kaotatud.
Siis meenusid talle tüdrukute Bedfordshire’i kodus pakutud hõrgutised. Ta kinnitas endale, et kui Araminta söögitegemise oskused olid praegu sama head kui siis, oli ükspuha kellel väga raske tema valmistatud roogades vigu leida.
Sellest hoolimata tundis kindral Ruselli väljakult lahkudes rahutust.
Caro vaatas isa pabereid läbi
Enne abiellumist oli Sir Gilbert Sinclair mööda maailma ringi rännanud. Sõja ajal oli ta olnud nii Itaalias, Hispaanias, Portugalis kui Brüsselis.
Ka peale haavatasaamist huvitus ta toidust. Iga söögi retsepti, mis talle maitseelamuse pakkus, kandis ta piinliku täpsusega oma retseptiraamatusse.
„Ma leidsin ühe huvitava retsepti!“ hüüatas Caro. „Miks mitte seda proovida? Selle toidu nimi on „Minerva kilp“ ja selle leiutas Vitellius, kes isa märkmete kohaselt oli tuntud rooma gastronoom.“
Araminta ei kuulanud, ilmselgelt püüdis Caro teda jälle õrritada.
„See roog sisaldab kalamaksa, paabulinnu- ja faasaniajusid, flamingode keeli ning jõesilmude sisikondasid.“
Sel hetkel avanes uks ja sisse astus Harry.
Ta teadis juba, et kindralil oli õnnestunud Aramintale tööandja leida. Kuid talle oli vastumeelne tõsiasi, et selleks oli Wayne’i markii.
„Ma ei oleks saanud tema pakkumisest loobuda, Harry,“