Ära armasta mind enam. Tea Lall
siia ja puhka end välja. Sa võid ju Kairile helistada, et ei hakka enam vastu õhtut sõitma,» meelitas ta.
Kairi oli isa uus elukaaslane. Vastik!
Kui ema köögist magustoitu tooma läks, nähvas Ülane isale: «Miks sa talle ei ütle, et see tõmblemine on mõttetu? Miks sa lased tal seda teha? Lased ennast sööta ja joota, oma musta pesu isegi lased tal puhtaks pesta, et siis tagasi oma uue tibi juurde minna, puhta ja täissöönuna? Lased tal loota, et sa tuled tema juurde tagasi. Mis teil viga on?»
Vennal kukkus kahvel kolksatusega taldrikule ja ta vaatas suurte silmadega kord isale, kord õele otsa, tundes hirmu selle ees, mis nüüd järgnema hakkab.
Ülane kargas lauast püsti, enne kui isa midagi öelda jõudis, ja jooksis enda tuppa. Ta kuulis, kui isa mõne aja pärast ära läks, kuidas välisuks tema järel kolksti kinni kukkus ning kuidas ta auto käivitas ja minema sõitis. See kasvatas Ülase solvumistunnet veelgi, sest isa polnud suvatsenud talle isegi head aega ütlema tulla.
Mingi aja pärast tuli ema. Ta nuttis natuke ja hakkas siis isa õigustama, nagu tal viimasel ajal kombeks oli: «Saa aru, kullake, isal on ka raske. Ta peab tööl käima, maja eest hoolitsema. Ma ei hakka temaga ometi tülitsema ega talle etteheiteid tegema. Me jääme ikka sõpradeks ja see on kõige tähtsam.»
«Parem juba tülitsege, saatke üksteist kõige hullematesse kohtadesse, aga see sinu lipitsemine ja näo tegemine, et kõik on hästi, on täiega nõme. Saa aru, ema, ta jättis su maha, tal on uus naine, uus pere. Miks sa ei tunnista seda? Las ta sööb oma kodus, oma uue naise tehtud sööke! Ja ära aja seda sõpradeks olemise iba. Ta oli su mees, mitte sõber! Issand, ma ei või, kui lollid täiskasvanud vahel on!»
Ühesõnaga – ajad Ülase elus ei olnud praegu kõige paremad. Ja kahjuks polnud tal siin ka sõpru, kellega oma muret jagada, vahest ainult Gail, see imelik poiss.
MINA
Vanaema tuli kolmapäeval. Esimese asjana vaatas ta, nagu tavaliselt, minu tühja külmkappi ja hakkas hädaldama: «Issand, laps, sul on kartulid kõik alles! Sa oled jälle söömata!»
Jah, kahjuks Riksu kartuleid ei armastanud. Ja tema lause, et ma olen söömata, tegi mulle hirmsasti nalja.
«Eks söö mind siis ära,» naersin, aga murest murtud vanaema ei saanud naljast aru.
Ta võttis kohe kõne emale ja hakkas teda noomima: «Mis sul ometi arus oli, et sa lapse siia niimoodi üksinda jätsid! Ta on jälle söömata, külmkapp tühi nagu litsi leivakott. Mis see loeb, et mina vahel käin! Mina olen vana, omad lapsed üles kasvatanud, tervis on vilets, mul pole enam jõudu noort last kasvatada!»
Jah, kui hing täis, polnud ta krõbedate sõnadega kitsi. Ta hakkas nutma, kuid olles end veidi aja pärast kogunud, võttis koti ja tahtis poodi minna. Ma keelasin teda. Kuidagi piinlik oli ka, et olin nii laisk olnud.
«Vanaema, ära sina mine kuhugi. Ma saan ise ka poes käia, ma pole lihtsalt viitsinud …»
Aga vanaema ei lasknud mul lõpuni rääkida. Ta pani otsustavalt saapad jalga, upitas ähkides ja puhkides nendeni, tõmbas lukud kinni ja astus välja. Jooksin talle sussides järele ja andsin raha, mille ema oli mulle jätnud. Polnud mõtet teda takistada, ta oleks niikuinii poodi läinud.
Kui ta suure kaupa täis kotiga tagasi tuli, pani ta põlle ette ja hakkas mulle süüa tegema. Praeliha, kartulid, salat, kissell kohupiimaga. Kui ma seda mäge vaatasin, mis ta oli mulle lõpuks laua peale tõstnud, hakkas mul temast hale. Mul polnud õiget isu, aga tõstsin tema meeleheaks ette.
Vanaema sõi koos minuga. Ta oli vana kooli naine ja tema jaoks oli tähtis see, et ühise laua taga koos söödi, mitte igaüks oma nurgas, seal, kus juhtus. Meie peres polnud seda ühise söömise kommet olnudki. Siin laekus igaüks suvalisel ajal ja sõi seal, kus parasjagu midagi tegemist oli – kes teleka ees, kes oma toas arvuti taga. Noh, õigemini oli see siis nii, kui pere veel kodus koos oli. Nüüd olid asjad juba mõnda aega teisiti ja mina üksinda näksisin seal, kus juhtus.
Kui kõht oli täis mugitud, hakkas vanaema jälle pihta: «Sa sööd nii vähe! Sa polegi õieti midagi võtnud! Jumal küll, nii ei tulegi sulle liha luude peale! Kas mõni neljateistkümne aastane poiss näeb nii närb välja? Isa on sul suur ja tugev mees, kellesse sina küll oled läinud? Nagu tiisikusehaige ammustest aegadest, kondine ja kahvatu.»
Ta tõusis ja korjas taldrikud laua pealt kokku ning tõstis need kraanikaussi.
«Mina viiks su arstile ja laseks uurida, milles asi. Ma ei saa aru, miks su ema seda teinud ei ole. Äkki on sul ussid?» jätkas vanaema oma oletustega. See ussijutt tegi mulle nalja, ta oli seda varemgi öelnud, aga ma ei näidanud seda välja, sest sain aru, et tegelikult ta muretses minu pärast. Vahel mulle tundus, et tema oligi veel ainuke, kes minu pärast muret tundis, ja see tegi mind mõnikord kurvaks.
Vahel mõtlesin, miks vanad inimesed elu nii tõsiselt võtavad. Miks nad naeravad nii vähe, ohkavad nii palju ja teevad nii vähe nalja. Elu oli ju lõbus seiklus, mõtlesin mina. Üsna varsti sain aru, et sellest lõbusast seiklusest võib väga kiiresti saada õudus, mis võtab naljatuju kauaks ajaks ära. Aga selleni ma veel jõuan.
«Nõud pese ise ära, eks,» ütles vanaema viimaks ohates (no mis ma rääkisin!) ja seadis end minekule. «Ma tulen reedel läbi, mis kell sul kool lõpeb?»
«Kell neli,» vastasin.
Ta ohkas uuesti ja läks.
Pesin nõud kohe puhtaks ja hakkasin ahju tuld tegema. Oleksin tahtnud metsa pildistama minna, aga ilm oli sant ja vanaema oma söögivärgiga palju aega raisanud, mistõttu oli õues juba hämar. Häid pilte poleks siit niikuinii täna saanud.
Kui tuli ahjus praksus, hakkasin õppima. Homme taas uus nädal ja matemaatikas jälle kontrolltöö. Ma polnud matas eriti tugev ja see aine ei meeldinud mulle. Hädaga sain oma kolmed kätte, kuigi kõigis teistes ainetes olid mul hinneteks neljad-viied. Aga mata ei läinud kohe kuidagi. Asi oli vist ka õpetajas. Ta oli seda tüüpi õpetaja, kes ei viitsinud väga asju lahti seletada. Tema jaoks oli see ju lihtne, peaaegu et enesestmõistetav. Ta rääkis korra ära, mida ja kuidas teha, ja kui me lollide nägudega, midagi mõistmata, talle otsa vaatasime, hakkas ta meid sõimama, mitte ei seletanud asja veelkord üle. Nii polnud ma ainus, kes matast suurt ei jaganud. Poistest ma ei hakka rääkimagi, aga isegi tüdrukute seas oli palju neid, kelle jaoks see oli tõeline peavalu.
Nädal möödus kiiresti ja järgmisel reedel tuli ema üksinda.
«Kus isa on?» küsisin.
«Ta ei saanud tulla,» vastas ema tujutult ja ma taipasin, et miskit on siin mäda. Ma ei hakanud uurima, milles asi, kui tahab, räägib ise.
Riksu tormas ema häält kuuldes talle vastu. Ta saba peksis vastu esikukappi nii kõvasti, et ma imestasin, kuidas ta haiget ei saa.
«No tere, vorstike,» nunnutas ema koera, patsutas ja musitas teda, kuis jaksas. Seisin, vaatasin neid kaht ja mõtlesin, et miks ta mind ei kallista. Mitte et ma oleksin seda nii väga tahtnud, aga ikkagi …
Lõpuks, kui ema oli koera ära musitanud, vaatas ta üle ukse kööki ja siis mulle otsa, etteheitev nägu peas. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis, kõik oli ju korras.
«Vesi,» näitas ta käega koerakausi poole, «vorstil on vesi otsas.»
Täitsin kausi veega.
Ema viskas all elamisele hindava pilgu peale ja läks siis üles.
«Sul on üleval kõik kütmata!» hüüdis ta mulle, etteheide hääles.
«Jah,» hõikasin vastu, «ma olin ise põhiliselt all, üleval ei käinud ega hakanud kütma ka, väljas pole ju veel miinuseid.»
«Aga oleksid võinud! Siin on nii niiske,» jätkas ta.
Olin nördinud, et ema koju tulles kohe märkusi tegi, samas süüdistasin ennast, et polnud ülemisi tube ära kütnud. Teadsin ju, et ema ja isa tulevad, oleks võinud. Aga mul oli see kuidagi meelest läinud, sest mul endal polnud üles suurt asja olnud.
«Viasat