Ära armasta mind enam. Tea Lall
autoliisingu, kõik! Ja mida sina teed? Vaata ükskord peeglisse ja õpi elama!»
Isa tormas uksest välja, jättes kohvri koos laiali pillutud riietega sinnapaika.
Ema aga jooksis akna juurde, tegi selle lahti ja karjus isale järele: «Unusta siis Gail ka ära! Ma maksan sulle, raisale, kätte selle eest!»
Nüüd teadsin ma täpselt, et niipea ma oma isa ei näe.
TUULE
Tuule istus tugitoolis ja luges raamatut. Ta oli jalad jahedas toas enda alla tõmmanud ja tundis nüüd, kuidas need ära surid. Ta pani raamatu käest ja sirutas surisevaid jalgu. Vanaema oli oma voodis vist tukkuma jäänud. Tüdruk tundis, et kõht oli lugedes tühjaks läinud. Ta tõusis ja läks kööki, et midagi süüa vaadata. Ta tõmbas vana külmkapi ukse lahti, teades juba ette, et ega sealt midagi väga leida pole. Nii oligi, kapist vaatas vastu poolik heeringas ja purk eilse piimasupiga.
Tuule väristas õlgu. Kogu aeg üks ja sama, mõtles ta, ent tõstis nurisemata purgi piimasupiga välja, et see soojaks teha.
«Vanaema,» hõikas ta tuppa, «kas tahad ka suppi? Ma teen siis soojaks.»
Vanaema ei vastanud. Ju oli tukkuma jäänud. Viimasel ajal kurtis ta väsimust ja Tuule oli tema pärast üsna mures, sest vanaema oli vana ja haige.
«Vanaema!» hüüdis ta uuesti, aga vastust ei tulnud ikka.
Tüdruk kallas supi plekk-kaussi ja pani gaasipliidile sooja. Ta kuulatas, kas vanaema ajab end nagu tavaliselt ähkides voodist püsti, kuid toas valitses vaikus. Supp hakkas kohisema.
Tuule hüüdis uuesti: «Vanaema, supp on kohe soe, tule söö ka!»
Ta keeras tule kausi alt kinni. Korteris valitses haudvaikus. Kas tõesti vanaema ei kuule teda ja magab nii sügavalt, mõtles ta. Ta tundis, et midagi on valesti. Ettevaatlikult, julgemata õieti hingatagi, läks ta tuppa ja piilus kapi taha, kus oli vanaema voodi. Vanaema oli tema poole seljaga, nägu seina suunas, ja näis, et ta magab. Tuule astus lähemale ja raputas teda õlast, ent vanaema ei liigutanud. Ta raputas tugevamini, kuid ikka ei midagi.
Õudusega kargas tüdruk voodist eemale.
«Vanaema,» hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud.
«Issand, mis ma nüüd teen?» halas tüdruk ega julgenud vanaema enam puudutada. Ta pea oli tühi, ta ei teadnud, mida edasi teha või kellelt abi otsida. Värisevate kätega võttis ta vanaema eelajaloolise ilmega mobiili, kuid talle ei tulnud meelde mitte ainsatki numbrit, kuhu võiks helistada. Vanaema telefoni oli salvestatud vaid üks number ja see oli tüdruku ema oma. Ta valis selle ja ootas, aga telefon oli välja lülitatud. Tal polnud sõpru, kellelt abi paluda.
«Gail,» mõtles tüdruk paaniliselt, sest kedagi teist ei tulnud talle pähe. Ta pani mantli selga, saapad jalga ja tormas ust lukustamata minema. Õnneks ta teadis, kus poiss elas.
MINA
Ma ei tea, kaua ma olin oma toas tukkunud, aga ühel hetkel läks minu toa uks lahti ja ema kutsus mind: «Tule, mingi tüdruk ootab sind esikus.»
No mida veel, mõtlesin. Tundsin, et silmad kipitasid, aga mul oli ükskõik, kas keegi saab aru, et nutnud olin, või mitte. Minu üllatuseks seisis esikus Tuule, nägu peas selline, nagu oleks midagi hullu lahti.
Ta kargas minu tuppa ja tõmbas mind särgist kaasa, pani ukse kinni ja nuuksus: «Kas sa saad tulla, vanaemaga on vist midagi juhtunud.»
«Mida juhtunud?» küsisin.
«Ma ei tea, Gail, aga ta ei liiguta enam, ei ärka üles! Kui ma ta voodi juurde läksin, oli ta selg minu poole, ma ei näinud ta nägu,» oli tüdruk paanikas.
«Kas sa kellelegi helistasid?» küsisin.
«Mul pole kusagile helistada,» hädaldas Tuule.
«Aga hädaabisse?» uurisin.
Ta vaatas mulle ehmunult otsa: «Issand, see ei tulnud mulle meeldegi … Kas sa saad minuga kaasa tulla, ma ei julge üksinda tagasi minna?» palus ta nuuksudes.
Panin kiiresti riidesse ja me läksime välja. Ma ei öelnud emale midagi, kuigi kuulsin, et ta hõikas mind. Olin ta peale vihane.
Tuule ei elanud minust eriti kaugel. See oli väike, hall ja väsinud silikaattellistest kahekorruseline kortermaja, kus nad vanaemaga elasid. Nende korter oli teisel korrusel. Aknad olid vanad ja luitunud, värvi polnud need juba aastaid näinud. See torkas eriti silma seetõttu, et teiste korterite aknad olid uute vastu vahetatud.
Jooksime trepist üles. Vanade majade trepikojad lõhnavad alati ühtemoodi, mõtlesin. See on segu keldrist tulevast kergest kopituse ja mullahõngust ning korteritest immitsevast toidulõhnast. All korrusel keetis vist keegi kapsaid, üleval seevastu levis liha praadimise lõhn, mis oli alumisest lõhnast tükk maad meeldivam.
Avanud korteriukse, kuulatasime mõlemad hinge kinni hoides. Tuule lootis, et vanaema on sügavast unest ärganud ning toimetab juba köögis. Ent korteris valitses vaikus. Tuule ees ja mina järel, astusime arglikul sammul tuppa ning tüdruk krabas mul käest kinni, enne kui julges kapi taha piiluda. Vanaema oli samas asendis, mis ennegi, selg toa suunas, ega liigutanud. Ka mina piilusin üle tüdruku õla voodi poole, endal süda kurgus peksmas. Ma vaatasin kogukat keha, mis voodil lebas, ja mulle tundus, et vana naine ei hinganud.
«Issand jumal, vanaema,» hakkas Tuule nuuksuma, kuid ei julgenud memme puudutada. Ma võtsin oma telefoni ja valisin 112.
Mõne aja pärast pandi vanaema raamile ja viidi ära. Kõik. Vanaema oli surnud.
«Kus su vanemad on?» küsis punastes riietes kiirabitöötaja Tuulelt.
«Ema … eee … on … tööl,» kokutas tüdruk nuuksudes.
«Kas sa talle helistada ei saa?» uuris naine lapselt edasi.
«Ee … saan ikka … aga ta ei saa töö ajal telefonile vastata,» sõnas tüdruk venitades. «Ma proovin mingi aja pärast ta kätte saada,» lausus siis end veidi kogudes.
«Proovi jah, me viime su vanaema praegu ära, haigla juurde külmkambrisse. Las ema tuleb sinna niipea, kui jõuab. Saad sa siin hakkama?» uuris naine ja vaatas teraselt Tuulele otsa.
«Jah, saan ikka. Ma otsin ema kohe üles.»
Naine läks ära. Me vaatasime aknast, kuidas kanderaam auto peale tõsteti ja auto minema sõitis.
«Mis ma nüüd teen?» sosistas Tuule ja vajus taburetile istuma.
«Kus su ema töötab?» küsisin asjalikult. «Me võime ju talle töö juurde minna, kui sa teda telefonitsi kätte ei saa,» pakkusin.
Tüdruk vaatas mulle tühjal pilgul otsa ja ütles vaevaliselt: «Mingit tööd ei ole, mingit ema ei ole …»
«Mis mõttes?» ehmusin. «Mis mõttes ema ei ole?»
«Gail, ma pole oma emaga vähemalt kaks aastat suhelnud. Mul pole aimugi, kus ta elab. Ta on joodik. Viimati, kui ma tema juures käisin, elas ta Turu tänaval ühe mehe juures. Mingil ajal ta helistas vanaemale ja ma salvestasin selle numbri telefoni, aga rohkem ei tea ma temast midagi ja see number on nüüd välja lülitatud. Ma olen teda vahel linnas eemalt näinud, aga olen jooksu pannud. Ma pole tahtnud temaga kohtuda. Aga nüüd vist ei jää mul muud üle, kui ta üles otsida … Keegi peab ju need matused korraldama … Issand jumal, mismoodi???»
Istusime köögis. Tuule nuttis ja ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Päris jama seis, mõtlesin ainult. Ikka palju hullem kui minu oma. Mu peas polnud enam ühtegi mõtet. Mul polnud aimugi, kuidas edasi käituda, mida teha. Mul polnud kedagi kunagi surnud ja ma ei teadnud, kuidas need asjad käivad.
«Äkki minu ema oskab aidata,» pakkusin.
Tuule vaatas mulle ehmunult otsa.
«Ei, ei!» hüüdis ta. «Sa mõtle ka, siis mind ju viiakse lastekodusse, kui nad teada saavad, et mul polegi enam kedagi,» hädaldas tüdruk nutuselt.
Tal oli õigus. Muidugi viiakse ta siis minema. Ükski neljateistaastane