Dracula. Bram Stoker
teda puudutada, kuid ma pidin leidma võtme, muidu olin surmalaps. Homme öösel saan ma kolme kohutava nõia piduroaks. Otsisin kõik krahvi taskud läbi, kuid ei leidnud võtit. Siis peatusin ja silmitsesin krahvi. Tema verised huuled muigasid pilkavalt, see tegi mulle pöörast viha. Säärasel soerdil pidin ma aitama Londonisse kolida, et ta võiks seal sajandite vältel enda ja oma musttuhande käsilase verejanu rahuldada ning sigitada üha uusi pooldeemoneid, kes hakkavad end kaitsetute inimeste verega nuumama. See mõte ajas mu lausa hulluks. Tahtsin kangesti maailma tollest koletisest vabastada. Mul polnud ühtki tapariista käepärast, aga ma silmasin labidat, millega töömehed olid kastidesse mulda loopinud, tõstsin selle pea kohale ja tahtsin lüüa labidatera otse vihatud näkku. Ent sel silmapilgul pööras krahv pead ja tema õudne leegitsev basiliskipilk langes minule. See halvas mu, labidas vääratas mu käes ega tabanud krahvi pead, vaid lõi kasti otsalaua sisse sügava mõra. Labidas kukkus mul käest, teda üles tõstes riivasin kogemata kastikaant, see langes alla ja varjas jälgi peletise mu pilgu eest.
Enne kasti sulgumist nägin veel krahvi verist, rahulolevat nägu; sellele oli tardunud õel muie, mille ta vist põrgussegi kaasa viib.
Murdsin pead, mida teha, kuid mu aju oli otsekui palavikus; ahastades ootasin, mis nüüd saab. Äkki kostis eemalt mustlaste rõõmsat laulu, hääled lähenesid, juba kuulsin raskete rataste mürinat ja piitsaplaksatusi: mustlased ja slovakid, kellest krahv mulle õhtul rääkis, olidki saabunud. Vaatasin veel viimast korda ringi, heitsin pilgu kastile, kus lamas too jälk olend, siis tõttasin krahvi tuppa ja jäin ootama ukse avamist, et kohe välja tormata. Kuulatasin kõrvad kikkis ning kuulsingi, kuidas all suur lukk raginal lahti keerati ja raske uks avanes. Lossil pidi olema veel mõni sissepääs või olid kellelgi lukustatud uste võtmed. Seejärel kostis kuskilt koridorist arvukate tulijate sammude müdin, mis võlvkäikudest kumedalt vastu kajas. Pöördusin ümber, et joosta uuesti alla kabelisse, lootsin seal leida teise välisukse, kuid samas lõi tugev tuulepuhang keerdtrepile viiva ukse valju paugatusega kinni, nii et tolmupilv õhku tõusis. Tõttasin ust avama, kuid ta oli nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud teda lahti kangutada. Olin jälle vangis ja saatuse võrk tõmbus mu ümber aina koomale.
Praegugi, kui ma neid ridu kirjutan, kostavad alt koridorist sammud – seal tassitakse midagi rasket, arvatavasti noid mullaga täidetud kaste. Kuulen ka vasardamist, küllap naelutatakse kastikaasi kinni. Nüüd lähevad rasked sammud läbi halli ja neile järgneb hulk kergemaid.
Uks sulgub, ketid kõlksuvad, võtit keeratakse kriginal lukuaugus; kuulen, kuidas ta sealt välja tõmmatakse, seejärel avaneb ja sulgub teine uks, kostab luku kääksatus ja riivi lõgin.
Kuula! Lossiõuel ja mäest alla viival kiviteel mürisevad rasked vankrid ja plaksuvad piitsad, siis kaovad mustlaste hääled kaugusse.
Olen lossis üksi, mind jäeti nonde kohutavate naiste saagiks. Ptüi! Ka Mina on naine, aga tal pole nendega midagi ühist. Need on põrgu sigidikud!
Ma ei tohi nende kätte sattuda, pean püüdma mööda lossimüüri päris alla, maapinnale laskuda. Võtan peotäie kulda kaasa, koduteel läheb mul seda tarvis. Võib-olla pääsen siit kohutavast paigast minema.
Ja siis ruttu koju! Kõige otsemat teed lähimasse raudteejaama, ära siit neetud lossist, sellest neetud maanurgast, kus saatan ja tema sigidikud inimeste ja loomade kujul ringi hulguvad!
Parem loota Jumala armule kui jääda nende koletiste küüsi. Järsak on kõrge ja kuristik sügav, aga kui kukungi alla, siis on see mehine surm. Jumalaga, sõbrad! Ela hästi, Mina!
5. peatükk
PREILI MINA MURRAY KIRI PREILI LUCY WESTENRALE
«9. mail.
Kallis Lucy!
Anna andeks, et ma pole Sulle nii ammu kirjutanud, aga mul oli hirmus palju tegemist. Kooli asedirektori töö on ajuti väga väsitav. Igatsen väga Sind näha, minna koos Sinuga mere äärde, kus me saame segamatult juttu ajada ja õhulosse ehitada. Olen hoolega kiirkirja õppinud, et Jonathanist mitte maha jääda. Kui me abiellume, tahaksin Jonathani aidata. Kui ma kiirkirja hästi selgeks õpin, siis saan kõik, mida tal tarvis on, stenografeerida ning hiljem masinal ümber kirjutada – harjutan hoolega ka masinakirja. Mõnikord me kirjutame teineteisele kiirkirjas ning välisreisidel peab Jonathan kiirkirjas päevikut. Kui me Sinuga kokku saame, hakkan oma päevikusse sama moodi sissekandeid tegema. Ma ei mõtle mitte sellist moepärast peetavat päevikut, kuhu kirjutatakse paar lehekülge nädalas ja mis varsti nurka visatakse, vaid tõelist päevaraamatut, kuhu ma saan kirja panna kõik, mis minu meelest tähelepanu väärib. Ma ei usu, et see teisi huvitaks, aga see polegi teistele määratud. Ma võin oma päevikut kunagi Jonathanile näidata, kui seal on midagi, mis seda väärib, kuid tegelikult pean ma teda harjutamiseks. Püüan eeskuju võtta naisajakirjanikest: intervjueerida, kirjeldada ja jutuajamisi meelde jätta. Olen kuulnud, et kui natukenegi harjutatakse, siis suudetakse varsti meeles pidada kõike, mis päeva jooksul on juhtunud või kuuldud.Elame, näeme. Räägin Sulle oma kavatsustest pikemalt, kui kohtume. Nüüdsama sain Jonathanilt paar Transilvaanias kiiruga kirja pandud rida. Ta on terve ning jõuab nädala pärast koju. Tahan väga tema reisimuljeid kuulda. Küll võib tore olla võõraid maid näha. Ei tea, kas meil – ma mõtlen, Jonathanil ja mul – õnnestub kunagi koos reisima minna. Aga kell lööb juba kümme. Hüvasti.
P.S.Kirjuta mulle, mis Sinul uudist on.Sa pole mulle ammu enam endast midagi kirjutanud. Olen kuulnud, et Sa käivat ühe pika kena käharpäise mehega?»
«Chatham Street 17,
kolmapäeval.
Kallis Mina,
pean ütlema, et Sa teed mulle suurt ülekohut, nimetades mind laisaks kirjakirjutajaks. Sestsaadik, kui me teineteisest lahkusime, olen Sulle juba kaks korda kirjutanud, Sinult aga sain nüüd alles teise kirja. Pealegi pole mul Sulle midagi uut öelda. Tõepoolest, mitte midagi, mis võiks Sind huvitada. Linnas on praegu päris tore, käime tihti kunstinäitustel, teeme pargis jalutuskäike ja ratsasõite. Pikk käharpäine mees, kellele Sa vihjasid, võib olla härra Holmwood, kellega käisin viimati kontserdil. Keegi nähtavasti räägib meid taga. See härra käib meil tihti külas ja saab mu emaga väga hästi läbi; neil on palju ühist ja rohkesti kõneainet. Hiljaaegu kohtasime meest, kes suurepäraselt sobiks Sinule, kui Sa poleks juba Jonathaniga kihlatud. Oivaline partii – nägus, jõukas ja heast perekonnast. Ta on arst ja väga tark mees. Mõtle, kõigest kahekümne üheksa aastane – ja juba suure vaimuhaigla peaarst. Härra Holmwood tutvustas meid, doktor küsis, kas ta tohib mind külastada, ja käib nüüd sageli meil. Minu meelest on ta üks kindlaima iseloomuga ja külmaverelisemaid mehi, keda ma kunagi olen näinud. Tal on erakordne enesevalitsus. Kujutan ette, milline mõju tal on oma patsientidele. Tal on kummaline harjumus kõigile otse silma vaadata, just nagu loeks ta nende mõtteid. Ta on seda ka minuga katsetanud, aga ma arvan, et olen talle üsna kõva pähkel. Tean seda, sest olen vaadelnud end peeglist. Oled Sa kunagi uurinud oma näojooni? Mina olen, see on täitsa põnev harrastus, mis annab rohkem peamurdmist kui oskad aimata. Doktor ütleb, et olen talle kui psühholoogile huvitav uurimisobjekt, ja küllap olengi. Moeuudistest ei oska ma Sulle midagi kirjutada; Sa ju tead, et hilbud mind eriti ei köida. Tualettidega jahtimine on jama. See on jälle slängisõna, aga ära pane pahaks; Arthur kasutab neid ühtelugu. Nüüd Sa tead tema nime. Mina, meil polnud juba lapsepõlves teineteise ees saladusi, oleme koos maganud ja söönud, naernud ja nutnud, ning kui ma nüüd juba rääkima hakkasin, siis tahan ma Sulle kõik südamelt ära rääkida. Ah, Mina, Sa vist aimadki juba? Ma armastan Arthurit. Punastan neid sõnu kirjutades, sest arvan, et temagi armastab mind, ehkki ta pole seda mulle veel öelnud. Mina küll armastan teda. Jah, Mina, ma armastan teda! Näe, kohe ongi kergem. Ma tahaksin, kallis Mina, et oleksime jälle koos, istuksime poolpaljalt kaminatule paistel, nagu meil kombeks oli, siis ma räägiksin Sulle, mida ma tunnen. Ma ei saa aru, kuidas ma küll söandasin sellest isegi Sulle kirjutada. Kardan punkti panna, sest kirja üle lugedes võin ta puruks rebida, aga ma ju nii väga tahan Sulle südant puistata. Vasta mulle otsekohe, kirjuta, mida Sina sellest kõigest arvad. Ma pean nüüd lõpetama, Mina. Head ööd. Palveta minu eest, Mina,