Dracula. Bram Stoker
ajavat haisu – äsja üles songitud vana pinnase läppunud lehka. Mida kaugemale ma mööda koridori läksin, seda lähemale jõudsin leha allikale ning seda lämmatavamaks too muutus.Viimaks lükkasin lahti raske ukse, mis oligi paokile jäetud, ning leidsin end vanast varemeis kabelist, mida nähtavasti oli kasutatud matmispaigana. Katus oli lagunenud, kolmest kohast laskusid astmed koobastesse, kus hiljaaegu oli kaevetöid tehtud, sealt oli võetud mulda nende suurte puukastide täitmiseks, mis slovakid olid toonud. Kabelis polnud ühtki hingelist ja ma vaatasin ringi, kas seal pole veel mõnda ust. Ei olnud. Seejärel uurisin toll-tollilt läbi kogu põranda, et midagi olulist ei jääks kahe silma vahele. Pugesin koguni koobastesse, kus oli nii hämar, et mul hakkas hirm. Kahest koopast ei leidnud ma midagi peale pehkinud kirstujäänuste ja tolmulademete, kolmandas seeeest tegin üllatava avastuse.
Seal lamas ühes suures kastis (neid oli kokku viiskümmend) värskel mullahunnikul krahv Dracula! Ma ei saanud aru, kas ta oli surnud või magas, sest tema silmad olid lahti ja pilk tardunud, ehkki mitte klaasistunud nagu laibal; ka kaamel näol oli siiski elusa inimese jume ning huuled olid erepunased nagu ikka. Kuid ta lamas liikumatult ega hinganud, ka pulssi ega südamelööke polnud tunda. Kummardasin tema kohale ja püüdsin leida mõnda elumärki, kuid ei leidnud. Ta polnud kuigi kaua siin lamanud, sest mullalõhn kaob paari tunniga. Kasti kõrval oli kaas, millesse oli puuritud hulk auke. Arvasin, et võtmed on kindlasti krahvi taskus, kuid neid otsima hakates langes mu pilk krahvi elututele silmadele, ning kuigi ta mind ei näinud ega olnud mu siinviibimisest teadlik, nägin tema pilgus nii tigedat vihkamist, et põgenesin kabelist, väljusin akna kaudu krahvi toast ja ronisin mööda lossimüüri üles. Oma tuppa jõudes viskusin hingeldades voodisse ja püüdsin mõtteid koondada…
29. juunil. Tänast kuupäeva kannab mu viimne kiri ja krahv ise hoolitseb, et see tõesti teele läheks – nägin teda jälle sama akna kaudu lossist väljuvat, minu rõivad seljas. Kui ta sisaliku kombel mööda müüri alla ronis, soovisin, et mul oleks püss või mõni muu tapariist ja ma saaksin talle lõpu teha; kuid ma kardan, et ükski inimkätega tehtav relv teda ei tapa. Ma ei jäänud tema tagasitulekut ootama, sest kartsin taas kohtuda nonde kolme libanaisega. Naasin raamatukogusse ja lugesin, kuni jäin magama.
Mind äratas krahv. Vaadates mind nii kurikavala pilguga, et kurikavalamat ei saagi ette kujutada, lausus ta:
«Homme, mu sõber, peame teineteisega hüvasti jätma. Teie sõidate oma kaunile Inglismaale tagasi, mina jätkan oma tööd, mis võib lõppeda nõnda, et me enam kunagi ei kohtu. Teie kiri on juba postitatud; homme pole mind siin, aga teie teelesaatmiseks on kõik ettevalmistused tehtud. Hommikul tulevad siia mustlased, kellel on siin üks töö pooleli, ja mõned slovakid. Kui nad on läinud, tuleb mu kaless teile järele ja viib teid Borgo mäekurusse, kus Bukoviina-Bistriţa postitõld teid peale võtab. Aga ma loodan siiski teid kunagi jälle Dracula lossis näha.»
Kahtlesin krahvi siiruses ja otsustasin kontrollida, kas ta räägib tõtt. Siirus! Seda sõna ei saagi kasutada, kui tegemist on säärase monstrumiga, muidu labastaksime siiruse mõistet ennast, seetõttu küsisin otsekoheselt:
«Miks ma ei võiks teele asuda täna õhtul?»
«Sellepärast, kulla sõber, et mu kutsar on hobustega sõidus.»
«Aga ma lähen meelsasti jalgsi. Tahaksin otsekohe minema hakata.»
Krahv naeratas nii leebelt, nii lahkelt, kuid ühtaegu nii deemonlikult, et ma tundsin: tema lahkusel peab olema mingi tagamõte.
«Ja teie pagas?»
«Ma ei vaja seda praegu. Lasen ta kunagi hiljem siit ära tuua.»
Krahv tõusis ning sõnas nii armastusväärselt ja südamlikult, et oleksin äärepealt uskuma jäänud, nagu mõtleks ta seda tõsiselt:
«Teil, inglastel, on üks kõnekäänd, mis on mulle südamelähedane, sest ka meie, bojaarid, juhindume sellest reeglist: «Võta külaline lahkesti vastu, aga saada ta ruttu minema.» Tulge, mu armas noor sõber. Ma ei taha teid hetkegi vastu teie tahtmist siin kinni pidada, kuigi mind kurvastab, et te äkki nii väga minema kipute. Tulge!»
Väärikalt, ruttamata saatis krahv mind trepist alla ja läbi halli, valgustades lambiga mu teed. Järsku ta peatus.
«Kuulake!»
Ta tõstis käe ja otsekui tema viipele kuuletudes hakkasid ümberringi hundid ulguma; nii allub suur orkester dirigendi taktikepile. Seejärel läks ta väärikal sammul ukse juurde, lükkas tugevad riivid eest ära, tõstis rasked ketid konksude otsast ning paotas ust.
Minu suureks imestuseks selgus, et uks polnudki lukus. Uurisin hoolega, kuid ei näinud luku jälgegi.
Kui krahv ust paotas, muutus huntide ulgumine väljas järjest valjemaks ja tigedamaks; nad hiilisid lähemale ning ma nägin ukse vahelt nende ammuli suid, laksuvaid hambaid ja tömpide küüntega käppi. Sain aru, et ma ei jaksa krahviga võidelda, sest tal on nii kuulekad ja kohutavad liitlased. Uks aga läks aina laiemalt lahti; krahv seisis üksi lävel. Äkki ma taipasin, et just niiviisi mind vist kavatsetaksegi teise ilma saata: hundid panevad mu nahka ja ma olen selles ise süüdi – ise kippusin surmasuhu. Krahvi plaan oli tõesti saatanlikult kaval. Viimases hädas karjatasin:
«Pange uks kinni, ma olen nõus hommikuni ootama!» Katsin näo kätega, et peita pisaraid, mis valus pettumus mu silmist voolama pani. Krahv lõi oma jõumehekäe ainsa liigutusega ukse kinni ja suured riivid sulgusid raginal, nii et kogu hall vastu kajas.
Vaikides naasime raamatukogusse ja mõne minuti pärast siirdusin oma tuppa. Krahv Draculale viimast pilku heites nägin, et ta saatis mulle õhusuudluse, silmis võidurõõmu punakas helk ning huultel muie, mida Juudaski põrgus võiks kadestada.
Oma toas voodisse heites kuulsin ukse tagant sosinat. Hiilisin ukse juurde ja kuulatasin. Kui mu kõrvad mind ei petnud, siis oli see krahvi hääl, mis sisistas:
«Tagasi, tagasi, minge oma kohale! Teie tund pole veel tulnud. Oodake! Kannatust! Tänane öö on minu. Homme öösel on ta teie päralt!» Kostis vaikne naerukihin. Raevunult paiskasin ukse lahti ning nägin noid kolme jubedat naist keelt limpsamas. Mind silmates puhkesid nad võikalt naerma ja jooksid ära.
Naasin oma tuppa ja langesin põlvili. Kas tõesti mu lõpp on nii lähedal? Homme! Juba homme! Issand, kaitse mind ja neid, kes minust hoolivad!
30. juuni hommikul. Võib-olla kirjutan ma praegu siia päevikusse viimaseid ridu. Magasin koidikuni ning ärgates palvetasin põlvili, sest otsustasin, et kui mul tuleb surra, siis pean selleks valmis olema.
Viimaks tajusin, et õhkkond oli kuidagi muutunud, ning mõistsin, et oli saabunud hommik. Kuulsin kukelaulu ning tundsin, et olen pääsenud. Rõõmuga avasin ukse ja tõttasin trepist alla halli. Mul oli meeles, et välisust ei hoitagi lukus. Nüüd pääsen välja! Kärsitusest värisevate kätega tõstsin ketid konksude otsast ja lükkasin toekad riivid eest ära.
Aga uks ei avanenud. Meeleheitel sikutasin massiivset ust kõigest jõust, nii et selle serv piidast veidi eemale nihkus. Prao vahelt paistis väljakeeratud lukukeel! Uks oli lukustatud pärast seda, kui ma krahvist lahkusin.
Mind valdas pöörane iha võtit iga hinna eest kätte saada; otsustasin sealsamas ja sedamaid, et laskun uuesti mööda müüri alla krahvi tuppa. Ta võib mu tappa, aga ma eelistan niisugust surma hirmsamale lõpule, mis mind muidu ootab.Viivitamatult tõttasin trepist üles idapoolse akna juurde ning ronisin nagu eelmiselgi korral krahvi tuppa. See oli tühi, nagu ma arvasingi. Võtit ei näinud ma kuskil, aga kullahunnik oli vanas kohas. Nurgas asuva ukse kaudu läksin keerdtrepile ja läbi pimeda võlvkäigu jõudsin iidsesse kabelisse. Nüüd ma juba teadsin, kust koletist leida.
Suur kast seisis nagu ennegi seina ääres, kuid nüüd oli tal kaas peal. See polnud veel kinni naelutatud, aga naelad olid juba aukudesse valmis seatud. Teadsin, et võtme kättesaamiseks pidin tolle elava laiba juurde pääsema; tõstsin kaane üles ja toetasin ta seina najale; nüüd aga nägin midagi, mis ajas mulle hirmu nahka. Kastis lamas küll krahv, aga ta nägi poole noorem välja, sest tema valged juuksed ja vurrud olid tumenenud, terashalliks värvunud, põsed aga priskemad ja mitte enam nii kahvatud, suu oli punasem kui kunagi varem, sest huultel olid