Dracula. Bram Stoker
siis üksi. Imelik, et ma pole krahvi kordagi näinud söömas ega joomas. Ta näib olevat suur veidrik! Pärast hommikueinet tegin lossis väikese uurimisretke. Trepikojas uidates leidsin ühe toa, kus aknad on lõuna pool. Sealt avaneb imeilus vaade ja nähtavus on täna suurepärane. Loss seisab otse kohutavalt sügava järsaku serval. Aknast visatud kivi langeb tuhat jalga millegi vastu põrkamata! Nii kaugel, kui silm ulatub nägema, laiub haljaste puuvõrade ookean, millesse kohati lõikub mõni sügav kuristik. Siin-seal looklevad hõbeniidid – sügavais mäekurudes voolavad jõed – läbi laante.
Minul aga pole tuju siinse looduse ilu kirjeldada, sest kui olin seda vaadet näinud, jätkasin uurimiskäiku; igal pool aina uksed, uksed, uksed – ning kõik lukus ja riivis. Siit pääseb välja ainult lossi välisseintes olevate akende kaudu.
See loss on ehtne vangla, ja mina olen siin vangis!
3. peatükk
JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Järg .)
Avastus, et olen vangis, ajas mu meeleheitele. Tormasin treppidest üles-alla, katsusin kõiki uksi avada ja vaatasin igast aknast välja. Varsti veendusin, et olen täiesti abitu. Kui ma nüüd, mõni tund hiljem, seda meenutan, siis näib mulle, et mind oli vallanud hullusehoog, sest ma käitusin nagu rott lõksus. Ent oma abituses lõplikult veendudes võtsin rahulikult – rahulikumalt kui kunagi varem oma elus – istet ning hakkasin mõtlema, mida küll teha. Murran praegugi selle üle pead ega ole veel mingile otsusele jõudnud. Mulle on selge ainult see, et krahvile ei tohi ma öelda, mida mõtlen. Ta teab väga hästi, et olen vangis, ja kui ta mind vangis hoiab (kahtlemata on tal selleks omad põhjused), siis valetab ta mulle kindlasti, kui ma usaldan talle öelda, mis mulle on selgunud. Arvan, et kõige targem, mida ma teha saan, on jätta oma avastused ja hirmud enda teada ning hoida hoolega silmad lahti. Ma tean, et emba-kumba, kas mu hirmul on suured silmad nagu laste hirmudel, või ma olen sattunud kohutavalt täbarasse olukorda; ja kui see nii on, siis pean väga arukalt tegutsema, et eluga pääseda.
Olin vaevalt sellele järeldusele jõudnud, kui kuulsin alt massiivse välisukse paugatust ning taipasin, et krahv saabus koju. Ta ei tulnud kohe raamatukogusse, seepärast läksin hiljukesi oma tuppa ning leidsin ta minu voodit üles tegemas. See oli imelik, kuid kinnitas mu arvamust, et lossis pole ühtki teenrit.Veendusin selles lõplikult, kui ma hiljem uksepraost piiludes nägin teda söögitoas lauda katmas, sest kui ta kõik teenrite tööd ise ära teeb, siis tõendab see, et tal pole kedagi, kelle hoolde neid anda. See kohutas mind, sest kui lossis pole kedagi teist, siis mängis ju krahv ise ka toda kutsarit, kes mu kalessiga siia sõidutas. See oli hirmus mõte; kui mul on õigus, siis mida see tähendab, et ta suudab sõna lausumata, käeliigutusega hunte kuuletuma sundida? Miks kõik inimesed Bistriţas ja postitõllas minu pärast nii hirmsasti kartsid? Miks kingiti mulle krutsifiks ning anti kaasa küüslauku, kibuvitsaõisi ja pihlakaoksi? Jumal õnnistagu seda head, head naist, kes mulle krutsifiksi kaela pani! Iga kord, kui ma seda puudutan, annab see mulle meelekindlust ja jõudu. Kummaline küll, et asjakesest, mida mind õpetati halvustama, ebajumalakujuks pidama, on üksinduses ja hädas abi. Ei tea, kas mind aitab krutsifiks ise või tema kinkija osavõtlikkus ja lahkus, mis mul ikka veel meeles püsib? Kunagi, kui mahti saan, pean selle üle järele mõtlema ja selgusele jõudma. Enne aga tuleb mul uurida, mis mees see krahv Dracula õieti on, siis vahest mõistan mõndagi asja paremini. Täna õhtul ta ehk räägib endast, kui oskan teda rääkima panna.Aga ma pean olema üliettevaatlik, et ta mind kahtlustama ei hakkaks.
Keskööl. Mul oli krahviga pikk jutuajamine. Küsisin temalt üht-teist Transilvaania ajaloost ja see päästis tema keelepaelad imehästi lahti.Ta jutustas kõiksugu asjadest ja inimestest, eriti aga lahingutest nii, nagu oleks ta neid oma silmaga näinud. Hiljem seletas ta seda sellega, et suurnikule on tema perekonna ja suguvõsa hea nimi auküsimus, nende kuulsus on tema kuulsus, nende saatus on tema saatus. Oma dünastia liikmetest kõneldes ütles ta alati «meie» ja rääkis ka endast enamasti mitmuses nagu kuningad. Tema jutt köitis mind väga – oleksin ma ometi saanud selle sõna-sõnalt kirja panna! See oli tema kodumaa ajaloo lühikokkuvõte. Rääkides ta erutus ning sammus mööda tuba, näppides oma lopsakaid valgeid vurrusid ja mudides asju, mis talle kätte juhtusid, nagu tahtnuks ta neid oma tohutu jõuga puruks pigistada. Ühe tema mõtteavalduse püüan üles tähendada nii täpselt kui suudan, sest selles on juttu tema rahva ajaloost:
«Meie, seekelid, oleme õigusega uhked, et meie soontes voolab paljude vaprate hõimude verd, kes on võimu pärast võidelnud nagu lõvid. Siia, Euroopa rahvaste sulatuskatlasse tõid ugri hõimud Islandilt võitlusvaimu, mille Thor ja Odin neile olid andnud; nende sõjamehed tegid Euroopas – vähe sellest, koguni Aasias ja Aafrikas – nii hirmsat hävitustööd, et arvati: libahundid ründavad. Siia tulles leidsid nad eest hunnid, kelle sõjakas raev oli tulelõõmana maid laastanud, kuigi siinsed rahvad veel surreski uskusid, et nende soontes voolab muistsete nõidade veri, kes Sküütiast pagendatuina kõrbes kuraditega paaritusid. Lollid, lollid! Milline kurat, milline nõid on eales olnud vägevam Attilast, kelle veri voolab siin, nendes soontes?» Ta tõstis käed pea kohale. «On see siis mõni ime, et olime vallutajad, et olime uhked, ja kui madjarite, avaaride, bulgaarlaste või türklaste väehulgad meie maale tungisid, me nad tagasi lõime? Kas see pole loomulik, et kui Arpád oma leegionidega läbi Ungari, oma kodumaa, rändas, leidis ta piirile jõudes meid siit eest? Ja ida poole liikudes tunnistasid võidukad madjarid meid oma hõimlasteks ning meile usaldati mitmeks sajandiks piiri kaitsmine türklaste eest – ülesanne, mis nõuab ääretut valvsust, sest nagu türklased ütlevad, «veedki võivad uinuda, aga vaenlane ei maga». Kes oli meist rõõmsam, kui sai Nelikliidult «verise mõõga», ja kes kuninga sõjahüüdu kuuldes kogunes tema lippude alla kiiremini kui meie? Millal pesti maha minu rahva suur häbiplekk, häbistav lüüasaamine Cassovas, kus valahhid ja madjarid langetasid oma lipud poolkuulipu ees? Kas polnud see minu hõimlane, kes Vojvodinas ületas Doonau ja lõi türklasi nende endi maal? See oli ehtne Dracula! Õnnetuseks müüs tema enda vääritu vend pärast tema hukkumist oma rahva türklastele maha, saatis meid orjuse häbisse! Kas mitte toosama Dracula ei andnud eeskuju ühele teisele hõimlasele, kes hiljem korduvalt viis oma väed üle suure jõe Türgimaale ja ka siis, kui ta tagasi tõrjuti, ründas üha uuesti, ehkki ta oli ainukesena eluga pääsenud verisest lahingust, kus tema väed puruks löödi, sest ta teadis, et tema üksi on võimeline lõppude lõpuks võitma! Mõned ütlesid, et ta mõelnud ainult iseendale. Päh! Mida suudavad talumehed, kui neil pole juhti? Mis saab sõdalastest ilma aruka ja vapra väepealikuta? Ja kui me Mohácsi lahingu järel ungarlaste ikke alt vabanesime, toimus see jälle meie, Draculate, eestvedamisel, sest meie vaim ei talu meie vabaduse piiramist. Ah, noorhärra, seekelid – ja Draculas voolab nende südameveri, ta on pärinud nende ajud ja nende mõõgad – võivad olla uhked oma sugupuudele, sest need on kuulsamad kui Habsburgidel ja Romanovitel. Siin ei sõdita enam. Meie päevil – häbiväärse rahu päevil – peetakse verd liiga kalliks ning mälestused kuulsate hõimude hiilgavatest võitudest kõlavad nagu muinasjutt.»
12. mail. Lubage mul alustada faktidest – alasti, ilustamata faktidest, mille tõesust kinnitavad raamatud ja arvud ning mis on väljaspool kahtlust. Ma ei tohi neid segi ajada omaenda kogemuste, tähelepanekute või mälestustega.Eile õhtul hakkas krahv oma toast tulles esitama mulle küsimusi tsiviilõiguse ja äritegevuse valdkonnast. Olin raamatutes tuhnimisest tüdinud ja tuletasin lihtsalt mälu värskendamiseks meelde üht-teist, mida olin tudengipõlves õppinud. Krahv küsitles mind mingi kindla kava järgi; kui ma ära arvan, mis tema küsimuste taga peitub, võib see teadmine mulle kunagi miskitmoodi kasuks tulla.
Kõigepealt küsis ta, kas inimesel võib Inglismaal olla kaks või koguni mitu maaklerit.Vastasin, et soovi korral võib tal neid olla terve tosin, aga ühe tehingu sõlmimiseks piisab ühestainsastki; rohkem pole selleks mõistlik palgata ning maakleri vahetamine tuleks talle kindlasti kahjuks. Krahv näis minust täielikult aru saavat ning küsis seejärel, kas on tegelikult raske ühe mehe abiga ajada, ütleme, tema pangaasju, teisel aga lasta kaitsta tema huvisid laevanduses juhul, kui sellist abi vajatakse mõnes pangaasjadega tegeleva usaldusmehe kodust kauges kohas. Palusin tal probleemi põhjalikumalt selgitada, et saaksin talle õigemat nõu anda, ning ta ütles:
«Ma toon ühe