Dracula. Bram Stoker
ega tohi niisuguseid asju kanda – see sarnaneks ebajumalakummardamisega, ent olnuks inetu ära öelda vanaprouale, kes mulle kõigest südamest head soovis ja minu pärast nii muretses. Ta vist nägi mu ilmes kõhklust, sest ta pani palvehelmekee, mille küljes krutsifiks rippus, mulle oma käega kaela, ütles: «Teie ema pärast,» ning väljus toast. Kirjutan seda praegu siia päevikusse, oodates postitõlda, mis muidugi hilineb, ja krutsifiks on mul kaelas. Ma ei tea, millest see tuleb, kas põhjuseks on vanaproua hirm, jutud vaimudest, kes siin kandis kummitavat, või see krutsifiks, aga mu süda on palju raskem kui tavaliselt. Peaks see päevik jõudma Minani enne kui me kohtume, siis andku ta edasi mu hüvastijätusõnad. Juba tulebki postitõld!
Lossis, 5. mail. Hommikune hämarus on hajunud, päike on tõusnud kõrgele kauge silmapiiri kohale, mis näib hambulisena – ma ei tea, kas puulatvadest või mäetippudest, sest ta on nii kaugel, et suuremaid objekte on raske väiksematest eristada. Ma pole unine, ja kuna mind ei kutsuta, enne kui ma ise ärkan, siis ma loomulikult kirjutan, kuni uinun. Pean palju veidraid asju kirja panema ning et lugeja ei arvaks, et ma enne Bistriţast lahkumist liiga tugevasti einetasin, lubatagu mul kirjeldada, mida sõin. Tellisin nõndanimetatud «röövliprae» – paprikaga vürtsitatud peekoni-, sibula- ja loomalihatükid, mis olid varda otsa lükitud ja lihtsalt tulel küpsetatud nagu Londonis kassiliha küpsetatakse! Jõin «Kuldset Mediaschi», millest jääb suhu omapärane, kuid üldsegi mitte ebameeldiv mõrkjas maik. Jõin ainult paar klaasi seda veini ja ei midagi muud.
Kui ma tõlda istusin, ei olnud kutsar veel pukki roninud, nägin teda hotelli perenaisega juttu ajamas. Ilmselt rääkisid nad minust, sest nad vaatasid aeg-ajalt minu poole ning mõned inimestest, kes istusid ukse kõrval pingil, läksid neile lähemale, kuulasid nende juttu ning kiikasid seejärel – enamasti kaastundlikult – minu poole. Kuulsin mitut kummalist sõna tihti korratavat ega saanud neist aru, sest rääkijate hulgas oli mitmest rahvusest inimesi; võtsin siis hiljukesi reisikotist oma mitmekeelse vestmiku ning otsisin nad sealt üles. Pean ütlema, et nad ei julgustanud mind, sest nende hulgas olid «Ordog» – Saatan, «pokol» – põrgu, «stregoica» – nõid, «vrolok» ja «vlkoslak» – mõlemad tähendavad, üks slovaki, teine serbia keeles, libahunti või vampiiri. (Pean krahvilt nende ebauskude kohta seletust küsima.)
Kui me sõitma hakkasime, tegid kõik kõrtsi ukse ette kogunenud inimesed (neid oli vahepeal veelgi juurde tulnud) ristimärgi ja sirutasid kaks sõrme minu poole. Suurivaevu suutsin ühelt reisikaaslaselt välja uurida, mida see tähendas; algul ta ei tahtnud vastata, kuid kuulnud, et olen inglane, seletas, et see pidi mind kurja silma eest kaitsma. Mulle, kes ma olin teel võõrasse maanurka, et kohtuda võhivõõra mehega, see küll eriti ei meeldinud, kuid kõik mu teelesaatjad olid nii heatahtlikud, hoolitsevad ja osavõtlikud, et see mind tahes-tahtmata liigutas. Ma ei unusta iial vaatepilti, mis mulle avanes, kui heitsin viimase pilgu kõrtsihoovile ja kirevais rõivais inimestele, kes avaras võlvialuses lõid risti ette, taustaks keset õue rohelistes püttides kasvavate oleandrite ja apelsinipuude lopsakas lehestik. Siis plaksutas meie kutsar (siin nimetatakse neid «gotza»), kelle laiad valged linasest riidest püksid varjasid reisijate eest kogu puki, oma nelja kõrvuti tõlla ette rakendatud väikese hobuse turjal pikka piitsa, ja me asusime teele.
Tõlla aknast pilgule avanevate vaadete ilu tõttu läksid tondid mul varsti meelest ja ma ei kartnud enam; oleksin ma oma reisikaaslaste keelt või õigemini keeli osanud, siis poleks ma ohumõtteid nii kergesti peast visanud. Meie ees laius haljas metsane mägismaa, siin-seal küngastel silmasin metsatukkasid või talumaju, mille akendeta ots oli maantee pool. Kõikjal oli üllatavalt palju õitsvaid õuna-, ploomi-, pirni- ja kirsipuid; neist mööda sõites nägin, et puude all haljendav rohi oli üleni kaetud mahapudenenud õielehtedega. Sellel haljal mägismaal, mida kohalikud elanikud nimetavad «Mittel Land», lookleski meie tee, aeg-ajalt kadudes kurvi taga kõrgesse rohtu või männitukkade varju, mis siin-seal tulekeeltena mäenõlvadel eretasid. Tee oli konarlik, aga me kihutasime sellest hoolimata palavikulise kiiruga. Ma ei mõistnud veel, miks me nii ruttasime, kuid ilmselt tahtis kutsar aega viitmata Borgo mäekurusse jõuda. Mulle öeldi, et suvel olevat siin suurepärane tee, seda lihtsalt polevat veel jõutud lumemineku järel korda teha. Selles suhtes erinevat ta suuresti teistest Karpaatide teedest, mida polevatki kombeks korras hoida. Maaisandad ei sillutavat neid, sest muidu arvaksid türklased, et siia kavatsetakse võõrvägesid sisse tuua, ning see kiirendaks siin kandis alati puhkeda ähvardava sõjategevuse algust.
Mittel Landi lamedate haljaste küngaste taga tõusid vägevad metsased nõlvad Karpaatide endi järsakute ja uhkete tippude poole. Need kõrgusid niihästi vasemal kui ka paremal pool, õhtueelne päike tõi täies ilus esile nende imelise värvikülluse – mäetippude sügavsinise ja violeti, rohu rohelise, paljandite pruuni ning sämbuliste kaljude lõputud siksakid, mis omakorda kadusid kaugusse, sinna, kus kerkisid taevasse suursugused lumised mäeharjad. Siin-seal hakkasid silma sügavad kaljulõhed, ja kui päike madalamale vajus, nägime mitmes kohas koskede kohal sätendamas valget vahtu. Kui siuglev tee järjekordse mäe jalami tagant väljus ning avanes ülev vaade otse meie ees uhkelt kõrguvale lumisele mäetipule, puudutas üks reisikaaslane mu käsivart, hüüdis: «Vaadake! Isten szék! Jumala aujärg!» – ja lõi hardalt risti ette.
Nii me sõitsime mööda lõputut loogelist teed, päike meie selja taga vajus aina madalamale ja meie ümber roomasid õhtu varjud. Need paistsid süngemad seetõttu, et lumistele mäetippudele paistis alles päike ning pani nad õrnroosalt õhetama. Siin-seal möödusime tšehhidest ja slovakkidest; nad olid pitoreskselt rõivastatud, kuid ma märkasin, et paljud neist põdesid Basedow’ tõbe – nende kilpnääre oli haiglaselt suurenenud. Tee ääres oli rohkesti riste, ja kui me neist mööda sõitsime, lõid kõik mu reisikaaslased risti ette. Siin-seal põlvitas talumees või – naine pühakuju ees ega pööranud peadki, kui me talle lähenesime; nad olid nii palvesse süvenenud, et neil polnud välismaailma jaoks silmi ega kõrvu. Paljud asjad olid mulle uudsed, näiteks heinakuhjad metsalagendikel ning väga kaunid leinakaskede salgad; valged kasetüved helkisid õrnrohelises lehestikus nagu hõbe. Aeg-ajalt möödusime mõnest redelvankrist, harilikust taluveokist, mille pikk usjas «selgroog» võimaldab konarlikul teel sõita.Vankris istus enamasti salkkond koju sõitvaid talumehi, tšehhidel valge, slovakkidel värviline lambanahast vest seljas; slovakid hoidsid oma pikavarrelist kirvest sauana käes. Õhtu saabudes hakkas väga külm, videvik liitis tammede, pöökide ja mändide tumedad tüved üheks tuhmiks häguks, ning kui me piki mäekuru kõrgemale tõusime, mustendasid mägede vahel sügavates orgudes veel sulamata lume taustal siin-seal üksikud kuused. Kui tee läbis männikuid, mis hämaras näisid meie kohale kaarduvat, tekitasid siin-seal puude vahel hõljuvad suured udulaamad kummaliselt ebamaise ja pühaliku tunde ning viisid mõtted taas kurjadele vaimudele, kelle mu fantaasia oli esile mananud veidi varem – siis, kui loojuv päike pilvedele, mis Karpaatides lakkamatult üle orgude sõuavad, veidra, tontliku kuju andis. Paiguti tõusis tee nii järsult mäkke, et hobused meie kutsari takkasundimisest hoolimata jaksasid ainult sammu käia. Oleksin tõllast väljunud ning selle kõrval kõndinud, nagu me kodus niisugustel puhkudel tavatseme teha, aga kutsar ei tahtnud sellest kuuldagi. «Ei-ei,» ütles ta. «Siin on ohtlik jalgsi käia. Koerad on hirmus tigedad.» Ning ta lisas ilmse kahjurõõmuga (sest ta vaatas tagasi, et näha teisi nõusolevalt muigamas): «Küllap veendute selles veel enne magamaminekut isegi.» Ta peatus vaid hetkeks, et süüdata laternaid.
Kui pimenes, muutusid reisijad ärevaks ning käisid üksteise võidu kutsarile peale: sõitku ometi kiiremini. Ta rooskas hobuseid armutult oma pika piitsaga ning sundis neid metsikute ergutushüüetega veel rängemalt jõudu pingutama. Äkki silmasin meie ees pimeduses mingit ähmast valguslaiku, nagu olnuks mäeküljes lõhandik. Reisijate ärevus kasvas, hullunud tõld rappus pikkadest nahkrihmadest vedrudel ja õõtsus nagu paat, mida pillutab tormine meri. Ootasin, mis nüüd saab. Tee laugenes ja me kihutasime edasi. Nüüd näisid mäed meile mõlemalt poolt lähemale nihkuvat ning meid lömastada ähvardavat: olime Borgo mäekuru suudmes. Mitu reisikaaslast kinkisid üksteise järel mulle midagi mälestuseks. Seda tehti tõsidusega, mis ei võimaldanud mul keelduda kingitusi vastu võtmast; kõik nood veidrad meened anti mulle lihtsüdamliku heasoovlikkuse, lahkete sõnade ja õnnistusega; kinkijad tegid sealjuures imelikke kartlikke žeste, nagu ma olin näinud Bistriţas hotelli ees, kui mind ristimärkidega