Dracula. Bram Stoker
viimaks silmasime kuru idapoolset suuet. Meie pea kohal rullusid tumedad pilved, õhus oli tunda äikese rusuvat, ähvardavat hingust. Näis, nagu oleks ilm teispool mäeahelikku järsult muutunud ning meie sattusime äikese kätte.Vaatasin ringi, otsisin sõidukit, mis pidi mu krahvi juurde viima. Lootsin kohe-kohe pilkases pimeduses laternavalgust näha, aga kõikjal oli pime. Ainsad valgusallikad olid meie tõlla laternate vilkuvad tulukesed, mille paistel vahuleaetud hobuste kohale kerkis valge higiaurupilv. Meie silmad seletasid valevat liivast teed, kuid ühtki sõidukit polnud näha. Kergendusohkega, mis näis osatavat minu pettumust, laskusid reisijad istmete seljatugede najale. Murdsin parajasti pead, mida nüüd teha, kui kutsar vaatas kella ning ütles teistele midagi nii rahulikult ja vaikselt, et ma seda vaevalt kuulsin; mulle tundus, et ta ütles: «Jõudsime siia tund aega varem kui ette nähtud.» Seejärel pöördus ta minu poole minu omast veel viletsamas saksa keeles:
«Pole siin mingit tõlda. Härrat ei oodatagi.Sõidame nüüd Bukoviinasse, homme või ülehomme võite ju siia tagasi tulla, parem tulge ülehomme.» Sellal, kui ta minuga rääkis, pistsid hobused hirnuma ja korskama ning hakkasid metsikult rabelema, nii et kutsar vaevu jaksas neid paigal hoida. Meie taga ilmus nähtavale kaless, mille ees oli neli hobust, jõudis meile järele ja peatus postitõlla kõrval.
Meie laternate valgel nägin, et seda vedasid toredad süsimustad täkud. Neid juhtis suurt kasvu mees pika pruuni habeme ja laiaservalise musta kaabuga, mis varjas tema näo meie eest. Nägin ainult tema eredalt säravaid silmi laternavalgel punakalt välgatamas, kui ta pea meie poole pööras. Ta ütles kutsarile:
«Sa jõudsid täna õige vara siia, mu sõber.»
Kutsar vastas kogeldes: «Inglise härral oli kiire,» mispeale võõras lausus:
«Ah siis sellepärast sa soovitasidki tal Bukoviinasse sõita. Mind sa ei peta, sõbrake, ma olen sinust kavalam ja mul on väledad hobused.» Seda öeldes ta muigas ning laternavalgus langes kalgile suule, veripunastele huultele ja teravatele vandelvalgetele hammastele. Üks mu reisikaaslastest tsiteeris teisele sosinal Burgeri «Lenoret»:
«Denn die Todten reiten schnell.»
(«Koolnud kihutavad kiirelt.»)
Kummaline kutsar ilmselt kuulis neid sõnu, sest ta vaatas üles ja muigas, nii et hambad välkusid. Reisija pööras näo kõrvale ja lõi kahe sõrmega risti ette. «Anna härra pagas siia,» käskis kutsar. Kibekähku tõsteti mu kohvrid kalessi. Siis istusin ma ise otse postitõlla kõrval seisvasse kalessi ümber, selle kutsar aitas mind, hoides oma teraskõva käega mu käsivarrest; mees näis olevat imetugev. Sõna lausumata sikutas ta ohje, hobused pöördusid ja me sukeldusime pimedasse mäekurusse. Tagasi vaadates nägin laternavalgel posthobuste higiauru ning selle taustal mu äsjaseid reisikaaslasi risti ette löömas. Siis plaksutas nende kutsar piitsa ja nõõtas, ning postitõld veeres edasi Bukoviina poole. Kui ta pimedusse kadus, hakkas mul kummaliselt külm ja mind valdas valus üksindustunne, ent kohe laotati mu õlgadele mantel, jalgadele reisitekk ja kutsar lausus oivalises saksa keeles:
«Öö on jahe, mein Herr, ja mu isand, krahv, käskis hoolitseda, et teil mugav oleks. Teie istme all on slivovitsiplasku (nii nimetatakse siinset ploomiviina), kui soovite keelt kasta.» Ma ei otsinud seda välja, kummatigi oli mõnus teada, et see on mul igaks juhuks käepärast. Mul oli üsna kõhe tunne, hakkasin koguni kartma. Nüüd ma vist loobunuksin sellest öisest sõidust tundmatusse, aga mul polnud enam valikut. Kaless veeres kiiresti edasi, seejärel tegime järsu pöörde ning keerasime teisele sirgele teelõigule. Mulle näis, et me sõidame lihtsalt ringiratast; jätsin ühe koha meelde ning natukese aja pärast nägin, et nii see oligi. Meeleldi küsinuksin kutsarilt, mida see tähendab, aga ei söandanud, sest arvasin, et kui ta meelega aega viidab, siis pole protestimisest abi. Tundes huvi, kui kaua me juba oleme paigal tiirutanud, tõmbasin hiljukesi tikku ja vaatasin kella; mõne minuti pärast pidi kätte jõudma kesköö. See heidutas mind väga, sest äsjased elamused haakusid üldlevinud ebausuga, et see on vaimude tund. Ootasin ärevusega õudusi, mis nüüd pidid tulema.
Järsku hakkas kuskil kauges talus koer ulguma – pikalt ja meeleheitlikult otsekui kabuhirmus. Kohe ühines temaga teine, seejärel kolmas ja neljas koer, ning viimaks kandis kurust puhuv nõrk tuul meie kõrvu metsiku ulgumise, mis näis kostvat kõikjalt, kuhu kujutlusvõime ööpimeduses ulatus. Ulgumist kuuldes katsusid hobused kohe end tagajalgadele püsti ajada, kuid kutsar ütles neile midagi rahustavat, ning nad taltusid, aga värisesid ja higistasid, nagu oleksid hirmust hullunult tuhatnelja jooksnud. Nüüd hakkas kaugelt mägedest igalt poolt kostma valjemat ja kimedamat ulgumist – huntide ulgumist, mis mõjus hobustele ja mulle ühtemoodi, sest tahtsin juba kalessist maha hüpata ja jooksu pista, aga hobused tõusid jälle tagajalgadele, hakkasid metsikult rabelema ning kutsar pidi kogu oma tohutu jõu kokku võtma, et nad päris peruks ei läheks. Kuid mõne minuti pärast harjusid mu kõrvad ulgumisega ja ka hobused rahunesid sedavõrd, et kutsar sai pukist maha karata ja nende juurde minna. Ta patsutas ja paitas neid ning sosistas neile midagi kõrva sisse, nagu olin dresseerijaid näinud tegevat, ja see mõjus väga hästi, sest ehkki loomad veel värisesid, kuulasid nad jälle tema sõna. Kutsar ronis taas pukki, sikutas ohjadest, ja hobused pistsid traavima. Sedapuhku sõitsime kuru suudmeni ja pöörasime siis äkki järsult paremale, kitsale teele.
Teed palistavate puude võrad puutusid kohati meie pea kohal kokku; sõitsime justkui tunnelis, ja jälle valvasid meid mõlemal pool suured sünged kaljud. Kuigi olime lõhandikus, kuulsime tuult tõusmas, sest ta oigas ja halas kaljude vahel ning lõi puude oksi raginal kokku. Läks järjest külmemaks, hakkas sadama pihupeenikest tuhklund ning varsti kattis meid ja kogu ümbrust valge vaip. Kõle tuul kandis ikka veel meie kõrvu koerte kiunumist, kuid mida kaugemale me jõudsime, seda vaiksemalt. Huntide ulgumine aga kostis üha lähemalt, nagu piiranuksid nad meid igast küljest sisse. Mind valdas kohutav hirm ja ka hobused hakkasid kartma. Kutsarit ei häirinud see põrmugi; ta muudkui pööras pead paremale ja vasemale, mina aga ei näinud pimedas midagi.
Äkki silmasin vasakul sinakat tulukest tuhmilt vilkumas. Kohe märkas seda ka kutsar; silmapilk peatas ta hobused, kargas maha ja kadus pimedusse. Ma ei teadnud, mida teha, liiati tuli huntide ulgumine järjest ligemale; ent kuni ma aru pidasin, naasis kutsar ootamatult, istus sõna lausumata pukki, ja me sõitsime edasi. Ma jäin vist magama ning nägin seda stseeni unes üha uuesti, sest minu meelest kordus see lõputult, ning kui ma nüüd tagantjärele meenutan, sarnaneb see kõik halva, painajaliku unenäoga. Kord ilmus tuluke nähtavale üsna tee lähedal, nii et ma pimedusest hoolimata nägin, mida kutsar tegi. Ta tõttas sinaka tulukese juurde (see paistis üsna tuhmilt ega valgustanud üldse ümbrust), korjas mõned kivikesed ja tähistas nendega tulukese asukoha. Kord ilmnes veider optiline efekt: seistes minu ja tulukese vahel, ei varjanud kutsar üldse leeki, ning ma nägin nagu ennegi selle tontlikku vilkumist. See hämmastas mind, ent nähes seda vaid hetke vältel, pidasin seda silmapetteks, sest mu silmad olid pingelisest pimedusse vahtimisest väsinud. Siis kadusid sinakad tulukesed tükiks ajaks; meie sõit jätkus pilkases pimeduses ning hundid ulgusid ümberringi, otsekui oleks nende piiramisrõngas koos meiega edasi liikunud.
Järgmine kord läks kutsar kaugemale kui kunagi varem ning tema äraolekul hakkasid hobused hullemini kui enne hirmust värisema, korskama ja hirnuma. Ma ei mõistnud, miks, sest huntide ulgumine oli juba vaibunud, kuid just siis tuli mustendavate pilvede taha peitunud kuu ühe tugevasti eenduva, mändidega kaetud sämbulise kaljumüraka tagant välja ning ma nägin kuupaistel meie ümber sõõris istuvaid hunte, nende valgeid kihvu ja suust rippuvaid punaseid keeli, pikki sitkeid jäsemeid ja salkus karva. Pahaendeliselt vaikides olid nad veel sada korda hirmuäratavamad kui ulgudes. Olin õudusest halvatud. Ainult siis, kui selliste jubedustega ise silmitsi seistakse, mõistetakse, mismoodi nad mõjuvad.
Korraga pistsid kõik hundid kooris ulguma, nagu avaldanuks kuuvalgus neile mingit erilist mõju. Hobused ajasid end tagajalgadele ning vahtisid abitult ringi, valus oli näha, kuidas nad silmi pööritasid, kuid kohutav elus ring ümbritses neid igast küljest ja sundis neid paigale jääma. Hüüdsin kutsarit, sest mulle näis, et meid võis päästa ainult piiramisrõngast läbimurdmine. Karjusin täiest kõrist ja tagusin vastu kalessi külge, lootes hunte lärmiga vähemalt ühelt poolt eemale peletada, et kutsar astmelauale ligi pääseks. Tema tulekut ma ei näinud, kuid kuulsin, et