Dracula. Bram Stoker
rääkige mulle,» sõnas krahv viimaks, «Londonist ja majast, mille te mulle ostsite.» Palusin vabandust, et ma polnud veel asunud oma ülesannet täitma, ja läksin oma tuppa dokumente kohvrist välja otsima. Neid korrastades kuulsin naabertoast lauanõude ja söögiriistade kõlksatusi ning sealt läbi minnes märkasin, et laud oli koristatud ja lamp süüdatud, sest oli juba pimedaks läinud. Ka raamatukogus põlesid lambid ning ma leidsin krahvi diivanil lesimas ja lugemas – mis te arvate, mida? Kõigist maailma raamatutest oli ta valinud Bradshaw’ «Inglismaa reisijuhi». Kui ma sisse astusin, koristas ta raamatud ja ajalehed laualt ning me süvenesime projektidesse, aktidesse ja joonistesse. Dracula tundis kõige vastu elavat huvi, ta esitas mulle musttuhat küsimust oma mõisa ja selle ümbruse kohta. Ilmselt oli ta oma tulevase naabruskonnaga juba eelnevalt nii hästi kui võimalik tutvunud ning üldkokkuvõttes teadis sellest palju rohkem kui mina. Kui ma seda talle ütlesin, kostis ta:
«Jah, mu sõber, ja kas ma ei toiminud õigesti? Sinna elama asudes olen ju ihuüksi, sest mu sõpra Harker Jonathani – oo, andke andeks, et ma siinse kombe kohaselt asetasin teie perekonnanime esikohale – mu sõpra Jonathan Harkerit pole enam minu kõrval, et mu vigu parandada ja mind aidata. Tema ajab siis Exeteris, hulk miile minust eemal, koos mu teise sõbra Peter Hawkinsiga kellegi teise asju. Nõndaks!»
Süvenesime tervenisti tema Purfleeti mõisa ostutehingu üksikasjadesse. Kui ma olin krahvi kõigega kurssi viinud, kui ta oli dokumentidele kuhu vaja allkirja andnud ja kirjutanud kirja, mille ma pidin koos dokumentidega härra Hawkinsile saatma, küsis ta minult, kuidas ma üldse nii soodsal kohal asuva mõisa leidsin. Lugesin talle ette otsingute ajal tehtud märkmed – tsiteerin neid siingi:
«Ühe Purfleeti kõrvalise tee ääres nägin just sellist mõisat, mis vastab meie kliendi nõuetele; väraval oli luitunud ja räbaldunud kuulutus, et mõisat soovitakse müüa. Härrastemaja piirab suurtest kivilahmakatest laotud kõrge iidne müür, mida juba aastakümneid pole parandatud. Lukus värav on tehtud rasketest tammeplankudest, raudosad on üleni roostes.
Mõisa nimi on Carfax, mis kahtlemata on tulnud sõnadest quatre face, sest häärberil on ruudukujuline põhiplaan ja neli fassaadi. Maad on umbes kakskümmend aakrit ja peaaegu kogu mõisat ümbritseb eelpool mainitud tugev kivimüür. Krundil kasvab hulk puid, nende all on hämaraid, varjulisi paiku, seal on ka sügav, sünge ilmega tiik või järveke, mida ilmselt toidavad allikad, sest vesi on selge ja äravool hea. Häärber on väga suur ja arvatavasti keskaegne ehitis, sest üks tiib on ilmatu paksude kivimüüride ja väga väheste akendega ning külgneb vana kabeli või kirikuga. Sinna ma ei pääsenud, sest mul polnud maja ja kabeli vahelise ukse võtit, kuid ma pildistasin kabelit mitmest küljest. Häärberile on ilma kindla plaanita kõiksugu juurdeehitisi tehtud ja ma võin tema põrandapinna suurust ainult umbkaudu hinnata, kuid kindlasti on ta õige avar. Lähikonnas on ainult paar maja, üks neist on väga suur, see ehitati alles hiljaaegu vaimuhaiguste erakliiniku tarbeks. Aga teie krundilt seda kliinikut ei näe.»
Kui ma lõpetasin, sõnas krahv:
«Mulle meeldib, et härrastemaja on vanaaegne ja suur. Ma olen ju pärit iidsest suguvõsast ja uhiuues majas elamine tapaks mu. Maja ei saa ühe päevaga elamiskõlblikuks, selleks kulub aastasadu. Mind rõõmustab ka, et mõisas on vana kabel. Meile, Transilvaania aadlikele, on vastumeelt mõte, et meie luud võivad kord sattuda lihtinimeste põrmude sekka. Ma ei otsi lusti ja lõbu, patuseid himusid äratavat eredat päikesepaistet ega sillerdavat vett, mis meeldivad noortele rõõmsameelsetele inimestele. Ma pole enam noor, ja kuna mu süda on aastatepikkusest leinast väsinud, ei ihka ma lõbu. Ka minu lossi müürid on murenenud, siin on palju varjulisi kohti ning lagunenud laskeavadest ja akendest puhub sisse külm tuul. Ma armastan varju ja hämarust ning eelistan, kui vähegi võimalik, üksinduses mõtiskleda.»
Millegipärast tundus mulle, et krahvi sõnad olid tema ilmega vastuolus, või vahest muutsid teravad näojooned tema naeratuse õelaks ja kurjakuulutavaks.
Seejärel ta vabandas, ütles, et ma võin nüüd oma dokumendid ära panna, ja lahkus mu juurest. Ta ei naasnud niipea ja ma sirvisin vahepeal paari raamatut, mis mul käeulatuses olid. Üks neist oli atlas, loomulikult oli see Inglismaa kaardi kohalt lahti, nagu oleks saareriigi kaarti kõige sagedamini kasutatud. Seda silmitsedes märkasin, et teatud kohtade ümber olid tõmmatud väikesed sõõrid: üks Londonist veidi ida poole, ilmselt krahvi uue mõisa asukohta, teised kaks Yorkshire’i rannikule, Exeteri ja Whitby ümber.
Krahv tuli alles tunni aja pärast tagasi. «Või nii?» ütles ta, «ikka veel tuhnite raamatutes? Hüva! Aga te ei pea ometi kogu aeg tööd tegema. Tulge; mulle öeldi, et teie õhtusöök on laual.»
Ta võttis mul käe alt kinni ja me läksime kõrvaltuppa, kuhu tõepoolest oli juba serveeritud oivaline õhtusöök. Krahv vabandas jälle: ta olevat väljas õhtustanud, kuid võttis nagu eile õhtulgi istet ja ajas minuga juttu, sellal kui ma sõin. Pärast õhtueinet tegin jällegi suitsu, krahv jäi mu juurde, aina lobises ja esitas tundide viisi kõiksugu küsimusi. Minu meelest oli aeg juba väga hiline, aga ma ei öelnud midagi, sest tundsin end kohustatuna oma võõrustaja soovidele igati vastu tulema. Ma polnud unine, sest eilne kauane magamine oli mind kosutanud, kuid koidu eel – viivul, mis sarnaneb mõõnaajaga – hakkasin tahtmatult tundma külmavärinaid. Räägitakse, et surijad surevad enamasti enne koitu või mõõna alguses; igaüks, kes on kunagi väsinud olnud ega tohtinud oma vahipostilt lahkuda, on kogenud seda enesetunde muutust ja usub seda. Järsku kuulsime kukelaulu, läbi hommikuse karge õhu kostis see imeselgesti. Krahv Dracula kargas püsti ja ütles:
«Tohoh, või juba hommik käes! Kui inetu minust, et sundisin teid nii kaua ärkvel olema. Te ei tohi minu uuest kallist kodumaast Inglismaast enam nii huvitavalt jutustada, et ma unustan, kui kiiresti aeg lendab!» Ta noogutas väärikalt hüvastijätuks ja tõttas minema.
8. mail. Kartsin vahepeal, et kirjutan seda päevikut liiga laialivalguvalt, nüüd aga olen rõõmus, et panin kõik algusest peale üksikasjalikult paberile, sest siin toimuvad nii kummalised lood, et ma tahes-tahtmata hakkan muretsema. Soovin, et pääseksin siit terve nahaga minema, või et ma poleks siia üldse tulnudki. Võib-olla annavad end tunda need imelikud öised ülevalolekud, aga see ei või olla ainuke põhjus! Oleks mul keegi, kellega saaksin mõtteid vahetada, siis suudaksin seda veel taluda, aga mul pole mitte kedagi. Minu ainus vestluskaaslane on krahv – ja tema… Kardan, et olen siin lossis ainuke elus hing. Püüan piirduda faktidega, see aitab mul meelekindlust säilitada ning ei lase kujutlusvõimel mind paanikasse ajada. Muidu olen kadunud mees. Kohe seletan, millisesse täbarasse olukorda ma olen – või näin olevat – sattunud.
Olin kõigest paar tundi maganud, kui tundsin, et mul polnud enam und, ja tõusin üles. Olin oma habemeajamispeegli akna kõrvale seinale riputanud ning tahtsin just hakata habet ajama. Korraga tundsin kellegi kätt oma õlal ja kuulsin krahvi häält mulle «Tere hommikust!» ütlemas. Võpatasin, sest mind üllatas, et ma teda varem ei märganud, ehkki nägin peeglist kogu tuba. Mu käsi vääratas ja veristas veidi lõuga, kuid tol hetkel ei pannud ma seda tähele. Vastanud krahvi tervitusele, heitsin taas pilgu peeglisse, et näha, kas mu silmad ei petnud mind. Seekord ma ei saanud eksida, sest Dracula seisis otse mu selja taga ja üle õla vaadates nägin ma teda. Aga peeglis polnud tema peegelpilti! Kogu tuba mu selja taga paistis selgesti, kuid toas polnud ühtki hingelist peale mu enda. See kohutas mind ning koos paljude teiste kummaliste asjadega suurendas veelgi ebamäärast kõhedustunnet, mis mind krahvi juuresolekul alati valdas; kuid siis ma nägin, et haavast tuli tilgake verd ning valgus mu lõuale. Panin habemenoa käest ja pöörasin pead, otsides plaastrit verejooksu peatamiseks. Kui krahv minu nägu nägi, välgatas tema silmis deemonlik raev ja ta tahtis mul äkki kõrist kinni haarata. Põikasin eest ära ning tema sõrmed puutusid vastu helmekeed, mille küljes rippus krutsifiks. See kutsus temas esile silmapilkse muutuse, tema raev kustus nii ruttu, et ma vaevalt suutsin uskuda seda näinud olevat.
«Ettevaatust!» manitses Dracula. «Muidu lõikate jälle sisse. Te ei oska aimatagi, kui ohtlikuks see meie maal võib saada.» Ta jätkas peeglit põrnitsedes: «Kõiges on süüdi see peegliniru, inimliku edevuse sigitis. Kao mu silmist!» Oma hirmtugeva käe ainsa liigutusega avas ta raske akna ning virutas peegli aknast välja; see kukkus kõrgelt alla hoovi kivisillutisele