Dracula. Bram Stoker
silmad jälle midagi seletama hakkasid, ronis kutsar juba pukki ning hundid olid läinud. See kõik oli nii imelik ja üleloomulik, et mind valdas kohutav hirm – ma ei julgenud midagi öelda, kartsin end liigutadagi. Siitpeale näis aeg lõputult venivat, sest kuu oli pilvede taga peidus ja me sõitsime peaaegu pilkases pimeduses. Tee aina tõusis mäkke, vahetevahel laskus ka mõnest kallakust alla, et siis kohe jälle tõusma hakata. Äkki märkasin, et kutsar peatas hobused suure varemeis lossi õues; lossi kõrgetest mustendavatest akendest ei tulnud ainsatki valguskiirt ja kuuvalge taeva taustal paistis lagunenud katusevalli siksakjoon.
2. peatükk
JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Järg .)
5. mail. Ma vist magasin vahepeal, sest täiesti ärkvel olles oleksin kindlasti märganud, kuidas me saabusime säärasesse vaatamisväärsesse kohta. Pimedaski võis aimata, et õu oli õige avar; võib-olla näis ta suurem kui tegelikult oli, sest laiadest kaarväravatest läks mitu teed välja ning kadus pimedusse. Päevavalgel pole ma lossi veel näinud.
Kui kaless peatus, kargas kutsar maha ja ulatas käe, et mind aidata. Jälle ei saanud mul märkamata jääda tema tohutu jõud. Ta hoidis mu käest justkui tangidega kinni ja võinuks selle soovi korral puruks pigistada. Siis võttis ta mu kraami kalessist välja ning pani minu kõrvale maha. Seisin suurte sepanaeltega kokku löödud laia vanaaegse ukse ees, mille eenduv piire oli laotud vägevatest kivimürakatest. Nägin hämaraski neid rohmakaid raidkive, mille nikerdusi aeg ja ilmad olid armutult kulutanud. Kutsar ronis sedaaegu jälle pukki ning sikutas ohje, hobused hakkasid astuma ning kaless kadus ühte pimedasse võlvialusesse.
Seisin vaikselt ega teadnud, mida teha. Uksekella ega koputit polnud näha, ja ei maksnud lootagi, et mu hääl neist süngetest müüridest ja pimedatest aknaavadest läbi kostaks. Ooteaeg tundus lõputuna, mind ründasid kahtlused ja hirmud. Mis koht see on, kuhu ma olin tulnud, ja kes siin elab? Mis ohtlikku seiklusse ma olin sattunud? On see siis igapäevane asi, et üks maakleriabi saadetakse mingile välismaalasele, kes on endale Londoni lähedale mõisa ostnud, selgitama, kuidas seda mõisat hallata? Maakleriabi! Minale see ei meeldiks. Ei, maakler – sest just Londonist ärasõidu eel sain teada, et olin eksami edukalt sooritanud ning täieõiguslikuks maakleriks tunnistatud! Hõõrusin silmi ja näpistasin end veendumaks, et olen ärkvel. See kõik näis mulle halva unenäona ning ma lootsin, et äkki ma ärkan ja leian end kodunt ja koidukiired tungivad mu akendest sisse justnagu mõnikord hommikul, kui ma eelmisel päeval olin end tööga üle väsitanud. Aga näpistused tegid mulle valu ja mu silmis polnud unekübetki. Kahtlemata olin ma ärkvel ja viibisin Karpaatides. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui rahulikult hommikut oodata.
Parajasti kui olin jõudnud sellele järeldusele, kuulsin laia ukse taga raskeid samme lähenemas ning nägin uksepragude vahelt valguskuma. Seejärel kostis ketikõlin ja massiivsete riivide lõgin, võtme krigin andis tunnistust, et lukku polnud ammu avatud, ning viimaks tõmmati uks lahti.
Lävel seisis suurt kasvu, raseeritud näo ja pikkade valgete vurrudega vanamees. Ta oli pealaest jalatallani musta rõivastatud, ühegi heledama värvilaiguta. Käes hoidis ta vanaaegset hõbelampi, millel polnud klaasi ega kuplit; avatud ukse juures vilkus selle tuli tõmbetuules ning heitis pikki värelevaid varje. Vanamees kutsus mind parema käe suursuguse viipega sisse ning ütles oivalises inglise keeles, kuid eriskummalise aktsendiga:
«Tere tulemast minu majja! Astuge sisse – vabalt ja omal soovil!» Ta ei astunud mulle sammugi lähemale, vaid seisis nagu raidkuju, otsekui oleks ta tervitusžesti järel kivistunud. Ent niipea kui ma astusin üle läve, tõttas ta impulsiivselt minu juurde, sirutas mulle käe ja pigistas minu oma nii tugevasti, et ma võpatasin, sest tema käsi oli jääkülm ning sarnanes pigem koolnu kui elusa inimese käega. Ta kordas;
«Tere tulemast minu majja. Astuge aga julgesti sisse. Ja lahkudes jätke mulle raasuke rõõmust, mida teie siinviibimine mulle teeb!» Tema jõuline käepigistus meenutas mulle nii väga kutsarit, kelle nägu ma polnud näinud, et ma viivu koguni kahtlustasin, kas ma ei räägi sama mehega; selguse saamiseks küsisin:
«Krahv Dracula?»
Vanamees noogutas härrandlikult ja vastas:
«Jah, ma olen Dracula; mina kutsusingi teid külla, härra Harker.Astuge sisse, öö on jahe ning kindlasti tahate süüa ja puhata.» Seda öelnud, pani ta lambi seinast väljaulatuvale kivinukile, tuli minu juurde tagasi ning võttis mu kohvrid, enne kui jõudsin teda takistada. Ma protestisin, aga ta ei võtnud mind kuulda:
«Ei, söör, te olete mu külaline. Aeg on hiline ja mul pole praegu teenreid käepärast. Las ma ise hoolitsen teie eest.» Ta tassiski mu kohvrid esmalt koridori lõppu, siis pikast keerdtrepist üles ning seejärel läbi teise pika koridori, mille kivipõrandalt meie sammud valjusti vastu kajasid. Tolle koridori lõpus lükkas ta lahti raske ukse ning ma nägin rõõmuga, et selle taga oli valgustatud tuba, kus laud oli õhtustamiseks kaetud ja vägevas kaminas lõõmas suur tuli.
Krahv peatus, pani mu kohvrid käest, sulges ukse, sammus läbi toa ning avas teise ukse – sealt pääses väiksesse kaheksanurksesse akendeta tuppa, kus põles üksainus lamp. Läbinud ka selle, avas ta veel ühe ukse ja viipas, et järgneksin talle. Mulle avanes meeldiv vaatepilt: seal oli suur heledalt valgustatud ja soojaks köetud magamistuba, avaras kaminas põles vuhinal tuli, mida just nüüdsama oli kohendatud – pealmised halud olid alles pooleldi põlenud. Krahv tõi mu kohvrid ise sisse ning lahkus. Enne ukse sulgemist ütles ta veel:
«Pärast nii pikka reisi tahate kindlasti end pesta ja ümber riietuda. Loodetavasti leiate siit kõike, mida vajate. Kui te sellega valmis saate, tulge teise tuppa, seal ootab teid õhtusöök.»
Valgus, soojus ja krahvi lahke vastuvõtt hajutasid kõik mu kahtlused ja hirmud. Tundsin end jälle hästi ning avastasin, et olin näljast nõrkemas, seepärast tegin end kähku korda ja läksin teise tuppa.
Õhtusöök oligi juba laual. Mu võõrustaja, kes seisis suure kamina kõrval, nõjatudes vastu selle kivisimssi, osutas noobli žestiga lauale ning lausus:
«Palun istuge ja laske endale hea maitsta. Ma loodan, te andestate mulle, et ma ei ühine teiega, olen juba lõunastanud ja mul pole kombeks õhtust süüa.»
Andsin talle üle pitseeritud kirja, mille härra Hawkins oli minu kätte usaldanud. Krahv avas selle ning luges tõsisel ilmel läbi, seejärel naeratas ta võluvalt ning andis ka mulle lugeda. Üks lõik rõõmustas mind eriti.
«Kahetsen väga, et podagra, mida ma ammust aega põen, ei võimalda mul lähemal ajal kuhugi sõita, kuid õnneks saan teile saata väärilise asendaja, keda ma täielikult usaldan. See tarmukas noormees on samavõrd andekas kui ausameelne. Ta on ka diskreetne, oskab vaikida ning on minu käe all ametioskused omandanud. Ta on alati valmis teie soove ära kuulama ning täidab kõik teie juhendid.»
Krahv ise tuli sedaaegu laua juurde, tõstis ühel vaagnal kaane pealt, ja ma hakkasin aega viitmata oivalist kanapraadi sööma. See praad koos juustu ja salatiga oligi mu õhtueine, peale jõin kaks klaasi head vana tokaid. Sellal kui ma sõin, esitas krahv mulle hulga küsimusi selle kohta, kuidas mu reis läks, ja ma rääkisin talle, mida kõike olin teel läbi elanud.
Krahvil oli kongus – tugevasti kongus – ning erakordselt suurte sõõrmetega kullinina ja kõrge võlvitud laup; juuksed olid tal tihedad, ainult meelekohtadel olid nad hakanud harvenema. Tema puhmaskulmud olid väga lopsakad, ninajuure kohal peaaegu kokku kasvanud ja käharad nagu juuksedki. Huuled, niipalju kui vägevad vurrud mul neid näha lasid, olid õhukesed ja suujoon üsna kalk, lumivalged ja tavatult teravad hambad ulatusid huulte vahelt esile, erepunane suu aga osutas, et mees oli oma ea kohta üllatavalt elujõuline. Kõrvad olid tal kahvatud ja kõrvalestade tipud teravad, lõug lai ja tugev, ning kuigi tema nägu oli kõhetu, olid põsed pringid. Näojume oli erakordselt kaame.
Kui ma ennist kaminatule valgel silmitsesin tema käsi, mis lebasid rüpes, siis näis mulle, et nad on kahvatud ja peened; neid lähemalt vaadates märkasin, et nad olid pigem kohmakad – laiade kämmalde ja töntside sõrmedega. Kummaline küll, tema peopesad olid karvased, küüned pikad ja teravad. Kui krahv end minu poole kallutas