Keskpäevapimedus. Siim Veskimees
ma kuulen sinu kõnes „Ererik”, aga tõlkes mingit köhimist?” ei suutnud Raul end pidada. „Ma panin enne ka tähele, et teie ütlesite „enig” ja mina kuulen midagi, mida ma välja öelda ei suuda. Üenjig… ehk.”
„Ma loodan, et see tõlkija on õppiv ja korrigeerib end,” taipas Fer. „Erhrr(e)rrhik on kaju-keelne nimi. Meie ütleme jah Ererik ja ilmselt on see sullegi mugav. Ŭ’eñi(jj)g,” seekord hääldas ta seda püüdlikult, „on nende endikeelne nimi. Meie ütleme jah enig.”
Raul noogutas ja Eldon jätkas: „Siin, põhjapoolusel asub Tzasu. See nimi muide tähendab nii seda mõnetuhandekilomeetrist jäämandrit pooluse ümber, ümbritsevat ulatuslikku arhipelaagi kui ka toda veidrat olevust, kes seal elab. Tzasu mõistena tähendab ka… hm, tõlkija streigib.”
„Ma tajun mingit… arusaamatut… teistsugust vaikust… nagu plõksatab…” Raul hõõrus meelekohti.
„Eks ta üritab kuidagi…” See oli taas Fer, sest paistis, et sellistes detailides ei osanud keegi teine kaasa rääkida.
„Igatahes,” jätkas Eldon, „ulatuvad saarteahelad ülejäänud kolme suure mandrini. Lõunapoolusest 45-nda põhjalaiuseni on Ererik jagatud kolme siin elava rassi vahel. Enigid, kajud ja tibud; igal mandril üks. Edasi on rahvusvaheline ala ja umbes 60–70-ndast algab Tzasu valitsusala… täpsemalt, kui tzasu on vait, võib isegi mandril käia, aga kusagil 60ndast võib ta – kui väga kõrgele sirutub – igasugust jama kokku keerata.”
„Millist jama? See taevas?”
„Tzasu hingus,” noogutas Eldon. „See on… Nojah, proovime lihtsamalt – ruumihäire? Keegi ei tea, miks ta seda teeb. Aga kui miski sinna sisse satub, siis… oeh. Ma ei oska…”
„Ütleme, et mõned füüsikaseadused kaotavad kehtivuse… vähemasti näiliselt,” võttis Fer jutujärje tagasi. „Tzasu ehitab terveid linnu. Arusaamatu kiirusega muide. Terved leegionid… nanoroboteid… näed sa, see sõna oli isegi olemas… Aga need ei ole nanorobotid, need on pigem… olgu, jätame selle. Tzasu asustab need mingite kummaliste olenditega. Kõige tõenäolisem on oletada, et kunagi tulid siia maailma tavalised inimesed. Nagu meie ja sina. Ent nüüd on tegu kolme muteerunud rahvaga.”
„Kajud?”
Fer tekitas õhku igasuguseid pilte. „See karv, mis kaitseb neid praktiliselt mistahes pakase eest, on ilmselt siiski riietus, kuid oletatakse, et nad on selle poolelusa sobitatud rüüga sõna otseses mõttes kokku kasvanud. Ent see on veel kõige väiksem asi. Nad on tohutult targad, aga sealjuures nii masendavalt lollid…”
„Kuidas saab samal ajal olla tohutult tark ja masendavalt loll?”
Teised vahetasid taas pilke. Seekord tegi Kadle suu lahti: „Nad suudavad tohutult infot meelde jätta ja sellega opereerida, nad on head matemaatikas, aga kõige selle juures ei ole nad aastatuhandetega midagi erilist saavutanud peale keskkonnakatastroofide ja sõdade.”
„See on turismiteatmiku tekst,” heitis Fer käega. „Aga sulle alustuseks just paras. Midagi kajude-sarnast ei ole sinu planeedil kunagi olnud?”
„Ee-ei. Mingid legendid lumeinimesest… ei, see ei loe. Ja ühe filmi tegelane on ka selline. Ulmefilmi.”
„Siis enigid… Ma näen, et sul läks mõte käima?”
Raul vaatas kujutisi pikalt.
Fer tõusis. „Kuulge noored, näidake talle, kuidas tualettruumi kasutatakse, ja andke süüa. Ja siis paluge tal rääkida, mis mõtted tal tekkisid. Ühtlasi rääkige meist. Kui midagi ei juhtu, on meil veel peaaegu ööpäev rahulikku sõitu.”
Rauli jutustus
Raulil ei olnud eriti raske selgeks õppida, kuidas kasutada tolle bussi seadmeid. Muidugi ei saanud ta minimaalseimalgi määral aru tehnoloogiatest, mis nende taga seisid, kuid see polnud oluline; niikuinii ei mõista ju enamik tänapäeva inimesi, mis annab elu nende igapäevastele tarbeesemetele. Igatahes sai ta poole tunniga end puhtaks pestud ja söödud ning tema eest hoolitsema palutud inimeste abiga oma tõlkija nii halestatud, et see kogu räägitu ilusti raamatulehekülgedeks vormituna lugemisekraanile kirja pani.
Ta sai teada, et kuigi tuntakse paberit ja paberile trükitud raamatuidki, ei ole neil seal bussis nii eksootilisi asju – neid ei kasutata igapäevases elus. Ta võttis teadmiseks, samas mõistes ka seda, kui raske saab tal olema harjuda sellega, et igasugused salvestusseadmed fikseerivad pea iga su sammu. Ja peamiselt sai ta aru, kui palju tal õppida on… kui ta muidugi üldse nii kaua elab, et sellega algust teha.
Ta sai teada, et need viis seal bussis põgenevad ka millegi eest.
Ta adus ähmaselt, et sel on õige mitu head põhjust, et just tema peaks oma looga alustama. Et lisaks tõlkemooduli häälestamisele tahavad nad hoomata, mida ta üldse taibata suudab; et mingil määral peavad nad teda ikka veel ohuks ja tahavad ta jutust vasturääkivusi otsida; ning et nad on lihtsalt laisad ja uudishimulikud.
Ega tal midagi selle vastu ei olnud.
Sellisesse loetavasse – pidevate vaheleküsimisteta ja kirjanduslikult silutud – vormi sai see jutustus muidugi palju hiljem.
„Kust peaksin ma oma lugu alustama? Kas sellest, et ma sündisin õnnetul maal ja õnnetul ajal – rahva hulka, kes on hääbumas vallutajate all, igas peres kummitamas lein; vallutajad ise hullumas ja degenereerumas teadaoleva ajaloo hirmsaimate pervertidest massimõrvarite juhtimise all…
Kuidagimoodi me ju elasime. Küllalt palju oli ju neid, kes ikkagi tulevikku tahtsid, ja nii oli kõik leevenenud. Absoluutne hullus ei saa ju kaua kesta.
See, millega mina ja mu sõbrad tegelesime, ei olnud tavaline. See oli äärmuslikult ebatavaline. Me arvasime, et võib-olla me lihtsalt ei tea… Nüüd ma muidugi arvan mõistvat, et seal taga oli hoopis muud…
Igatahes… on vast kõige õigem alustada ühest õhtust, mis oli täiuslik. Kõik õnnestus, kõik oli suurepärane… ja see oli viimane selline.
On keskpäev ja on pime
Viisnurga keskel ma hüüan su nime
Su riik on tulnud täis hingemõrvu
On taevale hulga lähemal põrgu
„Sa vaata, kui valge ja puhas siin
„Sa vaata, kui valge ja puhas siin on!” Hans lõi jalaga laiale teeveerde kuhjunud lumeluite. „Sa peaksid taevani õnnelik olema, et pääsesid linnast välja siia selle kõige keskele. Milline õhk siin on! Millised kuused! Millised varesed!”
„Millised kitsepabulad,” pistis Ronnie mürgiselt vahele. Ta kõõritas ringi sahmerdava Hansu poole, pea viimse võimaluseni õlgade vahele surutud ja selg vastu tuult, meenutades kõige rohkem vast viltuvajunud telefoniposti. „Sa püüa vähem silma paista, on kasulikum.”
„Miks õieti?” Hans lõi põõsad laiali ja astus keset teed. „Ma tahan et kõik teaksid ja näeksid,” müristas ta võltspaatosega. „Siin seisab aus kodanik, kes teenib riiki tões ja vaimus. Ma ei poe austri kombel peitu oma pisikesse maailma, vaid kasutan maksimaalselt ühiskonna hüvesid. Kasutan neid suurte meistrite eeskujul, nende eeskujul, kes selle värdjaliku riigi lõid. Nii nagu nemad, võtan ka mina raha võõrastelt ja kui väheks jääb, siis kaaskodanikelt.” Ta vaatas teiste poole. „Või võtame näiteks jääkarud. Kui ilusti nad on ümbrusega kohanenud, milline eristamatu valge värvus, ja nad ei kaota arktilises külmas üldse soojust!”
„Sa ära aja lolli möla. Ma tean, kuhu sa sihid. Ma arvan, et meil on sitaks vedanud.”
„Aga võib-olla tahtis ta lihtsalt öelda, et see on sinu viga, et sul ei ole sellist kasukat… või vähemalt sellist rasvakihti nagu jääkarudel ja Hansul.”
Mul oli alati olnud tunne, et külm on suuresti kujutlus… vähemasti tavalistes oludes. Nii ma siis püüdsin endale ette kujutada, et mul on soe ja mõnus…
Meie neljas