Keskpäevapimedus. Siim Veskimees
teelt.”
„Sealt see tulebki!” Ronnie vajus teetammi taha ühele põlvele ja vinnastas automaadi. Ka meie Hansuga tõmbusime teine teisel pool teed kühmu, otsides raagus põõsastest nappi varju, ja seadsime oma relvad laskevalmis.
Suur kaubaauto andis kõigepealt paarisaja meetri kaugusel signaali, vähendas siis sujuvalt kiirust ja jäi nii kümnekonna meetri kaugusel lamajast seisma. Kulus paarkümmend sekundit, siis avanes juhipoolne uks, nahkjopis hilistes 20-ndates juht libistas end teele, hüüdis kellelegi kabiinis, et see oma kohal püsiks, ja astus ettevaatlikult lähemale. Oli pilvine jaanuaripäev ja juba hämardus. Tegelikult ma imestasin, et ta ei näinud mind nii 7–8 meetrit eemal küürutamas, sest mina nägin isegi ta kaaslast kabiinis ja see oli umbes temavanune üsna armas naine. Juht jõudis Magnuseni. See pööras end pisut ja sihtis revolvrist teisele näkku.
„Tere. Ära ehmata. Aga püsi paigal.”
Juht vaatas ringi, nägi meid teisi eriliselt kiirustamata ligemale loivamas ja tema näkku hiilis õudus.
„Jälle teie!”
Ma olin ta juba enne ära tundnud – tõepoolest olime vaevalt kuu varem sarnases situatsioonis kohtunud ja ka Ronnie paistis teda mäletavat:
„Siis sa juba tead. Kuidas sul eelmine kord läks?”
Juht mühatas: „Kuidas ikka minema pidi? Kõik need paberid, ülekuulamised…”
Hans uuris sellal kabiini sisu. „Väärt laadung. Korjasid teelt peale?”
„Ee… ei.”
„Ära muretse,” heitis Hans käega. „Võimalusel me muidugi eraisikuid asjasse ei sega, kuid me ei saa teda ka niisama minema lasta. Ehk on seltsis segasemgi.”
Juht noogutas nukralt.
Selle ajaga olid Magnus ja Ronnie juba tagaluugid lahti teinud ja tutvusid saatedokumentidega.
„Alkohol, kohv, šokolaad… muud täna võtta ei ole. Aga käib kah.”
Libistasin end juhiistmele, sellal kui juht ja ta tüdruk Hansu saatel tahapoole läksid. Too olevus polnud muide piuksugi teinud, vahtis meid vaid suuril silmil. Ta oli rabedate liigutustega ja kohmakas, kuid mulle millegipärast tundus, et temas on midagi võltsi. Kuid see polnud oluline.
Nägin peeglist, kuidas nad üles aidati, poisid sulgesid luugid ja kahekordne koputus andis märku, et võin sõitma hakata. Lasin esialgu aeglaselt ja lisasin kiirust, kui nägin sinist 412-t järgnemas. Muide, meil kellelgi ei olnud loomulikult juhtimisõigust ja ka selle mosu juht oli umbes sama otsekoheselt oma auto roolist välja tõstetud.
Ma sõitsin kilomeetrit viis ja ajasin siis kaubaauto teise veoauto kasti juurde, nii et need peaaegu kokku puutusid. Me avasime luugid ja vaevalt viie minutiga oli kõik, mida arvasime tarvilikuks pidavat, teise autosse ümber laetud.
„Edu töös ja õnne isiklikus elus,” patsutas Hans juhti õlale. „Siin on muide ümberringi tihe mets, lähim inimasula on kaks kilomeetrit edasi. Pange end soojalt riidesse, enne kui astuma hakkate.”
„Torkasite jälle kummid läbi?” ohkas juht. „Millist kuradi nussi nendega siin pärast näen…” siunas ta omaette.
Hans laiutas käsi. „Ettevaatusabinõud. Ma ei saa sulle ka keelekastet jätta. Kui kõik on läinud ja sina kaine, siis sind vähemalt ei süüdistata.”
Mõned tunnid hiljem olime nii kaubast kui autodest lahti. Sõiduauto jätsime suvalisele tänavale maha, kaubaauto aga läks tagasi garaaži, kust selle laenanud olime. See on omaette pikk lugu, miks autokolonni ülem meid nii väga kartis, et oli nõus oma töö ja vabadusega riskima, ja ei ole vist vaja öeldagi, et muidugi mõistsime, et selliseid asju võib teha vaid paar korda. Sel ei olnud sihti ega kaugemat mõtet ja just sellega ongi seletatav, et saime saagiks vaid nii keskmise aastapalga väärtuses tarbekaupu. Me ehk oleksime võtnud rajalt maha mõne inkassaatori, kuid me lihtsalt ei teadnud, kust neid leida; pankadest meie jõud üle ei käinud. Me ei olnud veel ka valmis selleks, mida üldiselt nimetatakse poliitiliseks terrorismiks.
Igatahes loksusime kolm tundi hiljem trollibussis oma paneelmajamagalates asuvate kodude poole, et natuke korralikke koolipoisse teeselda ja vanemaid maha rahustada.
„Raul, ehk tuled minu poole?” küsis Ronnie, kellega viimase jupi koos sõitsime; teised olid varem maha läinud.
„Ei… peaks kodus sööma ja…” kehitasin õlgu.
„Süüa saad ka minu juures. Tähendab, minu juures saad süüa. Mutt teeb.”
Hea sõbra otsekohesusega oli ta öelnud, et mul pole lootsustki leida korralikku kõhutäidet sellest kahetoalisest korterist, mida koduks pidin nimetama. Minul nimelt ei olnud armastavaid vanemaid tavalises mõttes, olid ainult onu ja onunaine, kes mõlemad üsna kõvasti jõid.
Raputasin pead. „Tegelikult ma pean ühe kirjandi valmis vehkima. Homme peab esitama.”
„Saada kuradile.”
„Siis saadab õps mind ka kuradile. Väänab vända ja ikka pean lõpuks kirjutama.”
„Ise tead.” Ta ohkas. „Üheksaks jõuad punkrisse?”
„Vast ikka.”
Ta noogutas ja väljus. Vaatasin järele, kuidas ta koolipükstes ja halvastiistuvas, ilmselt parematel päevadel isale kuulunud mustas mantlis kõhetu kogu üle lumevallide kalpsas, ja siis oli ta mu vaateväljast kadunud. Tavaline koolipoiss… Sellest oli ainult pool aastat, kui üks õnnelik õnnetus oli meile selgeks teinud, et püstolit niisama taskus või vöö vahel kanda on ohtlik. Meil ei olnud isegi kusagilt lugeda, kuidas relva kantakse, olime koos plikadega nõela ja niidiga ise mingid kabuurid ja kanderihmad kokku mätsinud…
Me põldudel ikaldub iga künd
Ja nilbe nali on uuestisünd
Ma jõudsin meie punkri juurde poole kümne paiku. Linnatuled paistsid lahe teiselt kaldalt ja mu selja taga oli maantee. Ma möödusin vanast talumajast, kus elas üks igivana eideke, ja suundusin küüni poole. Ma vaatasin mitu korda ringi ja läksin isegi kõigepealt mere äärde välja, enne kui end alumisest otsast lahtist lauda kõrvale lükates vaikselt sisse libistasin. Kuulatasin – vaikus. Mis tähendas, et meie omad ise ei mängi. Küün oli täis kola, selle kaugeimas otsas oli kinnimüüritud pesuköök. Ma jõudsin kottpimedas sinna vaid tänu sellele, et paika põhjalikult tundsin. Ma kobasin piidatagust ja lõpuks süttis pisike lamp, mille ähmane valguskiir muutis vaevuaimatavaks puust tuulutusresti. Too rest oli tehtud kahetollistest prussidest, kuid augud olid sõrmest väiksemad – eks see oli omal ajal mõeldud olema nii varga- kui hiirekindel. Võtsin sealsamas nööri otsas rippuva katkise reha ja surusin selle õigetesse aukudesse. Kostis elektromagneti klõpsatus ja ma lükkasin lahti terve seinasegmendi. Kustutasin valguse. Meile ei meeldinud too lamp, ehkki seda väljast näha ei olnud, kummatigi vajasime pisutki valgust, sest käsikaudu resti auke lugeda oli ikka võimatult tüütu.
Ma laskusin käsikaudu võrdlemisi järsust trepist alla keldrisse, avasin ja sulgesin enda järel järgmise raske ukse ja siis ümbritsesid mind valgus, soojus ja helid. Pöördusin, asudes jopet maha võtma, ja tardusin paigale. Selles polnud süüdi ruum ise, mida olin näinud kordi ja kordi. Või mis – mida olin palehigis ehitanud…
Me saime väga ruttu selgeks, kuidas kõik käib. Tookord röövisime esimest korda üht kaubaautot ja maksime töömeestele kõigi materjalide eest sealt saadud viinaga. Maksime elektrikule, kes meile võimsamad juhtmed vedas ja siis voolumõõtja nii ära sättis, et see ikka sedamoodi liikus nagu siis, kui talus vaid lehelugemiseks elektrivalgust kasutav vanake elas – kütsime me seda vast 8 korda 12 meetrist ruumi elektriga. Me olime puhastanud kunagise keldri paevõlvid ja vedanud kokku fantastilise kuhja väga erineva tasemega koli. Siin oli endise talumajapidamise pea tsentneriline rohmakalt tahutud söögilaud, seal seinte ääres kusagilt asutusest maha kantud üsna kobe nahkmööbel, siin kooruva värviga kolmejalgne taburet, seal uhiuus Akai värviteleviisor…
Maigutama pani mind aga ruumi teises otsas