Keskpäevapimedus. Siim Veskimees
ripub selle ees ja just selle koha peal, kus on laes teadupärast konks.
Ma vaatasin ringi. Merle, Anne ja Krista seisid sealsamas kõrval tropis, järelikult oli ingliks Judy. Ma ei tundnud teda tõepoolest ära. Kehalt olid nad kõik nii täiuslikud, kui üks mees iial unistada oskaks… noh, muidugi juhul, kui juhtuvad meeldima 16-aastaste tüdrukute saledad ja treenitud kehad. Merle, Anne ja Judy tantsisid mingis teatri juures tegutsevas grupis, Kristast ma ei teadnud, et ta kusagil trennis käiks, aga millegipärast oli ta neist veel kõige… olgu, öelgem otse – kõige naiselikum, ehk siis kõige suuremate rindadega. Ehk siis tegelikult nii suurte rindadega, et olime poistega selle üle korduvalt mõtisklenud ja leidnud, et kui rindade suurendamise operatsioon Nõukogude Liidus ei kuuluks ebateadusliku fantastika valda, oleks see veenvam seletus kui usk looduslikku fenomeni.
Ka poisid olid kõik seal ja esimeseks puhkes naerulagin, sest nad olid mu imestuse ära tabanud.
„Jee!” tõstsin pöidlad ja suundusin siis baari poole. „Mis teile pähe lõi?”
Merle tuli minuga kaasa, leidis ühest vana puhveti – see meie baar oligi – sahtlist mulle puhta klaasi ja valas mulle ja endale pepsit.
„Leidsime rekvisiidilaost mingid akrobaatide julgestusvööd ja proovisime, et üldse ei ole valus, kui sellega üles tõmmata. Panime siis ühe pihta.”
„Natuke ülespoole,” kamandas Magnus, silm fotoka pildiotsijas.
Ronnie ja Hans kruvisid ettevaatlikult vintsi, ingel kerkis pisut.
„Natuke allapoole.”
„Jõua otsusele, vana saabas!” porises Ronnie.
„Tõmba õlad tagasi! Sa pead lendama, mitte rippuma nagu kimp märga pesu.”
„Ma hakkan lendamisest tüdinema,” andis Judy vastu. „Su koperdamine paneks iga ingli kannatuse proovile!”
„Valgustust keegi ei puutunud? Lülita sisse!” ei teinud Magnus ta hädaldamisest väljagi.
Süttisid heledad fotolambid.
„Nii… nii… nii…”
„No kaua võib!”
„Juba valmis, võite ta alla lasta,” ajas Magnus end sirgu.
Heledad lambid kustusid ja poisid andsid trossi aegamööda järele, nii et tüdruk sujuvalt põrandani jõudis. Alles nüüd sain aru, kuidas ta seal üldse olnud oli, sest räbaldunud ja rindu paljaks jättev särgijupp, mis iseenesest oli juba leid omaette, oli üsna laia nahkvöö täielikult ära varjanud. Kui ta sellest ja tegelikult trossi külge kinnitatud tiibadest vabanes, hargnes lahti ja kukkus alla ka valgetest riideribadest niudevöö, ja muud tal seljas polnudki.
„Keegi veel?” küsis ta tõstevööd lahti päästes. Ta masseeris korra rindade alust, kuhu olid ikkagi triibud sisse sooninud, ja otsis omale kerge kitli. Me olime pisut harjunud, kuid arvatavasti olid teistelgi kuttidel peale minu püksid korraga väikseks jäänud.
„Mina!” Merle hakkas riideid maha ajama.
Vangutasin pead, läksin istusin baari juurde maha ja valasin endale tõsise portsu konjakit. Judy kõndis minu juurde ja segas endale ühe hulga lahjema joogi. Tolles kitlis – meil kõigil oli sinna kogunenud pisut rõivaid – nägi ta välja ootamatult argine ja kodune, ehkki mingis teadvusenurgas ma teadsin, et ta on seal all alasti.
„Tea, kas sealt midagi välja ka tuleb,” viipas ta peaga fotoka poole.
„Tegelete ammu sellega?”
„Krista alustas. Anne proovis natuke, aga tal tõmbas hinge kinni.”
„Jälle hunnik suurepäraseid pilte, millega pole muud teha, kui neid hoolsalt peita,” ei suutnud ma mainimata jätta. Ma ei tea, kuidas teised, kuid mind painas pidevalt meie kaksikelu sihitus.
„Nii nagu kõige muuga, mida siin teeme,” oli tüdruk minuga nõus. „Ainult peita. Ära selle järgi vast ei tunta…” Ta kehitas õlgu. „Ma tean, kuidas see läheb. Kohe tuleb kellelgi pähe, et prooviks mõnd teist asendit, näiteks jalgupidi. Siis mõni meesingel õhust laskumas, et neitsit vägistada… ja siis oleme kõik nii erutatud…” Ta lausus seda kerglasel toonil ja muigelsui, kuid tabasin ta toonis mingi teravuse ja kui talle kiiresti otsa vaatasin, ei olnud ta silmis naeru. Hetkeks vaatasime väga sügavalt teineteisele otsa, aga ainult hetkeks.
Judy õige nimi oli Juuli ja ta vanemad olid tõsiusklikud. Eks see oli paras metssigadus tüdrukule säherdune nimi panna ja temast sain ma isegi aru – noh, et äärmused sünnitavad äärmusi. Kuni kuuenda klassini olevat ta igal pühapäeval kirikus käinud, nüüd aga käis tantsimas ja enesekaitses. Vanemad temaga enam toime ei tulnud, pöörane oli ta juba enne meiega kohtumist ja mul oli teinekord tunne, et millegipärast olen mina ainus, keda ta üldse natuke kuulab.
Ootamatult tahtsin teda emmata. Just teda. Juba oli olnud see aeg, kus sattusime magama suhteliselt juhuslikult, kes kellega. See oli minu arust Krista, kes tüdrukutele kusagilt rasestumisvastaseid tablette hankis ja seni näisid need toimivat.
Eks see ühele 17-aastasele paradiis ole. Aga just Judy oli see, keda ma teistest rohkem tahtsin. Võtsin ta käe. Ta vaatas mind uurivalt, siis naeratas suunurkadega. Tõmbasin ta püsti ja me läksime uksepoolsesse ruumiossa, kus suhteliselt lae all võimaldasid laiad narid niipalju privaatsust, kui selles ruumis üldse võimalik oli.
Ma ei tea, kas kedagi üldse huvitavad üksikasjad sellest, mida seal tegime? Selles ei olnud ammu enam seda rabedust, mis vaevalt pool aastat tagasi, kui meie seltskonna jaoks kõik piirid langesid. Me olime seal ka peaaegu iga õhtu, nii et mul ei olnud hirmu, et see liiga kiiresti läbi saab. See oli imeline. Ma ei oska teisiti öelda, kui et see oli imeline.
Kui meil umbes pooleteise tunni pärast kõht tühjaks läks – mis on muidugi eufemism ka sellele, et vähemalt minul oli vaja WC-s käia –, olid teised samuti paaridesse jagunenud. Anne ja Magnus tundusid teisel sellisel naril teineteist nautivat, Hans ja Merle istusid laua taga, vestlesid ja sõid ning Krista rippus pea alaspidi võimlemisrõngastes ja nad Ronniega lutsutasid süvenenult teineteise tundlikke kehaosasid. Veelkord, selles ei olnud midagi ebatavalist. Me olime oma pundi piires teinud seda kõigi vastassoo esindajatega… noh, võib-olla mitte täpselt sellises asendis, aga vahet pole. Ikkagi mõjus see kirjeldamatult võimatu, suurepärase ja erutavana. Ent… ma ei oska seda seletada. Muide, vilkuv valgus hakkas küll lõpuks häirima… aga seda ma seletan kohe pikemalt.
Me Judyga ühinesime Merle ja Hansuga laua juures, sest söömise vastu pole vähemalt mul kunagi midagi, pealegi oli joogivaru niikuinii vaja täiendada. See, mida me seal sõime, oli muidugi samaõhtusest noosist – avatud oli kastid küpsiste, šokolaadikommide ja juustukestega, lisaks oli saia ja võid. Vaene oli see meie aeg – isegi röövlil polnud suurt midagi võtta! Kui ma rääkisin enne WC-s käimisest, siis polnud seegi iseenesestmõistetav. Selle piirkonna inimestel olid reeglina kuivkäimlad ja vett toodi kaevust. Me olime näinud ränka vaeva veevärgi loomisega, ise olime keeduspiraalidest ja vanast teadmata otstarbega paagist kokku keevitanud soojaveeboileri, mis soojenes terve ööpäeva ja mida tuli käsitsi sisse-välja lülitada. Me olime ise ehitanud võimendid muusika jaoks, ise olime kokku jootnud nii välisukse luku kui sellised imeasjad nagu jooksvad tuled ja värvimuusika. Too viimane uhke sõna tähendas tegelikult nelja enam-vähem muusikaga kooskõlas vilkuvat lampi ja kuigi see oli tehnilise võimekuse näitajana omal kohal, oli seda üle viie minuti ebamugav jälgida. Millegipärast vilkus see teinekord õhtud läbi.
Ma ärkasin hiljem korra selle peale, et keegi jageles kellegagi kusagil all. Ruum oli pime ja vaikne, hõõgusid vaid seadmete indikaatorid ja tasakesi mängis Luxemburgile häälestatud raadio. Natukese aja pärast sain aru, et Magnus üritab Ronniega tüdrukuid ära vahetada:
„Mina oma ära ei anna,” õiendas viimane vastu. „Nii soe ja pehme teine siin.”
Järgnesid mingid arusaamatud hääled.
„Kuule, kus ta on, ma virutan padjaga!” See oli Merle hääl, nii et ma ei saanud aru, kes kellega seal üldse kombineerunud on.
„Tasa!