Inglilausuja. Kyle Gray
– vend on taevas rahus ja õnnelik. Francis rääkis veel ühest naisest, kes oli temaga koos taevas ja valmistas ise linikuid. Elsie kinnitas, et see naine oli üks nende lähedane sugulane.
Francise sõnumite edastamise ajal olin endalegi märkamatult võtnud sisse asendi, milles seisin parem käsi südame kohal rinnal. President ütles: „Sinu keha on meedium. Sul tuleb tähele panna kõike sellist, mida sa tavaliselt ei tee.”
Elsie ütles, et linikuid meisterdav naine olevat tavatsenud täpselt samuti seista – käsi südame kohal. Tänasin Elsiet ja hingesid.
Need olid minu ristsed ja kõik oli läinud hästi, kuid see oli alles algus. Nädalast nädalasse Spiritualistlikus kirikus käimine oli aidanud mind n-ö voolusängi. Olin õppinud, kuidas pöörduda publiku poole, kuidas publiku ees palvetada, ning seeläbi tugevnes mu side oma inglitega märgatavalt.
Kuid ühel õhtul polnud mul enam aega, et viimast sõnumit edastada. Sõnum oli mehelt, kelle nimi oli Bob. Ta soovis oma vennale edasi öelda, et temaga on kõik korras, kuid kirik oli rahvast täis ning ma polnud päris kindel, kus on sõnumi adressaat. Ütlesin Bobile, et kui võimalik, siis tulgu ta tagasi järgmisel nädalal. Pärast seda tundsin, kuidas tema energia minust eemaldus.
Õhtu oli juba hiline ja järgmisel varahommikul pidin olema koolis. Nii läksingi koju jõudes kohe voodisse ja jäin magama.
Unes kuulsin, et keegi karjub mu nime – karjub nii kõvasti, et see on arvatavasti kuulda tervele maailmale. Ärkasin ja nägin voodi kõrval mehe siluetti. Mees oli nii pikk, et ulatus narivoodi ülemise servani ja tal oli seljas mootorratturi jakk. Mehe juuksed hakkasid juba kergelt hõrenema. Ta ütles kõva, peaaegu möirgava häälega: „Kyle, ma tahan selle sõnumi nüüd edasi öelda.”
Mul hakkas hirm. Hüppasin voodist välja ja jooksin mehest mööda.
Küsisin: „Inglid, miks on see mees mu toas, otsib mu tähelepanu ja hirmutab mind?”
Inglid vastasid: „Sa ei ole end sellest hingest lahti ühendanud. Sul ei õnnestunud end välja häälestada ja jätsid end avatuks kõikidele hingedele, kes tahavad suhelda.”
Palusin inglitelt, et nad viiksid selle mehe hinge tagasi valgusesse ja palusin mehelt andeks, et mul polnud olnud aega tema sõnumit lõpuni edasi anda. Seejärel tegin läbi väljalülitumise rutiini ja hoolitsesin selle eest, et oleksin kahe jalaga kindlalt maa peal. See oli esimene ja viimane kord, mil mul sellega probleeme tekkis.
Võib-olla imestate, et kui minu ümber on head inglid, siis kuidas olid nad lasknud sellel juhtuda. Iga asjal on oma põhjus ja igast olukorrast on meil alati võimalik õppida midagi oma elu kohta. Tänu sellele kogemusele olen hiljem pärast hingede maailmaga suhtlemist olnud distsiplineeritum ja hoolitsenud selle eest, et lülitan end välja ning inglid on mind kaitsnud.
Alguspäevil sain iga päev mõne uue õppetunni võrra targemaks ja iga sõnumivahendus õpetas mulle midagi juurde. Avastasin peagi, et minu kui meediumi anne vajas lihvimist – olin ikkagi veel väga noor ega teadnud alati, kuidas sõnumeid edastada või kuidas jälgida edastuse iseloomu ja tooni. Paljudel kordadel (õieti enamasti) oli inglitelt saadud informatsioon seotud väga emotsionaalsete või raskete teemadega. Pidin väga palju õppima ja sõnumite edastamise viis oligi see, milleks olin kõige vähem ettevalmistatud. Alguses arvasin, et mul tulebki ainult sõnumeid vahendada. Nagu kõigil meediumitel, tuli aga minulgi õppida, et pidin olema ühtaegu niihästi nõustaja ja terapeut kui inglilausuja.
17-aastaselt tegin sõnumivahendust Glasgow lähedal Motherwelli keha-meelekeskuses. Seal müüdi kõikvõimalikke tervendamise, Reiki, kristallide ja inglitega seotud asju. Töötasin seal kolmapäevahommikuti ja laupäeva pärastlõunatel. Mul oli oma ruum, mis oli sisse seatud just sõnumivahendamist silmas pidades. Poepidajaks oli imeline naine, June Moore, aga kutsusin teda alati kosmiliseks emaks!
Mäletan üht laupäeva jõulude paiku. Kõik ajad olid broneeritud. Väljas oli märg ja tuuline, kuid minu toas oli õdus ja hea. Tuba oli poe tagaosas. Ruum oli tulvil kristalle, laes rippus purpurvärvi kangas, mis tekitas tunde, nagu oleks tegemist mõne mustlastelgiga kuskil karnevalil. Laud, toolid ja vaip olid samuti purpursed, et sobituda laedrapeeringutega, ning toas olid veel klaasist riiulid, kus peegeldus kristallide ja värviteraapia karpide helk. Vitriinkapi ülemisel riiulil oli tohutu, sädelev ja helkiv ametüstikamakas. Selles toas oli väga mõnus rahu ja armastuse atmosfäär.
Tolle päeva esimene seanss toimus naisega, kelle nimi oli Michelle. Ta oli kolmekümnendates ja paistis, et ta ei pühenda endale just eriti palju aega. Tal olid väga lühikesed juuksed, tal polnud kübetki jumestust ja tema riietus oli üsnagi praktiline. Mõtlesin omaette, kas ta on ehk seda sorti inimene, kes ei arva, et vääriks iseendaga tegelemist, kuid lükkasin mõtte kõrvale, kuna proovin alati vältida enneaegseid hinnanguid inimeste kohta.
Michelle oli äärmiselt sõbralik ja võluv. Näis, et ta on minuga kohtumise üle väga rõõmus ning sellega tegi ta minu olemise otsekohe kergeks, kuigi hoopis mina oleksin pidanud olema see, kes vaba õhkkonna eest hoolt kannab. „June on mulle sinu kohta imelisi asju rääkinud!” ütles Michelle.
Tänasin teda ja selgitasin, kuidas ma töötan. Teen seda alati iga kliendi puhul. Seejärel hakkasin rääkima Michelle’i kaitseingliga ja naist ümbritsevate hingedega ning üritasin saada samale lainele tema auraga. Aura on inimese maist keha ümbritseva spirituaalse energia projektsioon. Kuigi see energia on vaevumärgatav, on võimalik arendada endas oskusi seda näha, kas siis palja silmaga või kolmanda silmaga, mis on justkui selgeltnägemise võime. Aura esindab inimese tegelikku olemust ja seda, kuidas inimene end sel eluhetkel tunneb. See energia liigub ja vahetab pidevalt värvi. Aura värvid peegeldavad keha spirituaalseid keskusi – tšakraid. Kui mõni värv on ülekaalus, võib see tähendada, et mingit teatud tunnet, olukorda või emotsiooni on liiga palju, samas kui mõne värvi puudumine näitab, mida ellu vajatakse või soovitakse. Aural on erinevaid kihte. Mina keskendun „emotsionaalsele kihile”, mis näitab ära, mis inimese elus parajasti toimub.
Michelle’i puhul olid värvid ühel pool seosetud, kuid teisel pool korrapärased. Tunnetasin, et viimased kaks aastat Michelle’i elust olid olnud eriti rasked. Nägin tõestust oma tunnetusele sellest, et naise vasakpoolse aura värvid olid helepunased, kollased ja sügavroosad.
Panin käed kaartidele, millele Michelle oli andnud oma energia, ja nägin, et ta on ühe poja ema. Tal oli endine elukaaslane, kellel oli minu arvates poja hooldusõigus. Michelle’i üksildus oli hingemattev. Tundsin seda väga tugevasti. Üksildus oli seotud pojaga ja poja kaotusega.
„Täna tuleb teha kõvasti tervendamistööd, sõbrake,” vahendasid inglid. „Michelle on palju läbi elanud ja nüüd on aeg, et ta võtaks oma jõu tagasi. Sa pead talle ütlema, et isa tahab temaga rääkida.”
Andsin selle sõnumi Michelle’ile edasi ja ta vastas, et soovib kuulda, mis isal on öelda. Tunnetasin isalt tütre suunas armastavaid tundeid, kuid tundsin rinnal raskust, kui Michelle’i isaga vaimselt suhtlesin. Isa soovis inglite kaudu meeleheitlikult sõnumit saata.
„Öelge mu tütrele, et mul on kahju,” alustas Michelle’i isa. „Öelge talle: mul on kahju, et ta astus minu jälgedes. Ma ei tahtnud, et asjad nii lähevad ja soovin, et ta saavutaks oma elu üle jälle kontrolli.”
Edastasin selle kõik Michelle’ile, kuid minus oli tärganud huvi. „Miks on sinu isal kahju, et läksid tema jälgedes?” küsisin naiselt. Ma ei kavatse iial sekundikski teeselda, et tean kõike, ning mõnikord on mul enne jätkamist vaja teada, miks ma mingit sõnumit olen vahendanud.
Michelle vaatas mulle hetkeks väga emotsionaalselt otsa. Seejärel hakkasid sõnad veerema.
„Ma olen täpselt nagu tema,” sosistas ta. „Ta oli alkohoolik ja mina olen samuti. Sellepärast ma Connori kaotasingi. Kaotasin oma lapse joomise pärast, nii nagu minu isa kaotas minu alkoholismi tõttu.”
Michelle’ist õhkus suurel hulgal üksildust ja mul oli väga kahju, et tema elu oli niimoodi läinud, kuid ühtlasi tundsin optimismi, sest tänu inglitele, kes läbi minu temaga suhtlesid, on nüüd Michelle’il väga hea võimalus oma