Kaevajad. Terry Pratchett
old Co (as. 1905) Kaubamaja.
Vähemalt uskusid nii tuhanded noomid, kes olid paljude põlvkondade kestel1 Arnold Co (as. 1905), vana ja austatud kaubamaja põrandalaudade all elanud.
Kaubamajast oli saanud nende maailm. Maailm, millel on katus ja seinad.
Tuul ja vihm olid Kaubamaja noomide jaoks kõigest muistsed legendid. Öö ja päev samuti. Nüüd olid noomidel nende asemel tulekustutussüsteemid ja kliimaseadmed ning nende väikesed kitsad elud tiksusid Avamis- ja Sulgemisaja järgi. Nende aastaaegadeks olid Jaanuarimüük, Kevadmoed, Suvesoodustused ja Jõululaat. Neid juhtisid Kirjatarvete osakonna kloostriülem ja preestrid ning nad kummardasid – viisakalt ja üleliia pingutamata, et teda mitte häirida – Arnold Co’d (as. 1905), kes, nagu nad uskusid, oli loonud kõik maailmas, st Kaubamaja ja kõik, mis selle sees.
Mõned noomiperekonnad olid saanud rikkaks ja võimsaks ning võtnud – enam-vähem – Kaubamaja nende osakondade nimed, mille põranda all nad elasid: del Ikatessid, Rauakaubad, Pudukaubad.
Kuid siis tulid Kaubamajja veoautoga viimased noomid, kes olid välja elama jäänud. Nemad teadsid väga hästi, mis on tuul ja vihm. Just sellepärast üritasidki nad nende käest pääseda.
Uustulnukate seas olid rotikütt Masklin, Morki-memm ja Grimma, kuigi viimased kaks olid naised ega läinud seega päriselt arvesse. Ja muidugi oli neil kaasas ka Asi.
Keegi ei mõistnud täpselt, mis Asi on. Masklini hõim oli seda sajandeid noomilt noomile pärandanud, see oli väga tähtis – see oli kõik, mida nad teadsid. Kui Asi Kaubamajas elektri lähedusse sattus, suutis ta rääkida. Ta ise ütles, et on mõtlev masin ja pärineb laevalt, mis tuhandeid aastaid tagasi oli noomid ühest kaugest kaubamajast, aga võib-olla ka tähelt kohale toonud. Ta ütles ka, et kuuleb, kuidas elekter räägib, ja muuhulgas rääkis elekter seda, et kolme nädala pärast lõhutakse Kaubamaja maha.
Masklin tegi ettepaneku, et noomid peaksid Kaubamajast veoautoga lahkuma. Kummalisel kombel selgus, et õppida tohutu suurt veoautot juhtima oli kõige lihtsam. Kõige raskem oli panna noome uskuma, et nad saavad sellega hakkama.
Masklin ei olnud nende juht. Juht oleks ta hea meelega olnud – juht võib pea püsti ajada ja vapraid tegusid korda saata, Masklin pidi aga vaidlema ja veenma ja vahel ka hästi natuke valetama. Ta avastas, et tihtipeale on lihtsam teisi midagi tegema panna, kui jätta neile mulje, et see on nende endi mõte.
Jah, mõtted… Nendega oli jälle keeruline. Noomidel oli vaja hakata uutmoodi mõtlema. Nad pidid õppima koos töötama. Nad pidid õppima lugema. Nad pidid õppima uskuma, et naisnoomid on, nojah, peaaegu sama intelligentsed kui mehed (kuigi kõik teadsid, et see mõte on naeruväärne, ja kui julgustada naisi liiga palju mõtlema, kuumeneb nende aju üle).
Igatahes läks kõik õnneks: veoauto sai Kaubamajast välja vahetult enne seda, kui hoone salapärasel kombel süttis ja maha põles, ning sellega sõideti ilma väga suuri purustusi tekitamata linnast välja.
Noomid leidsid künka varju peidetud mahajäetud karjääri ja kolisid sealsetesse lagunenud hoonetesse. Seejärel, nagu nad teadsid, pidi kõik hästi minema. Neid ootas, nagu nad kuulnud olid, uus helge koidik.
Muidugi polnud suurem osa noomidest koidikut näinud, olgu see siis helge või mitte, aga kui nad oleksid olnud seda näinud, siis oleksid nad teadnud, et uutele helgetele koidikutele järgnevad pahatihti pilvised päevad. Kohatiste paduvihmadega.
Möödus kuus kuud…
See lugu räägib Talvest.
See lugu räägib Suurest Lahingust.
See lugu räägib Jekubi, Mäedraakoni äratamisest, kelle silmad on nagu tohutu suured silmad ja hambad nagu tohutu suured hambad ja hääl nagu tohutu vali hääl.
Sellega see lugu ei lõppenud.
Kuid sellega ta ka ei alanud.
Taeva all puhus tormituul. Taeva all puhus raev. Tuulest sai müür, mis pühkis üle maa nagu raskel sammul marssiv hiiglane. Väikesed puud paindusid, suured puud murdusid. Sügise viimased lehed vihisesid läbi õhu nagu eksinud püssikuulid.
Prügimäel kruusaaukude kõrval ei olnud ühtki hingelist. Kajakad, kes seal muidu patrullisid, olid kusagil mujal tormivarju leidnud, kuid prügimägi oli siiski liikumist täis.
Tuul rebis prügi, nagu oleks tal vanade pesupulbrikarpide ja äravisatud kingade vastu mingi eriline viha. Plekktoosid veeresid rattaroobastesse ja kõlksusid kurvalt, kergem prügi aga tõusis lendu ja ühines taevas käiva mölluga.
Tuul ei jätnud tuhnimist. Paberid sahisesid natuke, siis sai tuul neist kinni ja paiskas nad lendu.
Lõpuks rebiti lahti ja tõusis undavasse õhku ka üks paberitükk, mis oli juba mitu tundi tuule käes laperdanud. See nägi välja nagu suur valge lind, kellel on ristkülikukujulised tiivad.
Vaadake, kuidas see keereldes läbi õhu sööstab…
Paber takerdub aia sisse, kuid ainult korraks. Pool sellest rebeneb küljest ja nüüd, olles sellevõrra kergem, kukerpallitab ta üle vagude…
Ta kogub parajasti kiirust, kuid äkitselt kerkib tema teele hekk ja napsab ta õhust nagu kärbse.
1
I Ja sel ajal tuli ette kummalisi juhtumisi: õhk liigus ägedasti, taeva soojus jäi vähemaks, mõnel hommikul muutus loikude pind kõvaks ja külmaks.
II Ja noomid küsisid üksteiselt: Mida see tähendab?
„Talv on kätte jõudnud,” lausus Masklin kindlalt. „Seda nimetatakse talveks.”
Kloostriülem Gurder kortsutas kulmu.
„Sa ei öelnud, et see selline on,” ütles ta. „Nii külm.”
„Kas see on teie meelest külm?” õiendas Morki-memm. „Külm? See pole midagi külm. Või see on teie meelest külm? Oodake, kuni tõeliselt külmaks läheb!” Masklin pani tähele, et Morki-memm tunneb sellest mõnu – Memm võttis hukatust alati mõnuga, see andis talle jõudu. „Siis alles läheb tõeliselt külmaks, kui… külmaks läheb. Siis tulevad tõelised öökülmad ja vesi tuleb taevast külmunud tükkidena alla!” Ta ajas selja võidukalt sirgu. „Mis te selle peale kostate? Ah?”
„Sa ei pea meiega rääkima nagu titadega,” ohkas Gurder. „Me ju oskame lugeda. Me teame, mis lumi on.”
„Jah,” ütles Dorcas. „Kaubamajas olid kaardid, kus olid pildid peal. Need ilmusid iga kord Jõululaada ajaks. Me teame, mis lumi on. See sätendab.”
„Ja siis tulevad punarinnad,” toetas Gurder.
„Ee… tegelikult pole see veel päris kõik…” proovis Masklin öelda.
Dorcas vehkis kätega, et ta vaikiks. „Ma arvan, et muretseda pole vaja,” lausus ta. „Me oleme end siin korralikult sisse seadnud, toiduvarud paistavad rahuldavad ja me teame, kust toitu juurde saada, kui vaja on. Kui kellelgi rohkem teemasid ei ole, siis kuulutame selle koosoleku vast lõppenuks?”
Kõik edenes hästi. Või siis vähemalt mitte väga halvasti.
Muidugi oli perekondade vahel ikka veel palju nääklemist ja tülisid, aga selline on noomide loomus. Just sellepärast moodustasidki nad Nõukogu, ja paistis, et sellest oli abi.
Noomidele meeldib vaielda. Nüüd andis Autojuhtide Nõukogu neile võimaluse vaielda nii, et nad üksteist selle juures peaaegu kunagi ei löönud.
Kummaline siiski – Kaubamajas olid osakondade suured suguvõsad kõike juhtinud. Nüüd olid suguvõsad kõik segamini, pealegi polnud karjääris osakondi. Kuid peaaegu vaistlikult armastasid noomid hierarhiat. Maailm oli alati olnud selgelt jagatud nendeks, kes teistele ütlesid, mida teha, ja nendeks, kes seda tegid. Niisiis kerkisid iseäralikul moel esile uued valitsejad.
Autojuhid.
Kõik sõltus sellest, kus sa Pika Sõidu ajal olid olnud. Kui sa kuulusid nende hulka, kes olid olnud kabiinis, siis olid sa Autojuht. Kõik ülejäänud olid Reisijad. Keegi ei rääkinud sellest eriti. See polnud ametlik asjakorraldus. Suurem osa noomidest uskus lihtsalt, et need, kes suudavad veoautoga nii kaugele sõita, teavad, mida teevad.
Autojuhtide
Noomipõlvkondade kestel, see tähendab. Noomid elavad kümme korda kiiremini kui inimesed. Kümme aastat on nende jaoks pikk eluiga.