Kaevajad. Terry Pratchett
Vahel tuli tuulehoog ja tõukas seda edasi, samal ajal kui mõne tolli kaugusel kihutasid kõuemürinal mööda autod.
Tugevam tuuleiil haaras ajalehe täpselt samal hetkel, kui mööda kihutas iseäranis suur veoauto, vedades järel õhupööriseid. Ajaleht tõusis tee kohale, laotus laiali nagu puri ja kerkis tuulest kantuna.
Vana kontoriputka põranda all käis Karjääri Nõukogu istung.
Põrandaalune oli noome tuubil täis, väljajäänud tunglesid kontori läheduses.
„Kuulake,” ütles Angalo, „künkal, teisel pool kartulipõldu, on suur vana ait. Me võiksime sinna natuke varusid viia. Selle valmis seada, saate aru. Lihtsalt igaks juhuks. Siis on meil, kuhu minna, kui tõesti peaks midagi juhtuma.”
„Karjääri hoonetel ei ole põranda all ruume, ainult sööklal ja kontoril on,” lausus Dorcas süngelt. „Siin pole nagu Kaubamajas. Siin pole just palju peidukohti. Meil on kuure vaja. Kui inimesed tulevad, peame me lahkuma.”
„Järelikult oleks aita minek hea mõte,” kordas Angalo.
„Üks mees käib seal vahel traktoriga,” teadis Masklin.
„Me saame tema teelt eemale hoida. Pealegi,” lisas Angalo, lastes pilgul üle näguderea käia, „lähevad inimesed mingil ajal võib-olla jälle minema. Võib-olla nad võtavad niipalju kive kui vaja ja lähevad ära. Ja meie saame tagasi tulla. Me võime iga päev kellegi nende järel luurama saata.”
„Mulle tundub, et sa oled sellest aidast juba tükk aega mõelnud,” ütles Dorcas.
„Me rääkisime sellest Maskliniga, kui ühel päeval sealkandis jahil olime,” vastas Angalo. „Õigus, Masklin?”
„Mhh?” küsis Masklin tühjusse vahtides.
„Mäletad, me käisime seal ja ma ütlesin, et sellest kohast võiks kasu olla, ja sina olid nõus.”
„Mõhõh,” tegi Masklin.
„Seda küll, aga talv on tulekul, see, millest te ikka räägite,” lausus üks noom. „Teate küll. Külm. Kõik sätendab.”
„Punarinnad,” aitas keegi teine.
„Ja-jah,” ütles esimene noom ebakindlalt. „Need veel ka. Pole hea väljas liikuda, kui punarinnad ringi põristavad.”
„Punarindadel pole viga midagi,” pistis Morki-memm, kes oli korraks tukastanud. „Minu papa ütles, et punarind on hea söögipoolis, kui kätte saad.” Ta vaatas teisi uhkusest särades.
Sellel märkusel oli kõigi mõttelõngale samasugune mõju kui väga teravatel kääridel tavalisele lõngale. Viimaks lausus Gurder: „Mina ütlen ikkagi, et me ei tohiks praegu väga ärevusse sattuda. Me peaksime ootama ja usaldama Arnold Co (as. 1905) juhtnööre.”
Põranda all jäi vaikseks. Siis ütles Angalo väga tasa: „Sellest on küll kole palju abi.”
Jälle tekkis vaikus. Seekord aga oli see tihke, raske vaikus ning see muutus aina tihkemaks ja raskemaks ja ähvardavamaks nagu mäe kohale kogunev äikesepilv, kuni lõpuks on esimene välgusähvatus hoopis kergenduseks.
See tuligi.
„Mida sa ütlesid?” küsis Gurder aeglaselt.
„Ainult seda, mida kõik mõtlevad,” vastas Angalo. Paljud noomid vahtisid maha.
„Ja mida sa sellega mõtled?” nõudis Gurder.
„Kus see Arnold Co (as. 1905) siis on?” küsis Angalo. „Kas tema aitas meil Kaubamajast minema saada? Kuidas täpselt? Ta ei aidanudki!” Angalo hääl värises natuke, justkui kuulaks ta isegi oma sõnu jubedusega. „Meie tegime kõik. Me õppisime uusi asju. Me tegime kõik ise. Me õppisime raamatuid lugema, teie raamatuid, ja me saime uusi asju teada ja tegime kõik ise…”
Raevust kaame Gurder hüppas püsti. Nisodemus tema kõrval lõi endale käe suu peale, nagu oleks ta liiga jahmunud, et midagi öelda.
„Arnold Co (as. 1905) tuleb noomidega kõikjale kaasa!” karjus Gurder.
Angalo põrkas tagasi, kuid tema isa oli olnud üks sitkemaid noome Kaubamajas ja ka tema ei andnud kergesti alla.
„Te mõtlesite ta lihtsalt välja!” mühatas ta. „Ma ei ütle, et Kaubamajas polnud… midagi, aga see oli Kaubamajas, praegu aga oleme me siin ja saame loota ainult iseendale! Teil, Kirjatarvete osakonna omadel, oli Kaubamajas lihtsalt suur võim ja te ei taha seda käest lasta!”
Nüüd tõusis ka Masklin.
„Oodake nüüd üks hetk…” alustas ta.
„Nii et selles on asi, jah?” urises Gurder, tegemata Masklinit kuulmagi. „Täpselt sellised need Pudukaupade omad on! Te olete alati liiga uhked olnud! Liiga ennast täis! Me sõidame natuke maad veoautoga ja arvame kohe, et teame kõigest kõike! Võib-olla nüüd me saamegi, mille oleme ära teeninud!”
„… praegu pole selle jaoks õige aeg ega koht…” torkas Masklin vahele.
„See on lihtsalt tobe ähvardus! Miks sa ei suuda seda endale tunnistada, vana lollpea? Arnold Co’d ei ole olemas! Kasuta ükskord oma aju, mille Arnold Co on sulle andnud!”
„Kui te vait ei jää, löön ma teie pead kokku!”
Paistis, et sellest oli abi.
„Hüva,” jätkas Masklin juba tavalisema häälega. „Minu meelest oleks mõistlik, kui kõik läheksid ja teeksid edasi… mida iganes nad teevad. Niimoodi keerulisi otsuseid ei langetata. Me kõik peame natuke järele mõtlema.”
Noomid voorisid välja, tundes kergendust, et äike on möödas. Masklin kuulis, kuidas Gurder ja Angalo väljas edasi vaidlesid.
„Mitte teie kaks!” hüüdis ta.
„No kuule…” hakkas Gurder ütlema.
„Ei, nüüd kuulake teie, teie mõlemad!” nähvas Masklin. „Võimalik, et meil on suur probleem käega katsuda, aga teie hakkate vaidlema! Te peaksite targemad olema! Kas te ei saa aru, et te ajate noomid ärevile!”
„Aga see tuli ära öelda,” pomises Angalo.
„Praegu,” ütles Masklin rõhuga, „peaksime me sellele aidale veel kord pilgu peale heitma. Ma ei saa öelda, et mõte sinna kolimisest mulle meeldiks, aga on hea, kui meil on, kuhu minna. Pealegi annab see kõigile tegevust ja niimoodi ei jää neil muretsemiseks aega. Mis te ütlete?”
„Küllap vist,” ühmas Gurder vastu tahtmist. „Aga…”
„Ei mingeid agasid enam,” katkestas teda Masklin. „Te käitute nagu lollpead. Teised vaatavad teile alt üles, nii et te peate neile eeskujuks olema, kas kuulete?”
Noomid põrnitsesid teineteist vihaselt, kuid mõlemad noogutasid.
„Olgu siis,” ütles Masklin. „Nüüd läheme kõik välja, teised näevad, et te leppisite ära, ja nad ei muretse enam. Ja siis võime hakata plaane tegema.”
„Aga Arnold Co (as. 1905) on oluline!” ütles Gurder.
„Ilmselt küll,” heitis Masklin, kui nad välja päevavalguse kätte astusid. Tuul jäi vaiksemaks, jättes maha külma sügavsinise taeva.
„Ei ole siin mingit „ilmselt”,” porises Gurder.
„Kuula nüüd,” ütles Masklin, „ma ei tea, kas Arnold Co on olemas või kas ta oli Kaubamajas või elab ta lihtsalt meie peas või midagi sellist. Aga ma tean, et ta ei kuku lihtsalt taevast alla.”
Kui ta oli seda öelnud, vaatasid kõik kolm üles. Kaubamaja noomid judistasid end natuke – ikka veel nõudis omajagu julgust, et vaadata lõputusse taevasse, kui sa olid harjunud pea kohal nägema ilusaid sõbralikke põrandalaudu. Kuid Arnold Co’st rääkides oli kombeks üles vaadata. Kaubamajas olid üleval olnud Juhatus ja Raamatupidamine.
„Imelik, et sa nii ütlesid. Seal