Kaevajad. Terry Pratchett

      „Me olime… koos,” ütles Masklin.

      Grimma uuris oma käsi.

      „Me olime lihtsalt ühevanused ja elasime samas urus,” ütles ta äraolevalt. Ta tõstis pilgu. „Aga nüüd on kõik teistmoodi! Näiteks… noh, võtame näiteks need konnad.”

      Masklin vaatas talle midagi mõistmata osta. Ja nüüd ometi tundus ka Grimma ise kõhklevat.

      „Ma lugesin nende kohta ühest raamatust,” jätkas ta. „Saad aru, on olemas üht koht. Selle nimi on… Lõunameerika. Ja seal on künkad, kus on palav ja kogu aeg sajab vihma, ja seal on metsades väga kõrged puud ja nende puude kõige ülemistel okstel on hiiglasuured lilled, mida nimetatakse bromeeliateks, ja nende sisse satub vesi ja moodustab seal väikesi tiike, ja seal on üks selline konn, kes koeb nendesse tiikidesse, ja kudust tulevad konnakullesed ja kasvavad jälle konnadeks, ja need väikesed konnad elavad kogu oma elu nende lillede sees kõrgel puuladvas ega tea midagi maapinnast ega sellest, mis kõik maailmas on, aga nüüd ma tean nendest, aga ma ei näe neid kunagi, ja nüüd tahad sina – ” ta ahmis korra õhku – „et ma tuleksin ja elaksin sinuga mingis urus ja peseksin sinu sokke!”

      Masklin laskis selle lause uuesti oma peast läbi, lootes, et teisel korral saab sellest midagi sotti.

      „Aga ma ei kanna sokke,” märkis ta.

      See polnud ilmselt sobiv märkus. Grimma tonksas teda kõhtu.

      „Masklin,” ütles ta, „sa oled hea noom ja omal moel üsna arukas, aga taevas ei ole mingeid vastuseid. Sa pead kahe jalaga maa peal seisma, mitte… mitte peaga õhus!”

      Grimma pühkis minema ja pani ukse enda järel kinni.

      Masklin tundis, kuidas kõrvad tulitama hakkavad.

      „Ma saan mõlemat teha!” hüüdis ta tüdrukule järele. „Korraga!”

      Ta mõtles natuke ja lisas: „Kõik teised saavad ka!”

      Ta marssis mööda tunnelit minema. Või „omal moel üsna arukas”! Gurderil on õigus, naistele hariduse andmine ei ole hea mõte. Ma ei hakka kunagi naistest aru saama, mõtles Masklin. Isegi kui ma kümneaastaseks elan!

      Gurder oli andnud Kirjatarvete noomide juhtimise üle Nisodemusele. Masklinile see eriti ei meeldinud. Asi ei olnud selles, et Nisodemus oleks olnud rumal. Täpselt vastupidi: ta oli tark sellisel ülekeeval, kõveriti viisil, mida Masklin ei usaldanud. Nisodemus tundus alati olevat elevusest pakatamas, ja rääkis ta vuristades, pistes sõnavoolu vahele „mm”-isid, et ta saaks hingata, kuid kellelgi poleks võimalust midagi vahele öelda. Ta tekitas Masklinis kõhedust. Masklin rääkis sellest ka Gurderile.

      „Nisodemus on võib-olla tõesti natuke üleliia innukas,” nõustus Gurder, „kuid tal on süda õiges kohas.”