Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele. Kadri Mölder
on taastumiskursusel üks eriline ja tähtis päev. Seal esitavad kursusel osalejad oma lõpuettekande. Selleks valmistutakse teisel poolaastal mitu kuud. Mälu toetamiseks kasutatakse arvutiprogrammi Power Point, fotosid ja muid võimalikke mälestusesemeid. Ettekannet aitab koostada kindel juhendaja. Kõneprobleemiga inimest juhendab logopeed, füsioteraapias käijat füsioterapeut, muusikahuvilist muusikaterapeut jne. Ettekande koostamise juhendamine annab hea võimaluse inimest sügavuti tundma õppida, aitab kildudest kokku panna tervikpildi, mida tutvustada kaaslastele, lähedastele ja meeskonnale.
Lõpuettekannete esitamise päev on väga emotsionaalne. Õppijad räägivad loetud minutite jooksul kuulajatele OMA LUGU, alates sünnist kuni trauma või haigestumiseni, sealt edasi taastumisest, Astangule jõudmisest, toimunud arengust ja leitud rajast. Õppijad, kelle mälu on lünklik ja kel on raske kõnelda, on saanud ettekande koostamisega võimaluse korrastada infot oma varasema elu kohta. Enda tundmaõppimise tõttu on tema mõtted saanud selgemaks, edusammud nähtavaks ja tekkinud on uued eesmärgid. Taastumiskursuselt on turvaline liikuda keskuse teistesse rühmadesse, mujale õppima või tööle.
Argipäev
Elus on ka muud olulist peale töö. Kui kogu elu on ühel hetkel segamini ja tundub, et kõik on kaotatud, siis on tööst olulisem leida üles iseennast ja pöörata tähelepanu kõige olulisemale. Et oleks kodu, kus elada, ja oskus oma igapäevaste tegemistega hakkama saada. Et oleks oskus rahaga hakkama saada, tahe õppida ja soov oma aega sisustada. Et püsiks oskus lähedastega suhelda või lähedane inimene leida ning taas elust rõõmu tunda. Paljude taastumiskursusel osalejate jaoks on just need olulised ja saavutamist väärt eesmärgid. Maikuus toimub taastumiskursuse viimane arenguvestlus. Siis tehakse kokkuvõtted ja räägitakse saavutustest. Kui vaja, tehakse plaane edaspidiseks.
Pärast taastumiskursust avanevad mitmesugused võimalused: minna õppima Astangu keskusesse või teistesse koolidesse, asuda elama jõukohast elu, minna tööle, elada pereelu jne. Taastumiskursuse järel hoitakse rühmas osalenutega võimalusel ja nende soovi korral sidet.
Astangu keskuses jätkajaid toetatakse mitut moodi. Jätkuda võivad mõned teraapiad, taastumiskursuse meeskond ja rühmajuhendaja saavad anda nõu järgmistele õpetajatele või uuele rühmajuhendajale. Inimene võib keskuses jätkamiseks saada tugiisikuks spetsialisti, kellega tal oli taastumiskursusel tihedam koostöö. Tavaliselt on tugiisikuks logopeed või psühholoog.
Tugigrupid
Ajukahjustusega inimeste tugigrupp on Astangu keskuses tegutsenud 5 aastat. Esialgu osalesid tugigrupis ainult taastumiskursusel õppinud ja keskuses õppimist jätkanud inimesed. Praeguseks on endisi õppureid ja teisi keskuse kliente, kel polnud vaja taastumiskursusel osaleda, nii palju, et tegutseb juba kaks tugigruppi. Üks toimub keskuses, teine Tallinna kesklinnas.
Tugigrupp on hea võimalus tasapisi iseseisvamaks saada. Kui sisutihe ja turvaline aasta taastumiskursusel on läbi, saab edasi liikuda. Inimene tunneb juba oma tugevaid ja nõrku külgi, talle ei räägita iga päev ajukahjustusest. Asemele on tulnud muud tähtsad teemad. Samas mõjutab ajukahjustus siiski inimese igapäevast elu. Tugigrupp annabki tuge just igapäevaseks toimetulekuks. See annab hea põhjuse kodust väljatulemiseks. Samas aitab säilitada või parandada õppimis- ja töövõimet.
Tugigrupis saab suhelda inimestega, kellel on sarnased probleemid. Kui kuulda teiste elus ette tulnud olukordadest, siis saab nende kaudu õppida. Lisaks annavad nõu spetsialistid. Meeldivas ja vabas õhkkonnas jagatakse kogemusi, saadakse uusi teadmisi, harjutatakse eluks vajalikke oskusi. Tugigrupi tegevuskava sõltub seega täielikult osalejatest, nende soovidest ja vajadustest. Kindlasti räägitakse sellistel olulistel teemadel nagu väsimuse ja stressiga toimetulek, mälu, aja planeerimine, kõneprobleemide kompenseerimine, oma emotsioonidega toimetulek, probleemide lahendamine, suhtlemisoskus jmt.
Tugigrupp käib koos kaks korda kuus ja seda viivad läbi kaks juhendajat. Professionaalidena saavad juhendajad alati aru, kas inimene tahab ja on valmis uuteks tegevusteks, näiteks minema huviringi või tegutsema vabatahtlikuna. Nad annavad nõu, mida edasi teha, viivad kokku spetsialistidega jne. Tugigrupis osaledes areng jätkub ja grupist on läinud inimesi nii tööle kui õppima. Nad on leidnud uusi tutvusi ja huvitegevusi.
Alternatiivsed võimalused
Taastumiskursus pole kõigi jaoks iga kord sobivaim lahendus. Isegi kui meie leiame, et inimene sobib taastumiskursusest osa võtma ja sellest oleks talle kasu, ei pruugi ta sinna jõuda. Lähedaste ja tuttavate veenmisest võib olla mõneks ajaks kasu, aga otsuseid langetab ikka inimene ise. Kui ajukahjustusega inimene tuleb meiega kohtuma kas või üheks päevaks, siis aitame mõelda, mis töökohad ja tegevused talle sobida võiksid. Koos inimese ja ta lähedastega arutades leiame lõpuks ikka mõne sobiva võimaluse.
AIVO LUGU
Vanus: 42
Perekonnaseis: abielus, 4 last (vanim 16, noorim 2).
Haridus: keskeriharidus (Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikum).
Töö: enne ehitusfirma, nüüd Balteco Mööbel OÜ.
Hobid: varasemal ajal rahvatants ja puidutöö, hiljem polnud töö tõttu hobideks aega, pärast traumat polnud enam võimalust. Nüüd puidutöö ja joonistamine.
Sel ööl ärkas Aivo kummalise heli peale. Abikaasa Lea oli samuti just silmad lahti teinud ja ehmatusega märkasid mõlemad, et ümber nende voodi jooksevad hiired. Kell oli vaevalt neli varahommikul ja teisel korrusel asuva magamistoa uks kinni, kui kümned väikesed närilised Aivo ja Lea jahmunud pilkude all ringiratast ümber voodi sibasid. Järgmisel hetkel hüppas Aivo voodist välja, leidis kobamisi harjavarre ja püüdis tülikaid külalisi minema ajada. Ehmunud Leale aga meenus, et ta on kunagi ammu lapsepõlvekodus sellist vaatepilti näinud ja et vanarahvas peab seda halvaks endeks. Nagu rottide lahkumist laevalt enne, kui laev põhja läheb… Kuid juba olid hiired kadunud ja Aivo heitis tagasi voodisse.
Tund hiljem ärkasid mõlemad abikaasad taas täpselt sama vaatepildi peale. Nüüd tundis Lea juba selgelt, et midagi head selline ootamatu nähtus tähendada ei saa. Kuigi Aivo pole kunagi olnud ebausklik, ei olnud ka temal sel laupäeva hommikul tahtmist tööle minna. Kuid töökaaslastele antud lubadus kaalus hinge pugenud kartuse üles ning vaatamata naise soovitusele koju jääda sõitis Aivo siiski Tallinnasse tööle. Sellist Aivot, nagu sel hommikul kodust lahkus, tagasi enam ei tulnud. Oli 24. september 2005.
Päevased toimetused viisid Lea mõtted mujale ning varahommikune mure hajus. Seda enam, et suure pere emana olid käed kogu aeg majapidamistöid täis. Ikka oli midagi aias teha, majas toimetada ja neli last vajasid samuti ema tähelepanu. Nii ei pannud Lea tähele isegi seda, et tema mobiiltelefoni aku oli tühjaks saanud. Kuni ühel hetkel helises kodune tavatelefon ja kuuldetorust kostsid esmalt uskumatuna näivad sõnad – Aivoga oli juhtunud õnnetus. Lea ei uskunud. Kuidas nii? Ei saa olla. Tema Aivo, kellega seitseteist aastat õnnelikus abielus elatud, neli last saadud, koos plaane tehtud ja unistatud, on nüüd kriitilises seisundis haiglas? Lea mõistus keeldus juhtunut vastu võtmast. Ta pakkis lapsed autosse ja sõitis Tallinnasse, haiglasse.
Pikad heledad haiglakoridorid näisid neil päevil Leale mustade tunnelitena, mille lõpust ei paistnud ühtegi lootusekiirt. Info sellest, mis oli juhtunud, hakkas tasapisi Lea teadvusesse jõudma. Aivo, kes oli hinnatud töömees mainekas ehitusfirmas, oli paigaldanud objektil klaastahvleid nelja meetri kõrgusel ilma kaitsekiivrita. Kas sel saatuslikul hetkel sai määravaks kiirustamine, väsimus või lihtsalt vale liigutus, Aivo ei tea. Kuid ühel hetkel kukkus ta ülevalt alla betoonpõrandale. Tulemuseks koljuluu murd ning ajusisene verejooks.
Kiirabi tuli, kuid kõigepealt võttis aega bürokraatia ehk vajalike paberite täitmine. Ka haiglas kulus aega, kuni mees operatsioonilauale jõudis. Kui lastega haiglasse rutanud Lea lõpuks