Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele. Kadri Mölder
Mõjus oli ka infrapunakapsel ehk nn tervisekapsel. Koos arutasime igapäevases elus või taastumiskursuse käigus kerkinud probleemid läbi ja panime kirja. Logopeedi ülesanne polnud Aivole midagi uut õpetada, vaid eelkõige toetada teda suhtlemisel ühel keerulisel eluetapil.
Mõnikord on just püüdlike ja kohusetundlike inimeste puhul raske aru saada, kus on nende võimete piir. Ka Aivoga juhtus nii, et kuna ta oli väga motiveeritud, siis pakuti keskuses talle liiga palju võimalusi ehk rühmatundide kõrval veel ka individuaalset tegelemist ja huvitegevusi. Aivo oli harjunud endast alati 100 % andma. Tekkis üleplaanimine, mis võimaldas Aivol iseloomu näidata ning tekitas vajaduse end kehtestada. Nii oligi ta ühel hetkel tõsiselt ärritunud ja ütles, et ei jõua enam, sest kõike on liiga palju. Sellised äratundmised on tähtsad meie meeskonna jaoks, aga eelkõige siiski kliendile endale.
Enne õnnetust oma tavapärast töö- ja pereelu elades oli Aivol aega ka hobidega tegeleda. Seega teadis ta hästi, mis teda huvitab. Nii oli meil lihtsam leida talle positiivseid ja toetavaid tegevusi. Aivo lemmikuks said loovteraapia tunnid, kus joonistati, vooliti savi, tegeldi klaasimaaliga jmt. Peale selle hakkas ta käima kunstiringis, laenutas raamatukogust raamatu, milles õpetati joonistamistehnikaid ja tegi õpilaskodus omal käel õhtuti harjutusi.
Taastumiskursuse ajal oli Aivo jaoks tähtis ka kehatunnetuse rühmatund. See aitas tal oma keha rohkem tundma õppida ja sellega sõbraks saada. Ka puidutöö oli Aivo ammune lemmik. Kõige raskem, eriti alguses, oli suhtlemisõpetus ehk teistega mõtete jagamine ja tunnetest rääkimine. Õpilaskodus elades sai Aivo proovida tegevusi, mida kodus polnud vaja teha. Näiteks käia poes, ajada oma asju, ühistranspordiga sõita. Eriti oluline oli Aivo jaoks rongisõit koju.
Taasleitud hobid
Veebruaris toimus järgmine arenguvestlus (sisult vahehindamine), kus kontrollisime, kuidas läheb Aivol oma eesmärkide suunas liikumine. Aivo soovid ja võimalused olid saanud selgemaks. Kõik nägid, et ta on muutunud jutukamaks, enesekindlamaks ja ütleb julgemalt välja oma arvamuse. Aivo oli muutunud ka füüsiliselt vastupidavamaks, liikumise kiirus ja kindlus olid paranenud ning nõrk käsi töötas paremini. Kehale oli hästi mõjunud ujumine. Edaspidiseks sai plaani võetud kepikõnni proovimine.
Selleks et rohkem kunstiga tegeleda, hakkas Aivo käima Tallinna Puuetega Inimeste Koja kunstiringis. See oli suurepärane võimalus kogemuste omandamiseks, kuidas iseseisvalt Tallinnas ühistranspordiga liikuda ja uute inimestega suhelda. Koja kunstiringis tehti teistsuguseid kunstitöid kui Astangul. Kuna kodus olid Aivol lambad ja seega vill omast käest, oli mõttekas proovida viltimist. Kõne alla tuli ka puidutöö. Seda oli Aivo juba mõned aastad enne Astangule tulekut kodus teinud. Talle meeldis metsast huvitavaid puujuuri korjata ja nendest ilusaid asju valmistada. Samuti tegi ta kadakast lusikaid jmt. Neid oli hea teistele kinkida. Nüüdseks oligi tekkinud plaan, et puidutööd võiks juurde õppida.
Lisaks soovis Aivo tantsida. Ta oli aastaid tagasi pikalt rahvatantsuga tegelenud. Otsisime talle selleks võimalusi ka väljaspool Astangu keskust, aga kuna parem kehapool tegi Aivo liikumise kohmakaks ja rütmist kinni pidada oli raske, rääkimata kiirest liikumisest, siis jäi see mõte katki. Keskuses Aivo soovist rääkides tärkas mõte loovtantsust. Samal ajal oli keskuses praktikal füsioteraapiat õppiv Anneliis, kes nimelt loovtantsuga tegeles. Nii saigi Aivost esimene ja pidev osaleja loovtantsuringis, kus ta käis keskuses viibitud aja lõpuni. Aivol oli aktusel esinedes julgust olla ainus mees naiste ja tütarlaste hulgas. Teiste arvamusest tähtsam oli talle rõõm liikumisest.
Kuhu ja kuidas edasi?
Suur ja tähtis töö oli Aivo jaoks taastumiskursuse lõpuettekande tegemine. Koos vaatasime pilte, rääkisime neist, meenutasime erinevaid sündmusi ja püüdsime olulise välja tuua. Kogu tema elu sai ajaritta seatud, tähtsad punktid rõhutatud ja ka taastumiskursus oma sihtide, arengute, tulemuste ja plaanidega kirja pandud. Ettekanne oli nii sõnaline kui pildiline – sõnad panime kirja kuulajate jaoks, pildid pidid Aivole meenutama, millest ta rääkida tahab.
Kevadel tõdes Aivo, et igapäevase tiheda suhtlemise, liikumise, treenimise ja muude meeldivate tegevuste tulemusena on tema parem kehapool paremini tööle hakanud, vastupidavust ja jõudu juurde tulnud ning kõne ladusamaks läinud. Aivo oli saanud proovida uusi asju ja näinud, millega ta suudab hakkama saada. Ta tundis end iseseisvamana. Paika olid pandud nii lähemad kui kaugemad plaanid. Kindel soov oli tööle hakata, kuid enne seda oli plaanis minna puidutöökursusele. Igaks juhuks, kui ei peaks tööle saama, oli olemas ka varuplaan – laiendada lambakasvatust.
Viimasel arenguvestlusel maikuus vaatasime jälle koos kõik arengud üle. Kevad oli olnud Aivole keeruline aeg, sest kodus oli palju töid, mis vajasid tegemist. Aivo oli pingutanud ja püüdnud end jagada mõlema koha vahel. Lisaks rühmatundidele ja kohtumistele logopeedi, füsioterapeudi ja tegevusterapeudiga käis Aivo Anneliisi juures loovtantsus ja keskuse kunstiringis. Tallinnas asuvas kunstiringis käimisest oli ta talvel loobunud, kui väljas oli õhtuti pime ja libe. Samas oli ta õppinud kuivviltimist ja leidis, et see on ka kodus katsetamist väärt. Lõppenud olid puidutöötunnid. Need meeldisid Aivole väga ja selge oli, et see töö talle sobis. Ta tahtis seda järgmisel aastal edasi õppida.
Et keskuses Aivo kohta kildhaaval kogutud oluline info tema järgmistele juhendajatele edasi anda, said kirja pandud soovitused:
• omandada puidutööoskused (puidutöökursusel)
• osaleda käsitöötundides suuremas mahus
• jätkata individuaalseid kohtumisi logopeedi ja füsioterapeudiga
• kasutada puidutöötundides tegevusterapeudi tuge
• võtta keskuses tugiisikuks logopeed
• osaleda positiivsete emotsioonide saamiseks loovtantsus ja kunstiringis
• kasutada suvel (juuni − august) rehabilitatsiooniteenuseid mõnes teises rehabilitatsioonikeskuses
• osaleda Astangul ajukahjustusega inimeste tugigrupis
• pöörata tähelepanu emotsioonide väljendamisele ja suhtlemisjulgusele.
Teine aasta Astangul
Teisel aastal õppiski Aivo Astangu keskuses peamiselt puidutööd. Kursusel, kuhu Aivo õppima asus, oli ka selliseid tunde, mida temal vaja polnud. Kuna lugemine ja kirjutamine ei tulnud Aivo puhul kõne alla, siis polnud mõtet käia näiteks arvutiõpetuses. Kui noorte rühmakaaslaste jaoks oli toiduvalmistamise tund tähtis, siis Aivo oli aastaid nii endale kui perele toitu valmistanud. Selliste tundide arvelt säästetud