Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm
ja läksin lõpuks, pärast doktorkraadi saamist Oxfordis, The Times’i toimetusse. Tagasi New Yorki jõudnud, leidsin ma, et mul tuleb üha rohkem tegeleda relvastatud röövide ja mõrvadega. Ent pärast pikki nädalaid politsei peakorteri pressisaalis muutus võmmi ja suli mäng mulle mõnevõrra tüütuks. Kõik lood hakkasid paistma ühesugustena – see tähendab, vastama samadele stilistilistele mudelitele – ja ma igatsesin pääseda tagasi arhiividesse. Mul oli kombeks minna politsei peakorterisse, Burckhardti „Itaalia renessansikultuur” peidus Playboy numbri vahel, et teised reporterid mu salajast intelligendikalduvust läbi ei näeks. Lõpuks tulin The Times’i juurest ära ja ma pean tunnistama, et ajaloolase-elu olen õnnelikult elanud tänapäevani. Sellegipoolest usun, et ajaloolased peaksid kirjutama nii, et lihtne lugeja sellest aru saaks. Ma julgen isegi öelda, et nad peaksid tegema ajaloo nauditavaks – muidugi mitte tühiseks ajaviiteks, vaid pigem rahuldustpakkuvaks kogemuseks, mis avardaks arusaamist inimeseks olemisest.
Teie uurimistööde keskpunktis on läbi aastakümnete olnud valgustusaegne Prantsusmaa. Kui aga tavapäraselt on ajaloolased tundnud huvi selle perioodi suurte mõtlejate suurte ideede vastu, siis teid on paelunud hoopis alamate ühiskonnakihtide elu 93 , te olete püüdnud kirjutada omalaadi „mitte-intellektuaalide intellektuaalset ajalugu” (intellectual history of non-intellectuals).94 Milline on aga nende vähetuntud kirjameeste ja raamatukaupmeeste – „vaeste kuradite” (pauvres diables), nagu Voltaire neid nimetas – roll valgustusliikumises laiemalt? Kas valgustusajastu uurimine n. – ö. altpoolt on teil ühtlasi võimaldanud seda perioodi ümber hinnata?
Alguses tekitas minu määratlus valgustusaja uurimisest „altpoolt” mõningast segadust, sest õigupoolest puudutas mu uurimistöö igasuguseid kirjanikke sõltumata sellest, kas nad joondusid philosophe’ide järgi või mitte. Tagasi vaadates tundub mulle, et ma püüdsin välja kujundada mingisugust autorluse sotsioloogiat, mitte uut valgustustõlgendust. Minu esimene selleteemaline töö pärineb juba 1960. aastatest ja sestsaadik olen püüdnud süstemaatilisemalt uurida kogu 18. sajandi kirjandusmaailma elanikkonda, selle sotsiaalset koostist ning muutumist ajas. Ma usun tänini, et 1770.–1780. aastatel täisealiseks saanud kirjanikke inspireeris suurte philosophe’ide eeskuju. Tihti tahtsid nad ühineda Voltaire’i „kirikuga” ja keesid nördimusest, kui neil ei õnnestunud murda endale teed Kirjasõna Vabariigi esiridadesse. Paljud neist hakkasid jakobiinideks. Ent luhtunud ambitsioonide ja jakobiinluse vahel ei ole mingit üksühest suhet. Mõned sulesepad said hoopis kontrrevolutsionäärideks. Heaks näiteks on Barnabé Farmian de Rosoi: vana korra ajal oli ta väsimatu tekstitreial, revolutsiooni käigus pöördus aga rojalistlikuks lehemeheks. (Ta on väärt, et temast biograafia kirjutataks.)
Suleseppade seltskond oli keeruline nähtus ja väärib, et teda uuritaks kogu tema keerukuses, tegemata mööndusi mingitele psühholoogilistele lihtsustustele. Kahtlemata pärinesid sealt mitmed valgustuse löögirühmad – ajakirjanikud, pamfletistid, polemiseerijad, igat liiki abijõud ja vahendajad. Kui käsitada valgustust peamiselt püüdena valgust levitada, siis omandavad need kõrvalosad päris suure tähtsuse: nemad tegid ju ära vulgariseerimis- ja propageerimistöö. Tõsi küll, oma aja meediaga manipuleeris juba ka Voltaire ise, kes suunas meisterlikult avalikku arvamust. Aga ilma nende jalaväelasteta, keda ta suutis inspireerida ja enda lipu alla tuua, ei oleks tal see korda läinud. Nende tegevust uurides saame ettekujutuse, kuidas valgustus rajas endale teed sügavale ühiskonna lõimetisse. See on suund, kuhu ma olen püüdnud valgustusuuringuid juhtida – ideede sotsiaalajaloo poole, nagu seda võib nimetada.
Üks peamisi ajalookirjutuse valdkondi, mida te olete üle kolmekümne aasta aktiivselt edendanud, on olnud raamatulugu. 95 Viimastel aastatel on teie huvidering aga avardunud ning raamatuloo asemel huvitab teid laiemalt kommunikatsiooni ajalugu 96 , millestannab tunnistust ka teie viimane raamat „George Washingtoni valehambad”. Kuidas te kirjeldaksite oma huvide arengut selles valdkonnas?
Minu meelest on see kirjeldus mu huvide arengust väga tabav. Raamatulugu uurides tuli mul kokku puutuda lugemise ajalooga, et leida seoseid kirjanduse leviku ja selle salapärase nähtuse kujunemise vahel, mida me nimetame avalikuks arvamuseks. Selle töö käigus sai selgeks, et raamatud olid ainult üks tolle aja paljudest meedialiikidest. Tegelikult sisaldasid trükitud tekstid tihtipeale suulist materjali – kuulujutte, laule, „avalikke kahinaid” – ja kandsid siis edasi sõnumeid, mis arutluste või ühislugemiste vahendusel leidsid uuesti tee suulisesse kommunikatsiooniringlusse. Nii et ma arvan küll, et raamatulugu suubub laiemasse kommunikatsiooniajalukku. Tänu nüüdisaegsele meediale saame vanu kommunikatsioonilaade uurida uuel viisil. Avastanud 1740. aastaist pärit käsikirjalistes chansonnier’des sadu improviseeritud laule jooksvatest sündmustest, sattusin ma käsikirjade peale, mis esitasid nende laulude noodistuse. Mu hea tuttav Hélène Delavault, suurepärane Pariisi kabareelauljatar, nõustus neid laule laulma. Nüüd võib neid kuulata ühe mu essee elektroonilises versioonis – aadressil http:// www.historycooperative.org/journals/ahr/105.1/ah000001.html. Kõlab ehk sentimentaalselt, aga me saame ajaloo laulma panna.
Teie loomingut on raske ette kujutada ilma Société Typographique de Neuchâtel’i arhiivita, mille te ise 1960. aastatel avastasite. See sisaldab 18. sajandi suurima Šveitsi kirjastuse rikkalikku pärandit, mis lubab saada tavatult põhjaliku ülevaate, kuidas 18. sajandil raamatuid valmistati ja neid levitati. Pikkade aastate jooksul olete läbi lugenud kõik selle arhiivi 50 000 kirja ja muud dokumendid. See allikmaterjal on paljude teie uurimuste lähtepunkt, m.h. sündis sellest teie põhjalik uurimus „Entsüklopeedia” kirjastamise ajaloost, mis lubab meil n. – ö. rohujuuretasandil aru saada, kuidas selline suur ettevõtmine teoks sai.97 Kas võib öelda, et teist sai raamatuloolane tänu sellele arhiivile?
Kui ma esimest korda Société typographique de Neuchâtel’i (STN) arhiividesse sattusin, siis ei olnud ma raamatuloost midagi kuulnud. Tegelikult ma ei usu, et see väljend tollal olemaski oli, ei inglise keeles ega ka histoire de livre’i ega Geschichte des Buchwesen’i kujul. Neuchâteli jõudsin ma 1965. aastal Prantsuse revolutsiooni juhtiva žirondiini Jacques-Pierre Brissot’ jälgi ajades, kes oli suurema osa oma revolutsioonieelsetest kirjutistest välja andnud STN-i kirjastamisel. Lugenud läbi mõnisada kirja, jõudsin ma järeldusele, et raamatulugu on Brissot’ eluloost huvitavam. Siis kohtusin teiste uurijatega, kes tahtsid samuti aru saada trükisõna jõust ajaloos. Meist said raamatuloolased, ilma et oleksime ise seda taibanudki – umbes nagu hr. Jourdain sai teada, et räägib proosas. Muidugi olid paljud teadlased, eriti bibliograafid, uurinud raamatuid ammu enne meid. Aga kui me kord üksteisega olime tuttavaks saanud, hakkasime aru saama, et töötame uuel moel uudsete probleemide kallal, ja lõpuks tekkis meil tunne, et oleme üheskoos rajamas uut distsipliini. Praegu on raamatulugu minu arvates kõige elujõulisem ja kiiremini arenev valdkond kõigis inimteadustes kokku.
Oluline osa teie uurimistööst on pühendatud 18. sajandi prantsuse keelatud kirjandusele. Tänu teie tööle on meil üsna ülevaatlik pilt sellest kirjasõnast, mida suur osa prantslasi salaja luges, esmajoones oli tegu nn. filosoofiliste raamatutega, nagu neid tollalnimetati, s.t. kirikuvastase ja pornograafilise kirjasõnaga. 98 Te olete leidnud, et just põrandaaluse kirjanduse suur levik mängis väga olulist rolli Prantsuse revolutsiooni puhkemisel. Seisukoht, mida on teiste seas kritiseerinud teie hea sõber ja kolleeg Roger Chartier oma raamatus „Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted”, mis ilmus hiljaaegu siinsamas raamatusarjas. Kuigi te olete hiljem oma seisukohti täpsustanud ja selgitanud99, paluksin ometi, et tuleksite korraks tagasi selle vaidluse põhiküsimuse juurde – kas raamatud teevad revolutsioone?
Niisugusel kujul püstitas Roger selle küsimuse ühe transatlantilise vestlussaate käigus, mille korraldas Prantsuse riiklik raadiojaam „France Culture”. Mul ei ole küll meeles, mida ma tookord ütlesin, meenub aga, et liiga lihtne tundus kujutleda mingit ühest kausaalsusahelat
Robert Darnton,
Robert Darnton, „Two paths through the social history of ideas”, rmt-s: Haydn T. Mason (ed. by),
Vt. Robert Darnton, „What Is the History of Books” [1982], rmt-s: Robert Darnton,
Vt. Robert Darnton, „La France, ton café fout le camp! De l’histoire du livre à l’histoire de la communication”,
Robert Darnton,
Robert Darnton,
Robert Darnton,