Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm

Kuidas kirjutatakse ajalugu? - Marek Tamm


Скачать книгу
Duby, Guy Lardreau, Dialogues, Paris, Flammarion, 1980, lk. 50.

8

Natalie Zemon Davis, Martin Guerre’i tagasipöörumine, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 20.

9

Roland Barthes, Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 96.

10

Vt. nt. Christophe Prochasson, „Les jeux du ‘Je’: aperçus sur la subjectivité de l’historien”, Sociétés & Représentations, kd. 13, 2002, lk. 207–226.

11

Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, Paris, Gallimard, 1987. Vt. ka Jeremy D. Popkin, „Ego-histoire and Beyond: Contemporary French Historian-Autobiographers”, French Historical Studies, kd. 19, nr. 4, 1996, lk. 1139–1167.

12

Teedrajavad on siin olnud Jeremy D. Popkini tööd, vt. nt. „Historians on the Autobiographical Frontier”, American Historical Review, kd. 104, nr. 3, 1999, lk. 725–748; History, Historians, and Autobiography, Chicago, University of Chicago Press, 2005. Vt. ka Michael Dintenfass, „Crafting Historians’ Lives: Autobiographical Constructions and Disciplinary Discourses after the Linguistic Turn”, Journal of Modern History, kd. 71, nr. 1, 1999, lk. 150–165.

13

Pierre Nora, „Préface”, rmt-s: Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, lk. 6.

14

Pierre Nora, „Entre Mémoire et Histoire”, rmt-s: Pierre Nora (sous la dir. de), Les lieux de mémoire, kd. I: „La République”, Paris, Gallimard, 1984, lk. xxxiii.

15

Vt. Marek Tamm, „Subjekti tagasipöördumine: Georges Duby”, rmt-s: Georges Duby, Guillame le Maréchal ehk Maailma parim rüütel, Tallinn, Varrak, 1997, lk. 154–168; Elías Palti, „The „Return of the Subject” as a Historico-Intellectual Problem”, History and Theory, kd. 43, nr. 1, 2004, lk. 57–82.

16

Kõige aredamalt on seda ilmselt võimalik täheldada antropoloogias, kus 1980.– 1990. aastatel peeti maha teravaid vaidlusi antropoloogi rolli ja tema tööde tekstilise olemuse üle. Vt. ülevaatlikult Toomas Gross, „Sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse esitamisest antropoloogias”, Vikerkaar, nr. 4–5, 2007, lk. 158–165.

17

Jacques Le Goff, Intervista sulla storia, a cura di Francsco Maiello, Roma-Bari, Laterza, 1982; Jacques Le Goff, Une vie pour l’histoire. Entretiens avec Marc Heurgon, Paris, La Découverte, 1996. Autobiograafilise rõhuasetusega on samuti keskaja ajaloole pühendatud intervjuuraamat: Jacques Le Goff, A la recherche du Moyen Age, avec la collaboration de Jean-Maurice de Montremy, Paris, Louis Audibert, 2003. Nendele võib samuti lisada pikema videovestluse, mille tekst on ilmunud omaette brošüürina: Jacques Le Goff, Pour un autre Moyen Age. Entretien avec E. Le Roy Ladurie, P. Nora, R. Philippe, J. – C. Schmitt, Paris, EHESS, 1993.

18

Jacques Le Goff, Pour l’amour des villes. Entretiens avec Jean Lebrun, Paris, Textuel, 1997, Jacques Le Goff, Nicolas Truong, Une histoire du corps au Moyen Age, Paris, Liana Levi, 2003, Jacques Le Goff, Dieu du Moyen Age. Entretiens avec Jean-Luc Pouthier, Paris, Bayard, 2003; Jacques Le Goff, Le Moyen Age expliqué aux enfants, Paris, Seuil, 2006. Mitmeid intervjuusid koondab samuti kogumik: Jacques Le Goff, Un long Moyen Age, Paris, Tallandier, 2004.

19

Alain Corbin, Historien du sensible. Entretiens avec Gilles Heuré, Paris, La Découverte, 2000. Vt. ka Alain Corbin, L’homme dans le paysage. Entretiens avec Jean Lebrun, Paris, Textuel, 2001.

20

Natalie Zemon Davis, L’histoire tout feu tout flamme. Entretiens avec Denis Crouzet, Paris, Albin Michel, 2004.

21

Tzvetan Todorov, Devoirs et délices. Une vie de passeur. Entretiens avec Catherine Portevin, Paris, Seuil, 2002.

22

Paul Veyne, Le quotidien et l’intéressant. Entretiens avec Catherine Darbo-Peschanski, Paris, Belles Lettres, 1995.

23

Maria Lúcia Pallares-Burke, The New History. Confessions and Conversations, Cambridge, Polity Press, 2002. Ewa Domańska, Encounters. Philosophy of History after Postmodernism, Charlottesville, London, University Press of Virginia, 1998. Sarnase näitena võib veel nimetada ajakirja The Historian veergudel ilmunud intervjuusid Ameerika ajaloolastega, millest valik on avaldatud raamatus: Roger Adelson, Speaking of History: Conversations with Historians, East Lansing, Michigan State University Press, 1997. Samas ajakirjas ilmub tänaseni pikki intervjuusid nimekate ajaloolastega.

24

Samas ei peaks sellest järeldama, et siinses raamatus esindatud ajaloolased moodustavad mu isikliku „ajaloolaste panteoni”; kindlasti on neid tänapäeva ajaloolasi ja ajalooteoreetikuid, kes on mu vaateid oluliselt mõjutanud ja kellega oleksin meelsasti vestelnud, märksa rohkem (kui piirduda ainult mõne olulisema nimega: Frank Ankersmit, Georges Duby, Aron Gurevitš, Emmanuel Le Roy Ladurie, Jörn Rüsen, Hayden White). Samuti on siinsest teosest välja jäänud „Ajalugu. Sotsiaalteadused” sarjas ilmunud lühiintervjuud antropoloogide Jack Goody ja Clifford Geertziga (mõlemad kahasse Toomas Grossiga), keda pean samuti oma olulisteks mõjutajateks.

25

Benedetto Croce, Teoria e storia della storiografia [1917], Milano, Adelphi, 2001, lk. 14 et passim. 1915. aastal kinnitas oma aastapäevakõnes Ameerika Ajalooühingu president H. Morse Stephens samas vaimus: „Iga põlvkond kirjutab oma ajaloo”, vt. H. Morse Stephens, „Nationality and History”, American Historical Review, kd. 21, nr. 2, 1916, lk. 225. (Pole võimatu, et see tõdemus ise on veelgi vanem.)

26

Vt. ülevaatlikult Joan Wallach Scott, „History in Crisis? The Others’ Side of the Story”, American Historical Review, kd. 94, nr. 3, 1989, lk. 680–692 (rõhuga Ameerikal); Andreas Fahrmeir, „Zur „Krise” der Geschichte. Anmerkungen zu einer aktuellen Diskussion”, Historische Zeitschrift, nr. 276/3, 2003, lk. 561–579 (rõhuga Saksamaal); Gérard Noiriel, Sur la „crise” de l’histoire [1996], Paris, Gallimard, 2005 (rõhuga Prantsusmaal); vt. ka kahte huvitavat debatti Noirieli raamatu ümber: Le Bulletin de la S.H.M.C., nr. 3–4, 1997, lk. 72–99: „Sur la „crise” de l’histoire. Autour du livre de Gérard Noiriel”; French Historical Studies, kd. 21, nr. 3, 1998, lk. 383–414: Forum: A Crisis in History? On Gérard Noiriel’s „Sur la „crise” de l’histoire”. Noirieli vastus kriitikale leidub tema raamatus Penser avec, penser contre. Itinéraire d’un historien, Paris, Belin, 2003, lk. 5–22.

27

Jean-Claude Schmitt, „Ajalooteaduse „kriisist””, Sirp, 07.05.2004.

28

Lucien Febvre, Combats pour l’histoire, Paris, Armand Colin, 1953.

29

Ladusa ülevaate ajaloouurimise tänastest suundadest ja meetoditest leiab näiteks järgmistest teostest: Peter Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing, Cambridge, Polity Press, 1991; 2nd ed., University Park, Pennsylvania, The Pennsylvania State University Press, 2001; David Cannadine (ed.), What is History Now?, Houndsmills, Basingstoke, New York, Palgrave Macmillan, 2002; Joachim Eibach, Günther Lottes (Hrsg.), Kompass der Geschichtswissenshaft, Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht, 2002; Michael Maurer (Hrsg.), Aufriß der Historischen Wissenschaften. Kd. 7: „Neue Themen und Methoden der Geschichtswissenschaft”, Stuttgart, Philipp Reclam, 2003.

30

Lugejale ei jää kindlasti märkamata,


Скачать книгу