Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm

Kuidas kirjutatakse ajalugu?

viimase kahekümne aasta jooksul enne revolutsiooni lugesid, isegi kui me ei tea, kuidas nad lugesid.

Roger oli minu empiiriliste avastustega nõus, aga eitas nende tähtsust, väites, et 18. sajandi lugejad oleksid võinud libelle’ide (laimutrükiste) mässumeelse sõnumi välja naerda. Aga ta ei toonud selle väite kinnituseks mingeid tõendeid – mitte midagi peale mõne tähelepaneku Mercier’lt, mille kohta ta hiljem ise ka möönis, et see ei ole piisav. Mina omalt poolt olen möönnud, et tõenäoliselt loeti libelle’e mitut moodi – mõnikord haritud ja skeptilisel, mõnikord naiivsel ja põlastaval pilgul. Aga haritud lugejadki – näiteks markii d’Argenson või proua Roland või ka Mercier ise – võtsid selle keelatud kirjanduse sõnumi paljuski vastu ja vormisid ümber peenekoelisemaks reageeringuks 1787. ja 1788. aasta sündmustele. Minu silmis toimub sel revolutsioonieelse kriisi perioodil protsess, mida ma nimetan „radikaalseks lihtsustuseks” – see tähendab piiride mahamärkimine, mille tulemusel tavalised inimesed tunnevad vajadust asuda kas valitsuse poolele või tema vastu. Muidugi mängisid selle poolte valimise protsessi juures otsustavat rolli ideed. Nonde ideede hulka kuuluvad niihästi valgustusfilosoofide poolt väljatöötatud abstraktsed arusaamad kui ka parlamentide protestiavalduste kaudu levinud keerulised väitlused. Mõlemal pool suurt veelahet, mis neil otsustavatel aastatel lahutas valitsuse pooldajad selle vastastest, võib leida igat laadi ideoloogilisi nüansse. Ent selle kriisi kõige tähtsam aspekt on lahknemine ise. Minu arvates käib revolutsiooniliste situatsioonide juurde alati polariseerumine: tõmmatakse piire ja avalik arvamus koondub põhiseisukohtade ümber, nagu võimulolijate toetamine või vastustamine. Sündmuste tajumisviis muutub sama tähtsaks kui sündmused ise, või õigemini ei saagi neid kaht enam eristada, sedamööda kuidas sündmused väljuvad kontrolli alt ja vägivald kogu süsteemi kaasa kisub.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

1

Pea üheaegselt, 1970. aastate alguses, sõnastasid selle tõsiasja kõige veenvamalt kaks viimaste aegade originaalseimat ajaloomõtlejat, ameeriklane Hayden White ja prantslane Michel de Certeau, vt. Hayden White, Metahistory. Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1973; Michel de Certeau, L’écriture de l’histoire, Paris, Gallimard, 1975.

2

Hayden White, „Historical Text as Literary Artifact”, rmt-s: Hayden White, Tropics of Discourse. Essays in Cultural Criticism, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1978, lk. 82.

3

Tsit. teose järgi: Tzvetan Todorov, Les morales de l’histoire [1991], Paris, Grasset, 1997, lk. 244–245.

4

Vt. ka Marek Tamm, „Kuidas kirjutatakse ajalugu”, Vikerkaar, nr. 9, 1998, lk. 53–57; Marek Tamm, „Kas ajaloolased kirjutavad tõtt?”, Haridus, nr. 5, 2005, lk. 18–20. Kõige veenvamalt ja leidlikumalt kõneleb nendest probeemidest: F. R. Ankersmit, Historical Representation, Stanford, California, Stanford University Press, 2001; F. R. Ankersmit, Sublime Historical Experience, Stanford, California, Stanford University Press, 2005.

5

John H. Arnold, „Responses to the Postmodern Challenge; or, What Might History Become?”, European History Quarterly, kd. 37, nr. 1, 2007, lk. 124.

6

Paul Ricœur, „Objektiivus ja subjektiivsus ajaloos”, Tuna, nr. 2, 2002, lk. 97.

7

Georges Duby, Guy Lardreau, Dialogues, Paris, Flammarion, 1980, lk. 50.

8

Natalie Zemon Davis, Martin Guerre’i tagasipöörumine, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 20.

9

Roland Barthes, Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 96.

10

Vt. nt. Christophe Prochasson, „Les jeux du ‘Je’: aperçus sur la subjectivité de l’historien”, Sociétés & Représentations, kd. 13, 2002, lk. 207–226.

11

Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, Paris, Gallimard, 1987. Vt. ka Jeremy D. Popkin, „Ego-histoire and Beyond: Contemporary French Historian-Autobiographers”, French Historical Studies, kd. 19, nr. 4, 1996, lk. 1139–1167.

12

Teedrajavad on siin olnud Jeremy D. Popkini tööd, vt. nt. „Historians on the Autobiographical Frontier”, American Historical Review, kd. 104, nr. 3, 1999, lk. 725–748; History, Historians, and Autobiography, Chicago, University of Chicago Press, 2005. Vt. ka Michael Dintenfass, „Crafting Historians’ Lives: Autobiographical Constructions and Disciplinary Discourses after the Linguistic Turn”, Journal of Modern History, kd. 71, nr. 1, 1999, lk. 150–165.

13

Pierre Nora, „Préface”, rmt-s: Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, lk. 6.

1

Pea üheaegselt, 1970. aastate alguses, sõnastasid selle tõsiasja kõige veenvamalt kaks viimaste aegade originaalseimat ajaloomõtlejat, ameeriklane Hayden White ja prantslane Michel de Certeau, vt. Hayden White, Metahistory. Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1973; Michel de Certeau, L’écriture de l’histoire, Paris, Gallimard, 1975.

2

Hayden White, „Historical Text as Literary Artifact”, rmt-s: Hayden White, Tropics of Discourse. Essays in Cultural Criticism, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1978, lk. 82.

3

Tsit. teose järgi: Tzvetan Todorov, Les morales de l’histoire [1991], Paris, Grasset, 1997, lk. 244–245.

4

Vt. ka Marek Tamm, „Kuidas kirjutatakse ajalugu”, Vikerkaar, nr. 9, 1998, lk. 53–57; Marek Tamm, „Kas ajaloolased kirjutavad tõtt?”, Haridus, nr. 5, 2005, lk. 18–20. Kõige veenvamalt ja leidlikumalt kõneleb nendest probeemidest: F. R. Ankersmit, Historical Representation, Stanford, California, Stanford University Press, 2001; F. R. Ankersmit, Sublime Historical Experience, Stanford, California, Stanford University Press, 2005.

5

John H. Arnold, „Responses to the Postmodern Challenge; or, What Might History Become?”, European History Quarterly,

Скачать книгу