Kurb raamat. Mart Kivastik
magamistoa seinal ja kõik tuli meelde. Kõik tuli meelde. Kõik tuli meelde.
Ega ma siin kurat mingit „Väikest Illimari” ei kirjuta, ma ei salli üldse mingeid meenutamisi ja ammugi mitte Tuglast, kes oskas ainult tarka nägu teha, Liivi ümber kirjutada ja oma naist kantseldada. Ta ei teinud ju midagi päriselt, ta teadis, kuidas teha, oli seda välismaal näinud ja siis kirjutas ilusaid klantse mõttetuid lauseid. Iga korralik puusepp, kes suudab teha midagi vajalikku, on ausam kui stiilinikerdaja, kes on välismaal tuterdanud ja arvab, et asjad nii ongi. Ei ole. Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga. Mitte mingeid hiidneitsisid pole olemas, on vanad naised, kellel pole elus midagi olnud, ja taadid, kes lähevad halliks ja joovad end mälukasse, sest nii on kergem. Kurat, kas või oma sõbrad. Mitte ükski enam ei naera, mitte ükski, parem on, kui on metsikult tööd või asjatoimetusi, aga kui istuma jäävad ja mõtlema hakkavad, on kohe mornid nagu Õunakas tolles kohvikus. Selliseid tõehetki on üha rohkem, vaata, kuhu tahad. Mis kuradi Tuglas, ta ju valetas, ta ei saanud üldse millestki aru, ainult aimas järele. Kes on järeleaimaja? Valevorst! Puhas valevorst.
Kogu lugu on ikkagi selles pildis. Ema rikkusest polnud enam lõhnagi ja mu isa pole elus palka saanud. Mu isa on selline missiooniinimene. Ennekõike missioon ja alles siis autod ja värgid. Nii et me olime eluaeg vaesed olnud, välja arvatud paar aastat, kui raha oli lademes, nii et polnud enam kuhugi mujale viia, kui surnuaeda. Ja kui ema ja isa olid nii vaesed, et enam helistada ei julgenud, hakkas ema mõtlema, et peaks Tiesenhuseni pildi ära müüma. Kui nüüd rääkida sellest pildist kui pildist, siis oleks tast võinud päris hästi raha saada. Me viisime selle maali kunstimuuseumi Enriko juurde, teate küll, Enriko on see pikk, kelle Kivi lahti laskis, aga ei osanud kedagi asemele panna. On eit. Ühesõnaga, millegipärast me selle pildi sinna muuseumi tassisime, arvates, et nii on kindlam, muidu varastatakse ära. Enriko kirjeldas pilti läbi telefoni nii (ühele ostjale muidugi):
„Ei, ta on täitsa korralikult säilinud, massiivne raam … kuldne, täitsa korralik raam ja korralikult maalitud, Hagen. Schwarz … baltisaksa loomulikult … ja, no muidugi ainuke häda on selles, et see on portree … oleks maastik või midagi, aga see on portree …”
Sinna see jutt jäigi. Pilt vedeles hulga aega muuseumis ja mitte üks kurat teda ei ostnud. Ja teate, millepärast? Sest mitte keegi teda ei tundnud. Mitte keegi. Ainult meie tundsime. Mina juba lapsest saadik, ja mu ema ja vend, aga meil jälle, kurat võtaks, ei olnud raha. Mina olin oma nii-öelda lapsepõlve müümisega täitsa nõus, kui selle eest makstakse, aga keegi ei ostnud mu kuradi lapsepõlve. Sest teised inimesed ei huvita teisi inimesi, inimestele meeldivad ainult nemad ise. Oleks olnud sel pildil mets, oleks see ammu oksjonil olnud, sest mets meeldib kõigile, aga seal pildil ei ole, kurat võtaks, mitte ühtegi puud, mitte oksaraasugi, seal on üks üpris kena saksa eit. Nii me müüsime seda pilti mõnda aega, kuni hind langes miljonilt kolme kroonini ja tassisime ta koju tagasi. Portreesid isegi ei varastata. Me riputasime ta ema magamistoa seinale, istusime voodile ja vaatasime. Mis me räägime, ta oli kaunim kui kunagi varem, pealegi veel minust kümme aastat noorem.
Ausalt öelda lootsime me selle pildi eest saada seitsekümmend tuhat krooni. Seitsekümmend tuhat vähemalt. Et kui keegi tahab paar krooni alla kaubelda, siis olgu, aga mitte nii, et anname viiekümnega ära. Miks just seitsekümmend? Esiteks oli see siiski iidne baltisaksa kunst, mitte mingi praegune soga, ja teiseks oli see väärtuslik maal ja kolmandaks, mida ma vist hästi endale küll tunnistada ei tahtnud, oli tõik, et umbes sada tuhat krooni võis vaigistada mu kaotusvalu – sest koos pildiga läheks suurem osa mu nii-öelda mälestustest, ja neljandaks, mis oli ka põhiline, meil oli ilgelt raha vaja, mida rohkem, seda parem. Seitsekümmend tuhat tundus just sellise mõnusa rahana. Meie oleks emaga Pariisi sõitnud – mu ema oli sellest reisist ammu unistanud – ja ülejäänu eest oleksid ema ja isa ostnud endale igasugu värki: uue külmkapi, hambad ja ma ei tea, mida veel. Aga noh, plaanid plaanideks, meil ei õnnestunud pilti ju kuidagi müüa.
Jõulude ajal me enam kokku ei saanud. Sven ja isa olid omavahel tülis, mina ja Tom olime ka tülis, istusime kodus, kõhud täis, ja põrnitsesime üksteist altkulmu. Ema pakkus pilti Hagen-Schwarzide sugulastele või olid need Tiesenhuseni sugulased, ma ei teagi. Need uurisid tükk aega fotot ja lubasid mõelda. Ega nad midagi välja ei mõelnud.
Aga siis ühel päeval ilmus lagedale kunstimüüja Skoblovski, tegelikult ma kirjutan ta nime vist valesti, aga igal juhul oli see mees, kes müüs pilte ja korraldas isegi oksjonit. Seda Skoblovskit, või mis ta nimi nüüd oli, olin ma varem ikka Tallinnas näinud – ta oli sihuke mees ülikonnaga, prillidega ja rääkis Kukus vahetpidamata mobiiltelefoniga. Ettekandja tassis talle siis suppi, aga tal oli telefoniga niipalju rääkida, et ta ainult noogutas tänutäheks, tegi sellise heatahtliku näo – teate, mul on nii palju tööd – ja rääkis edasi.
Nii lähedalt nägin ma teda alles Tartus, kui Holger, see kes töötab kunstimuuseumis ja on hästi riides, hoolimata sellest, et palka ta peaaegu vist ei saa, aga ta on naise kasulikult tööle pannud, ma nägin seda Skoblovskit koos Holgeriga ja nad olid just korraldamas mingit neetud oksjonit Ammende villas. See Kilgi ja Luige villa mainimine äratas mus nii-öelda põhjendamatuid lootusi. Mul oli tunne, et kui seda pilti lossis kas või ainult näidata, siis rebitaks ta tükkideks, iga tükk tuhat krooni. Kõik Eesti rikkurid sõidavad mootorratastel ja jeepides ette ja hakkavad üle pakkuma. Mis see seitsekümmend tonni siis ära ei ole. Mitte ainult pildi eest! Ma mõtlen ikka oma mälestusi!
Me istusime Skoblovski ja Holgeriga kunstimuuseumi kohvikus, arutasime asja ja tegime ühe õlle. Varblane oli ka seal. Skoblovski ütles, et ta peab maalist foto tegema, loomulikult oma minidigikaameraga, mis tal kotis oli. Mu ema ja isa elavad kunstimuuseumi lähedal, ema ei olnud küll parajasti kodus, sest ema oli viimases hädas läinud ülikooli ajaloomuuseumi piletitädiks ja istus parajasti seal ukse kõrval, aga isa oli kodus. Skoblovski tuli sisse ja loomulikult ei võtnud euroopa kombel kingi jalast. Isa ei öelnud õnneks midagi. Skoblovski ronis mu ema ja isa voodile ja klõpsutas mitu pilti, mida sai kohe aparaadist vaadata, sest see oli ju digitaalne. Siis läks Skoblovski Holgeriga ära, Holger sibas tal kogu aeg kannul ja sebis midagi, mina läksin muuseumi Varblasega jooma.
Ütleme kohe ausalt, et kogu sest värgist ei saanud muud head, kui seesama foto, mille Skoblovski jättis mulle disketiga kohvikusse. Kuid mul oli sellegi üle hea meel. Ma olin just ostnud uue arvuti, viimase peal asja, seitsmeteistkümnetollise monitoriga, ja ma sain endale maailma kauneima wallpaperi, sellesama preili von Tiesenhuseni, kes ei teadnud arvutitest õhkagi.
Ma manan nüüd preilit oma arvutiekraanile, millal tahan, ja vaatan talle otsa. Ta istub otse mu vastas ja vaatab mulle silma. Mis nad rääkisid sellest Mona Lisa väga saladuslikust naeratusest, ah? Minu preili Tiesenhuseni näoilme on veel palju saladuslikum. Mulle tundub, et see on muutunud! Ausõna tundub. Ta on kogu seda jama pealt vaadanud, kuidas me oleme elanud. Alguses ainult tädi Evat ja Erikat ja tema ema ja isa, hiljem meid kõiki – mind, Sveni ja Tomi, mu ema ja isa – ja on jäänud ikka samasuguseks kahekümneviieseks nooreks naiseks. Mina olen peaaegu tuhat aastat vana ja suudan vaevu tennises Passile vastu saada, ei jõua ja tuju on halb. Tema tuju ei muutu. Mul on tunne, et ma olen temast targemaks saanud. Tegelikult ei ole, tegelikult muidugi ei ole. Me ju ei saa targemaks.
Üks vene näitleja, kes mängis filmides kindraleid, aga muidu oli igavene hea näitleja, kes nüüd on umbes kaheksakümmend, rääkis telekas, et kui sa lõpuks ei jaksa enam midagi teha, istud mornilt tugitoolis ja ähid, nimetatakse seda elutarkuseks. Sittagi. Sa lihtsalt ei jaksa enam elada. Kõik. Ei mingit elutarkust. Kumm on tühi. Nii ongi. Ma tunnen, kuidas visiseb. Meil kõigil voolab õhk välja, vaikselt, märkamatult, aga järjekindlalt.
Meid on nüüd palju vähem, kui meid oli alguses, kui me kõik koos Väike-Tähes alustasime. Me naerame harva. Väga harva. Isegi mu sõbrad, Pass, Juss, Õunakas, kes pole mingid vanad ja kes puutusid selle looga ainult veidi kokku, isegi nemad naeravad harva. Rohkem purjus peaga. Aga siis jäävad tõsiseks, morniks ja halliks. Kas tõesti on kõik üksainus pläga? Aeg-ajalt on mul tunne, et preili Tiesenhusen teab selle kohta midagi. Ma ei tea isegi ta nime, kuigi tunnen teda niikaua aastaid. Tunnen, aga nime ei tea.
Ühest asjast olen ma kindlalt aru saanud. Igaüks, kes tahab mõnda lugu rääkida, kui ta tahab seda tõesti lõpuni rääkida,