Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder

      Kui see juhtub uuesti, siis võin

      ____________________________________________________________________________________________

      ____________________________________________________________________________________________

      Valige välja mõned konkreetsed juhused, mil teie lapsed kas söömise, magamise või hommikuse ülestõusmise juures käitusid halvasti. Kirjutage üles, kuidas te reageerisite lapse negatiivsele käitumisele neis kolmes igapäevases asjas.

      Kui kirjutate üles oma reageeringud mitmetes olukordades, siis hakkate nägema, kuidas ilmnevad selged käitumismallid, mida nii teie ise kui teie lapsed kordate mitu korda päevas ja mida on võimalik muuta. Samuti hakkate nägema, kuidas teie reageerimine laste käitumisele ja sõnadele aitab suurendada konflikti või aktiveerida halba käitumist.

      Kui kirjutate üles, mida järgmisel korral teha teistmoodi, siis teete sellega ettevalmistusi muutuste sisseviimiseks. Pidage meeles, et mõte on esimene aste tegevuse suunas. Te peate mõtteis looma uusi stseene, mida läbi mängida järgmisel korral, kui laps käitub halvasti.

      Kui tegemist on positiivsete muutuste elluviimisega, siis on planeerimine kõige kasulikum asi. Improviseerimisest pole kasu, kui kavandate kasulikku ja distsiplineeritud režiimi, millega asendada kaootilisi konfliktimalle.

      Kõiki neid võtteid, mis te sellest raamatust ära õpite, et hakkama saada söömisel, magamisel ja hommikusel ülestõusmisel avalduva halva käitumisega, võib kasutada ka kõigi teiste probleemide puhul, mis teil lastega ette tulevad. Selleks et omandada ja kasutada neid teadmisi positiivsete muutuste edendamiseks oma perekonnas, pole mingit võluvalemit. Teil on vaja vaid kaht asja ning need on valmisolek õppida ja muutuda ning säilitada meelekindlus, kui asjad lähevad keeruliseks.

      Niisiis astugem avatud meele ja innuka südamega sellele hirmuäratavale lahinguväljale, mida endast kujutavad söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine.

      Käesoleva peatüki lühikokkuvõte

      • Lapsevanema esmane kohustus on olla õpetaja ja juhendaja, kes näitab lastele, kuidas olla oma perekonna ja ühiskonna positiivsed, tõhusad ja teistest lugupidavad liikmed.

      • Lapsed tahavad kuuluda perekonda ja seda on neile ka vaja. Kui positiivsed perekondliku ühtsuse loomise vahendid on lastele keelatud või neid tõrjutakse neist eemale, siis käitub laps halvasti, et selle abil saavutada perekonnas mõjuvõimas positsioon.

      • Lapsed õpivad varakult, et halva käitumise abil võidavad nad tähelepanu. Samuti avastavad nad, et on väga võimalik saada, mida nad tahavad, hoolimata sellest, mida soovivad ema ja isa, sest nad tekitavad sellise segaduse, et vanemad annavad nende nõudmistele järele.

      • Kui vanemate ootused lastele on madalad, siis tekitab see lastes masenduse, mis jällegi põhjustab halba käitumist.

      • Paljud vanemate reageeringud laste halvale käitumisele tegelikult suurendavad probleeme ja võimuvõitlust, luues kaose ja segaduste tsükleid, mis kujunevad perekonnas aktsepteeritud käitumismallideks.

      • Tühjad ähvardused, lubadused, emotsionaalsed pursked ja füüsilised karistused, nagu näiteks löömine, ei aita ohjeldada perekondliku konflikti destruktiivsust.

      • Kui lapsed teevad midagi õigesti, siis pole vaja neid premeerida, kiita või neile altkäemaksu pakkuda. Tegelikult võib see tunduda just sama lugupidamatuna kui nende peale karjumine.

      • Lapsevanemad peavad ausalt hindama oma lastekasvatuse stiili, et teha kindlaks, kas nad kuuluvad või ei kuulu „ülemuse“ või „kõikelubava semu“ kategooriasse. Positiivne muutus, mis hõlmab kogu perekonda, algab sellest, kui vanemad võtavad omaks, et muutmaks perekonna dünaamikat positiivsel viisil, tuleb neil muuta seda, kuidas nad reageerivad oma laste halvale käitumisele.

      • Laste halva käitumise loogiliste tagajärgede kehtestamine ja neist järjekindlalt kinnipidamine on väga oluline, kui soovitakse edendada positiivseid muutusi. Kui vanemad lasevad lastel kogeda halva käitumise tagajärgi, siis peavad nad selle juures olema leebed ja kindlameelsed.

      • Oma panuse andmine on oluline element, kui lastele õpetatakse postiivseid võtteid, mille abil saavutada ühtekuuluvustunne perekonna ja ühiskonnaga. Kui lasete lastel teha kodutöid, aitate neil teha otsuseid ja võtta endale vastutus kohustuste eest, siis annab see neile hea tunde, et nad on olulised ja kuuluvad teatud gruppi.

      2. Söömine: söögiajad kodus ja väljas

      „Laps käitub halvasti ainult sellepärast, et kahtleb oma võimes saavutada midagi hea käitumise abil.“

      Näib, et paljudes kodudes on laste kasvatamises tekkinud hoopis uus nähtus. Lapsed dikteerivad söögiaegade kohta kõik – kuidas, millal, mida ja kus süüa. Täiskasvanud toimivad vaheldumisi kokkadena, kes valmistavad kiiresti valmivaid toite, tehes mõnikord korraga kaht või kolme rooga, et nende pirtsakad lapsukesed leiaksid taldrikult midagi, mis neile meeldib.

      Lastelt ei oodata, et nad istuksid laua äärde ja sööksid toitu, mis konkreetsel kellaajal neile ette pannakse. Selle asemel on neile õpetatud, et kui nad ei taha süüa seda, mida ema lauale paneb, siis on neil vaja vaid mossitada või viriseda ja voila! lauale ilmub mõni uus toit.

      Mis siin õieti toimub? Miks peaks noor vaevatud ema tegema veel lisatööd, valmistades lastele eriroogi, just nagu oleks tal käsutada kogu aeg, mis maailmas eksisteerib? Ja kui liigume selle arutlusega sammukese edasi, siis isegi kui tal on palju aega, miks peaks tema meelest olema hea mõte rahuldada oma laste liialdatud nõudmisi?

      Et sellele küsimusele vastata, peame uurima mitmeid muutuvaid tegureid. Kõigepealt on ema, nagu paljud lastevanemad, teinud otsuse selle kohta, kuidas tema lapsi tuleb kasvatada. Kahjuks on ta seda teinud nõrgast, mitte tugevast positsioonist lähtuvalt. Võib-olla tema enda minevikus sunniti teda sööma kõike, mis lauale pandi, ja pealegi suures koguses. Nüüd on ta kas teadlikult või alateadlikult otsustanud, et tema lapsed ei pea iialgi istuma laua taga, neelates vaevaga alla toitu, mis neile ei meeldi, kuna ema on neist suurem ja tugevam ning suudab neid sundida.

      See ema toimib mitte nagu lapsevanem, kelle ülesanne on kindlustada kasvavate laste toitmine, vaid nagu laps, kes mässab oma vanemate ja nende toitmismeetodite