Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder
uurima, kuidas nad lastena käitusid ja kuidas nad nägid oma vanemaid sellele reageerimas. Kõik need tegurid annavad vihjeid, mis aitavad lastevanematel mõista, miks nad reageerivad just sellel viisil. See on muutuste elluviimise juures väga tähtis samm.
Kui me ei tea, miks me midagi teeme, siis pole suurt lootust, et me seda paremaks muudame. Et muuta kõigepealt iseend ja seejärel mõjutada muutusi, mis leiavad aset lastes, vajame arusaamist, kuidas ja miks me teeme teatud asju just mingil konkreetsel viisil.
Kui süvenete sellesse protsessi, siis tekib teil palju niinimetatud „äkilise taipamise“ hetki, mil hakkate mõistma, millised mõjud on vorminud ja kujundanud seda, kuidas te oma laste käitumisele reageerite. Samuti saate aru, kas need mõjutused peegeldavad või ei peegelda veatult seda, kuidas te asjadesse suhtute, või seda, kuidas te teiste arvates peaksite asjadesse suhtuma. See on fundamentaalse tähtsusega harjutus nende jaoks, kes tõepoolest soovivad ennast ja oma käitumisviise sügavamalt mõista.
Mõelge näiteks sellele, et kui vanemad ei kohtle oma lapsi arukalt, siis sageli sellepärast, et nende reaktsioon põhineb millelgi, mis kunagi neile endile osaks sai ja mis pole kuidagi seotud sellega, kuidas oleks kõige parem õpetada oma lapsi. Võib-olla on nad ikka veel mässumeeleolus, öeldes: „Minu vanemad tegid seda ja seda ning mina ei tee oma lastele seda mitte kunagi,“ selle asemel et küsida: „Mida peaksid lapsed minult õppima, et kasvada terveteks, õnnelikeks, kaastundlikeks ja loovateks kodanikeks?“
Oma lastega tegelemiseks pole teil vaja nimekirju kunagiste meetodite puudustest, kuid hädavajalik oleks hetkeks mõelda konfliktile oma perekonnas, mis tekkis konkreetsel kellaajal, kui oli aeg sööma hakata. Kui neid kellaaegu õigesti kasutada, siis ei lõhu need perekonda.
Selle asemel võivad nad anda kindla aluspõhja kasvamiseks ja arenemiseks, sest pakuvad vanematele võimaluse õpetada ja harida lapsi sellistes olulistes sfäärides nagu suhtlemine, kombed, ühine osavõtt perekonna elust, oma panuse andmine, pereliikmete vaheline koostöö.
Jah, te olete väsinud. Jah, teie lapsed nõuavad liiga palju. Jah, hea toidu valmistamine nõuab aega ja energiat. Võib-olla te isegi mõtlete, et parem on neile anda seda, mida nad tahavad, ja just siis, kui tahavad, sest olete harjunud kuulma nende virisemist, halisemist ja keeldumist süüa seda, mis te neile ette panete. Kui nad on end televiisori ees sisse seadnud, tõelise toidu asemel käes igasugused näksid, sest te ei suuda neid mõjutada, et nad koos teiega korralikku toitu sööksid, siis kaotate kõik suurepärased võimalused:
• koos nendega vestelda, külas käia ja lõdvestuda ajal, mil te pole stressis
• teada saada, mida nad mõtlevad, teevad, tunnevad
• töötada koos nendega, et õpetada neidki süüa tegema
• õpetada neile oskusi, mida nad vajavad täiskasvanupõlves
• õpetada neile toitumist ja seda, kuidas korralikult süüa
• kasutada nende abi laua koristamiseks pärast sööki
• anda neile häid võimalusi teid aidata ja anda oma panus
• nautida nende seltsi ja jagada nendega oma kogemusi
• veeta nendega aega, mis on pühendatud koostööle ja mis laseb neil kogeda ühtekuuluvustunnet
Vanemad ei mõista ka seda, et kui nad söömises ja sellega seotud tegevustes järele annavad, siis aitavad nad sellega luua dünaamikat suuremate võimuvõitluste jaoks ka kõigil teistel aladel. Me peame sööma, et ellu jääda. Selle vastu ei vaidle keegi. Asjaolu, et te peate oma lapsi toitma, annab aga neile võimaluse kasutada söögiaega võitluseks teiega, et saavutada mõjujõudu ja tõmmata perekonna sees endale negatiivset tähelepanu.
Sellepärast ongi nii tähtis näha söögiaegu vahendina avada uks positiivsete ühtekuuluvusviiside jaoks. Kuna teie kui lapsevanem olete perekonnas juht, siis võite plaanida muutusi, mis kujundavad söögiaegadest pigem koostöövõimaluse kui konfliktiareeni.
Õigupoolest on see väga lihtne võrrand ja kui te sellest aru saate, siis võite asuda asju muutma. Vastutustundlik lastekasvatamine nõuab, et te iga päev kindlal ajal pakuksite lastele toitvat rooga. Ainus asi, mida lastel on vaja teha, et muuta söögiajad päeva kõige masendavamateks aegadeks, on keelduda söömast. Kuna söögiaegu tuleb päeva jooksul ette sagedamini kui ükskõik millisele teisele tegevusele pühendatud aegu, siis saabki söögiajast kõige tavalisem vanemate ja laste vahelise konflikti areen.
Lapsed õpivad väga varakult selgeks, et kui nad keelduvad söömast, siis kutsub see vanemates esile teatud reaktsiooni. Head vanemad ei jäta lapsi ju söömata, eks? Kui lapsed kasutavad oma mõjujõudu ja tõmbavad röstitud kana ja rohelisi juurvilju nähes nina kirtsu, siis suudavad nad ehk sundida vanemaid (pärast seda kui nad kõigepealt on käratsenud ja lärmi löönud) andma neile mingeid lemmikroogasid nagu hot dog’id ja kartulikrõpsud. Pidage meeles, et probleem pole mitte niivõrd kanas, probleem on mõjuvõimu kasutamine selleks, et vanematelt negatiivset reaktsiooni saada.
Lapsed on väga nupukad, kui tegemist on vanemate murega selle pärast, kas lapsed ikka söövad midagi või ei söö. Nad teavad, et kui asi läheb päris kriitiliseks, siis nõustuvad vanemad, et parem söögu lapsed, kes keelduvad nende jaoks valmistatud roast, midagi muud, olgu see siis pitsa, midagi näksimist või vahetevahel isegi magusroog.
Tänapäeval on väga harva leida lapsi, kes mõtleksid, et parem ikka süüa seda, mida ema ja isa on kindlal kellaajal neile lauale pannud, sest muidu tuleb ringi käia näljasena, kuni tuleb järgmine söögiaeg. Aga kui asi oleks tõesti niimoodi? Vaatame üht varianti, kuidas areneks tüüpiline vanema ja lapse vaheline võitlus:
Jacob, vanus üheksa aastat, ja tema seitsmeaastane vend Justin mängivad Jacobi toas videomänge. Ema ja isa on neile valmistanud õhtusöögi ja isa tuleb nüüd Jacobi tuppa ning ütleb lastele, et nad peseksid käed puhtaks ja tuleksid söögilauda. Need ei pane teda tähelegi, olles süvenenud oma mängu.
Isa annab uue käsu ja poisid võtavad lõpuks teadmiseks, et isa on seal. Nad teatavad, et pole praegu näljased ja tahavad lõpetada oma mängu. Isa ütleb neile, et mängu võivad nad lõpetada pärast õhtusööki ja neil pole vaja aidata lauda koristada, kui nad ainult tulevad kohe sööma. Ei mingit vastust.
Nüüd on isa vihane. Tema enda lapsed ei tee, mida ta käsib neil teha. Ta hakkab karjuma, et kui poisid kohe laua äärde ei tule, siis ei lubata neil nädal aega videomänge mängida. Siis ütleb ta neile, et kui nad kohe sööma ei tule, peavad nad näljasena magama minema.
Isa läheb trampides õhtust sööma, aga kaks poissi jätkavad mängimist. Nad on selleks liiga arukad, et uskuda kumbagi neist ähvardustest. Nad keelduvad sageli söömast, teades, et vanemad on väga mures, et nad ikkagi sööksid.
Nad teavad, et hiljem, kui nad kaebavad tühja kõhtu, teeb ema midagi söödavat. Neil pole mingeid südametunnistuse piinu selle pärast, et koos vanematega õhtusöögilauda istumise asemel lõpetavad nad hoopis mängu, mida naudivad.
Nad pole õppinud midagi sellist nagu viisakus, koostöö ja oma panus, ning nad ei õpigi seda kunagi, seni kui saavad hakkama ka halvasti käitudes.
Isa, kes on väsinud ootamast, et poisid teeksid, mis kästud, tuleb tagasi ja karjub veel kõvemini. Lõpuks tulevad lapsed laua juurde, kus nad oma toitu tusasel ilmel torgivad ja urgitsevad, virisedes, et neile ei meeldi toit, mis neile on valmistatud.
See ajab neil südame pahaks. Nad ei saa seda süüa. Nende käitumine rikub kõigil söögiisu ära. Kõige tipuks ei söö nad üldse midagi. Kui nad lõpuks laua juurest ära lähevad, on nende taldrikud ikka täis.
Pärastpoole, kui nad on mänginud oma mänge ja vaadanud telerit, kaebavad nad emale, et on näljased ja kui nad ei saa midagi süüa, siis ei jää nad magama. Nad nõuavad hiiglasuuri pehmeid kringleid, mis on pealt kaetud sulatatud juustuga, ja siis on neil veel plaanis seni ema ees lipitseda, kuni nad saavad ka jäätist.
Kuigi ema on väsinud ja kogu toidu juba ära pannud, läheb ta tagasi kööki ja valmistab neile näksimist, mida poisid nõudsid. Ta on õppinud, et