Risti rahvas. Enn Vetemaa
aga see mees tõmbab nüüd lõõtsa Kihnu saarel ning Reymar Mumme valdustes – täpsemalt koeratallis – haugub tema asemel vahetuskaubaks saadud kena taani dogi).
Koerad, tublid jahikoerad olid üheks foogti suuremaks nõrkuseks – aga siiski: miks nõrkuseks? Pigem tugevuseks! Ning koertetalli poole ta nüüd sammud seadiski.
Juba ukselt lõi Mummele ninna terav lõhn. Kuid see kirbe ja tugev kuse, nahkrihmade ja koeratoidu hais on meheliku mehe sõõrmetele armas. See kutsub sadulasse – sa kuuled kõrvus jahisarvede häält, korskavad ratsud kihutavad üle põldude ja okste raginal otse läbi madala pajuvõsa, seal eemal põõsaste vahel lippab rebane, ruske saba lohisemas nagu luud. Aga pääsu tal pole! Vahel on jalgalaskja kriimsilm ise, kõrvad lidus. Aga temagi elule tehakse pikema jututa lõpp peale.
Koertele oli liha ja konte keedetud; suurest malmpajast tõusis kargesse hommikuõhku vinav aurupilv. Nelikümmend tublit jahipeni räsisid neile loobitud liha. Hambad irevil, pildusid nad päid vasakule-paremale, et suuremaid tükke kontide küljest lahti rebida, ähkisid ja urisesid. Koerte silmad hõõgusid tallihämaruses lillakalt ja punaselt. Kõik nad olid uhked, valitud loomad: siredakehalised, taanlaste poolt kunagi siiamaile toodud inglise hurdad (jaa, Taani oli ju kunagi võimas riik – mitte selline äpu nagu praegu – ning sirutas oma küüned Inglismaalegi), lainjakarvalised barsoid, visa vaimuga, jonnakad hagijad – kõik ehtsad ajukoerad; aga ka häid linnukoeri oli Mumme tallis: karmi karvaga saksa linnukoerad, kaks gordoni setterit ja pointerite paar. Hüüad «apportez!», ja tedrekanake ongi su jalge ees. (Ei tea ainult, miks inglise koeraga prantsuse keelt peab rääkima?) Urukoerteks olid aga siin foksterjerid – pole veel olnud mäkra, kelle koobast need kõverkoivad lahti ei mõistaks kaevata.
«Meie asjad ei lähe halvasti, mehed!» kuulutas Reymar Mumme… Ning kaksikvendadest tõmmutukalised koerapoisid – ah, mis poisid nad olid – suured tugevad mehepurakad! – hüüdsid talle nagu ühest suust vastu:
«Mitte ei lähe, härra!»
Nii peab. Nii Mummele meeldis, teadsid nad.
Aga ega neil halvasti läinud tõesti, ja oma isandast pidasid nad lugu ka. Maakeele õppis foogt juba esimesel aastal ära. Ja üldse on ta kange mees, mis sellest, et pisike ja ümar nagu männikäbi. Aga jõudu ja julgust tal on: kas on enne nähtud härrat, kes ilma saatjateta jaanipeole julgeb minna, tüdrukuid tantsitab ja ühel jommis külapoisil, kes hambaid kippus näitama, need pikema jututa kurku lõi.
«Hirmus vägev vasak on sel foogtil. Kui kakluseks läheb, pea seda hoolega meeles!» rääkisid poisid omavahel, aga see jutt oli muidugi rohkem oma tähtsuse tõstmiseks, sest kes siis täiearulistest ikka kipub härraga rinda pistma.
«Olge, mehed, valmis! Taani kuninga asehaldurit on siiakanti oodata. Ma küll ei tea, kas ta jahimees on, aga võib äkitselt olla ka,» andis Reymar käsu.
«Just nii!»
Ratsasaabastes härra sammus nüüd köögi poole. Sammus, rind ees, väga sirge seljaga. «Käib nii, nagu oleks teine margapuu alla neelanud,» rääkis külarahvas.
Jah, ka kööki on vaja kaeda. Kroonikakirjutaja Hoeneke jutu järgi pidi see Marquard Breide – Marquardus Breyde – kõva söömamees olema. Ja naiste- ja napsumees ka. Head, ja mitte ainult head, vaid ka peent toitu hindas Reymar Mummegi. Ega asjata Prantsusmaal polnud käidud ja Roomale koguni tuul alla tehtud – Itaaliamaa roogadest teadis Mumme nii ühte kui teist.
Pärast Paidesse tulekut – Paide pole muidugi Padova, kuid pärast Ludwigi surma võis ta rõõmus olla, et siiagi saadeti – jagas ta esmalt kokkadele ise õpetusi. Tänaseks lõunaks on neile käsk antud korralik, veinis hautatud vasikapraad valmis nõiduda, kõrvale pakutagu aga gnocci alla Romano’t ehk küpsetatud juustuklimpe. Ja muna-veinivaht zabalone lõpetagu söögikord! Olgu olla!
Köögilõhnad olid muidugi koeratalli omadest hoopis teisemad… Eesti soost Ylo – noor mees, aga mees õigel kohal – näis oma tähtsa tööga kenasti toime tulevat: pehme reieliha oli pekiribakestega hoolsasti kokku pletitud ja vorstijupikesteks rullitud. Ka soola ja rohke pipraga polnud teda unustatud kokku hõõruda. Hautamisnõus podises kuumenev helekollane rasv. Raiepakul märkas foogt vasikajalga; see tuleb kildudeks lüüa ja koos seakamara, mitmete peente maitselehtede, küüslaugu ja ühe iseäraliku tulikange joogivedelikuga, mida ainult Prantsusmaal Cognac’i linnas õigesti teha mõistetakse, ära õilistada ning siis eraldi keema panna. Laial köögilaual seisid reas purgikesed tüümiani, rosmariini, koriandri ja mine tea veel mille kõigega otsekui soldatid.
«Mnjaa… Meie asjad ei lähe halvasti,» avaldas Mumme oma härrandliku arvamuse. Kuid läbi panni särina, rasva podina ja nõude kolksumise ei kuulnud tema otsust ei Ylo ega ka tema abimehed. Ainult noor ja lopsakas Margaretha, keda küll lühemalt-lihtsamalt Reedaks kutsuti, pani käe kõrva juurde ja kissitas silmi; ilus pruntsuine piiga oli see Reet, silmad kilamas nagu mustlasel, õrnad, mustad karvakesed ülemise moka peal õõtsumas – Reymar Mumme lihtsalt pidi teda tagumikust näpistama. Ja sellepeale ta oma armastatud «Ei mitte, härra!» lõpuks ära kuuliski. Ainult et seda ei kuulutatud sõjameheliku tõsimeelsusega, vaid itsitati talle kelmikalt näkku – itsitati just nii, nagu plikadel, keda pepust näpistatakse, kombeks. Olgu see siis Padovas või Baden-Badenis või Paides. Ja vastu näppe löödi Mummele ka.
Köögieluga võis foogt niisiis rahule jääda. Ainult et … kas see kahtlasevõitu kuulsusega Marquard kõiki neid ettevalmistusi üldse vääribki? Ühest küljest on Taani kuninga – mis sellest, et pagana hädise kuninga – asehaldur muidugi tähtis mees, teisest küljest on ta aga vist paras suli ka: kuuldavasti süüdistatakse teda mingis rukkivarguses, vähemalt selle kaunis häbematus väljapressimises Tallinna raelt. Pärast domina de Zaghe surma olevat ta ise pikema jututa selle uhkesse Tallinna majja sisse kolinud ja kuulutanud, et maja kuulub tema isikus nüüd Taani kuningale. Kaunis ennekuulmatu lugu, seda enam, et just Taani kuningakoda loeb seaduslikeks pärijateks isegi naisrea sugulasi. Mnjaa… Marquard on nähtavasti üsna keskmine kõrilõikaja. Kuid niisugused mehed on enamalt jaolt julged ega löö millegi ees risti ette – sellistest meestest peab Reymar Mumme südamepõhjas salamisi siiski lugu. Ega tema enda elugi just memmepoja oma ole olnud. Ja kui arvestada veel, et Taani on üks parasjagu lagunev liga-loga riik, siis tasub sõprus asehalduriga end nii ordule kui ka Mummele endale küllap igati ära…
Kuigi too õnnetu mängukuningas Christopher pühalikult tõotas, et Harju-Viru hertsogiriik jääb igaveseks Taani krooni külge, parseldas ta selle mingile hertsog Knut Porsele juba oma pühaliku tõotuse aastal – vahest mõni kuu hiljem, kui sedagi – maha. Aga Porse olevat hinge heitnud, mis asja veelgi segasemaks teeb. Kas Marquard üldse seda aimabki, et Paides foogtil kõik need asjad nii täpselt teada on?.. Noh, saame näha.
Jah, aga pidulikke ettevalmistusi tasub nähtavasti siiski teha. Marquard de Breide on korraliku lõuna juba sellegagi ära teeninud, et rootsimeelset Tallinna piiskoppi Olavit kiusab. Olevat tolle venna vangi pannud ja nõuab lahtilaskmise eest priskelt raha. Muudkui raha ja raha ihkab see mees, aga niisugustele meestele pole miski püha ning nendega saab harilikult liigse pepsutamiseta asjad selgeks ja kaubad kokku räägitud.
Varsti istus Reymar Mumme oma lossi palas’i poole punases toas. See ei olnud lossi arvukatest ruumidest kaugeltki kõige suurem, ent siiski vist kõige esinduslikum. Punaseks kutsuti seda tuba veinpunase damastiga kaetud seinte pärast. Kullakarva ja hõbedased mõõgad, sõjakirved ja odad mõjusid neil väga ja väga uhkesti. Ja siin oli ka niisuguseid asju, mis peremeest mitte ainult kui sõja- ja võimumehest rääkisid: kõigepealt suur riiul mitmes maailma keeles kirjarullide ja kalligraafiliste käsikirjadega, siin oli ka väike koduorel, mida küll keegi ei mänginud, aga mis siis sellest; siin oli kaardilaud tarocco kaartidega ja lõpuks ka tema tõeline uhkus – itaalia meistri Giotto di Bondone maal! Maal – kujutatagu vaid ette! On ju üldiselt teada, et kui keegi tahab ilusaid pilte näha, tuleb tal minna kirikutesse või suurematesse kabelitesse, kuhu nad lakke ja seintele on maalitud. Aga see pilt siin oli tehtud iseäraliku jämedatoimse riide peale, mis alles hiljaaegu kasutusele sai võetud. Niisuguseid pilte nimetatakse tahvelmaalideks, ja see on alles täitsa uus asi, mida vaid Itaalias, ning sealgi vaid haruharva, kohata võib. Kas see pole ikka ennekuulmatu