Risti rahvas. Enn Vetemaa
juurde. Kaarte kutsutakse Vanakuradi piibliks, kuid kõige tõenäolisemalt kohtad sa neid just kuningakodades ja kõrgemate vaimulike võimukandjate kodus. Paide foogt tõmbas endale ühe kaardi – vaatame, mida see ennustab… Tuli Poodu. Poodu, nii imelik kui see ka pole, on üks paremaid kaarte. Hea enne. Ripub üks mehike küll, keel suust väljas, aga, näe, teistele toob õnne. Eks elus ole ju ikka nii, et ühe õnnetus on tihtipeale teise õnn.
Seejärel tõmbas ta kaardi asehaldurile. Temale tuli näiliselt küll palju ilusam kaart, kuid tolle väga vana mängu reeglite järgi pole see suurem asi. Vaata, reisimees rühib, pambuke seljas, nii muretul ja rõõmsal moel mäest üles, kaugelt paistva suure, uhkete tornidega linna poole. Lööb ise vilet, ei muret miskit. Aga kui seda pilti hoolega vaatad, siis on kõige ilusama roosipõõsa taga sügav kuristik – pahaaimamatult läheb mehike just sinnapoole. Kurb saab olema tema lõpp. Nojah, Breidele ta niisugust otsa vähemalt esialgu küll ei soovi… Reymar Mumme lõi kaardid segamini ja räntsatas mõnusasti oma lemmikmööblitükile, mida kutsutakse kanapeeks1. Selle laisa-mehe-lustiaseme laskis ta tisleril kokku panna kah väljamaise eeskuju järgi. Nimi «kanapee» ajas matsid naerma – teadagi, mispärast, aga sellest mugavamat lösutamisplatsi pole olemaski. Just sellel külitades võtabki ta Marquardi vastu. Trepil oodaku teda teener ja juhatagu mees siia. Trepile ei tahtnud Mumme eriti minna, seal torkab ta mitte just parim kasv eriti silma. Et see aga rohkem ta lühikeste jalgade süü on, siis mõjub ta siin igatahes võimukamalt.
«Ei lähe meil halvasti. Mitte ei lähe,» pomises Reymar Mumme ja jäi kohemaid magama. Niisuguse seikleja külaskäigu pärast tema-mees juba närvitsema ei hakka…
Ta ärkas kellegi krägiseva köhatuse peale; jah iseäranis kõrvadesse lõikav oli see tõesti – niisugust häält kuuleb teinekord köögist – siis, kui Ylo abimehed panne puhtaks kraabivad. Eks Marquard Breide too kriuksköhataja ju olnudki. Teener oli nähtavasti juba ära läinud, ning Taani asehaldur uudistas Mumme maali.
Pikemast ja pidulikust tutvustamistseremooniast see mees nähtavasti ei hoolinud – ta uuris maial pilgul ühe ehmunud iisraeli soost neiu pika ürbi alt paistvat kena roosakat sääremarja. «Põgenemine Egiptusse,» kommentaaris end istukile ajav Reymar Mumme. «Giotto di Bondone. Itaallane. Suur meister.» Ja ta lisas tähtsalt: «Subtiilne glorifikatsioon…» Need sõnad oli kunagi lausunud Bartholomäus Hoeneke. Mida see tähendama pidi ja kas niisugune sõnakombinatsioon üleüldse mõeldav on, sellest polnud Mummel aimugi. Aga eks kroonikakirjutajast pea ju ka midagi kasu olema (tänasele lõunasöögile Reymar seda sulevaevajat aga siiski ei kutsu. Ja kui kutsub, siis hiljem – kui tõsisemad jutud – ja kuhu needki jäävad? – räägitud on).
«Vaata aga vaata,» arvas Marquard Breide, «või et kloorifikatsioon ja puha…» Taanlane heitis Mummele kavala kõverpilgu – niisuguse pilgu, et foogtil sellest subtiilsuse-jamast endalgi häbi hakkas.
«Aga kui inimesed Egiptimaale lausa vehkat teevad, siis võiks jalakest natuke heldemalt paista lasta,» arvas asehaldur ja tundus nagu kergelt pettunud olevat.
«Teie, mu härra, olete loodetavasti Marquardus de Breyde?»
«Niisuguse nime mulle papa pani, jah,» kõlas punaste vuntside ja roostekarva kiilhabemega mehe vastus.
«Aga teie saksa keel pole küll selline nagu enamikul taanlastest,» nentis Mumme.
«Ma ju Lüübeki poiss,» teatas punavunts.
«Ja Taani kuninga siinne peamees…» imestas foogt, ning tal oli hea meel, et suguvennaga tegu.
«Ajasin teid üles, isand Mumme, aga mis mul muud üle jäi.»
«Ei sest ole miskit. Suur lõuna juba käes. Ma käisin oma krantsitalli kaemas… Kas ma lasen lõuna siia serveerida?»
«Mina söön või kännu otsas, kui kere hele. Kohast pole lugu.»
«Selge. Kohe seame selle asja korda.»
Ja varsti nad juba sõidki. Reymar Mumme, kes püüdis selle poole, et Paide ordulossis käiks kõik nii vähe või vähemalt ligikaudu nii nagu kuningakodades, oli varem käsu andnud, et kaks teenrit kõrge taanlase selja taga seisaksid ning vilkalt talle aina lisa pakuksid; Breide aga andis märku, et teenrid ära võivad minna. Kas oli tal oma suure söögiisu pärast ehk häbi? Vaevalt küll, sest Reymar Mummet – ikkagi itaalia kooliga meest – ta küll ei peljanud: Marquard Breide kargas oivalise prae kallale sellise ägedusega, nagu oleks tal hirm, et see äkki miskipärast varsti laualt ära viiakse.
Mumme ise oli ka kõva söömamees, kuid pärast tukkumist polnud tal erilist isu. See-eest oli tal aega isand Breidet põhjalikumalt silmitseda. Too pea, mille keskosas asuvast avast toitu ägedasti sisse topiti (kui mitte pehmete, veinis keedetud praetükkidega tegu poleks olnud, vaid millegi sitkemaga, siis loopinuks kõrge härra vist küll lihakäntsakaid kugistades pead vasemale-paremale nagu Mumme hagijad), jah, too pea oli igatahes ainulaadne ja meeldejääv – noorena võis Marquard kena meheliku näoga mees olla, kuid aastad, mida tal ju nii väga palju seljataga ei saanudki olla, olid selle kallal raevukalt oma peitli- ja meislitööd teinud: teravad, sügavad kortsud lõikasid näo risti-rästi läbi, ja veel lausa ootamatutes suundades. Need kortsud ja kortsukesed mõjusid esimesel pilgul mõõgaarmidena, kuid Hoeneke kinnitust mööda polnud Marquard iial sõjamees olnudki. Ka äge duellant mitte. Oma kahevõitlusi oli too mees pidanud eluaastate ja küllap ka rahaliste raskustega. Ning muidugi – küllap olid oma lõivu nõudnud ning jälje jätnud ka niisugused tegemised, mille eest meid kirikukantslitest hoiatatakse. Aga olgu kuidas on – elulusti, jultumust ja enesekindlust sel mehel igatahes jätkus. Ei olnud elumured mehelt ka juukseid riisunud; ainult et tema hallisegused punakad juuksekahlud olid oma kasvupaiga – peanaha – suhtes küll väga valivad – neid kasvas torditi siin-seal, pealaest ei paistnud aga eriti hoolivat. Pikad punased hülgevuntsid aga kasvasid mis mühises; nad mõjusid värvisse kastetud takutuustidena ja kippusid sööjale koguni suhu. See räsitud, kulunud, vett ja vilet näinud ning nagu läbi vasktorude käinud peakuul oleks välja kannatud võrdluse koormalt kukkunud ja kraavi veerenud naeriga, ainult et niisuguseid naereid pole paraku olemas. Jaa – Reymar Mumme enda peanupuke mõjus Marquardi oma kõrval üsna kabedana – sile, rõõsk veeremängumuna, millele pigimustad paksud kulmud ja kitsas hoolitsetud vuntsihari söega peale maalitud… Foogti silmad olid sini-sinised, väga väikesed ja väga uudishimulikud. Nii need kaks peanuppu siis valitud roogi mekkisidki.
«Vana Porse pani endale nööri kaela,» kuulutas Marquard ja neelas kadunukese mäletuseks kaks juustuklimpi korraga alla.
«Nii vähemasti räägitakse.»
«Ja ega ordu temalt maad odavalt kätte kah saanud oleks,» jätkas asehaldur. «Mees oli kõrini võlgades… Nojah, aga seda teate te ju ise ka.»
Et hertsog Knut kohe pärast seda, kui ta kuningas Christopherilt Eestimaa endale sai, hinge heitis, seda teadis Mumme küll. Surma põhjust kuulis ta aga esimest korda.
«Ja see oleks üks õhu peale tehtud leping ka, sest need harjukad-virukad pressisid talt ju veel ka püha paberi välja, kus vana kinnitab, et tema palavalt armastatud Eestimaa «cum castris, civitatibus, munitionibus»… (nüüd pühkis Marquard vuntse ja pigistas mälu pingutades silmad kinni. «Kuradi hea mälu teisel, ja ladin kah suus,» imestas foogt) … nojah, veel ka «inibi existentibus», jääb «in perpetuum a corona vel regno nostro Daniae». Ja mingeid kinnitusi oli seal veel lisaks kah. Ning seda paberit on need Harju-Viru pasa-läänimehed igal võimalikul ja võimatul korral kanged lehvitama.»
See «pasa-läänimehed» meeldis Reymar Mummele väga. Erik VII Menved oli tark mees, ja selge seegi, miks ta iga teise eesti vabataluniku läänimeheks oli nõus tõstma – selle taga ei olnud midagi muud kui sakslaste, osalt ka rootslaste ja muidugi ennekõike ordu kui võimsa organisatsiooni kõrvaletõrjumine. Sealt need Röle de Herkylad, Tilo de Kirkuttad, Põõsatagused ja igasugu aadlimehed de Hoppanurma, de Rokula ja koguni de Warese tulidki. Aga seda, et Taanimaa ka oma aadlikega – ja eestlased, taanlased ning koguni pooleldi ümberrahvustunud sakslased on mõnes asjas vägagi ühe mütsi all – ühel heal päeva kimpu jääb, ei osanud ta aimatagi. Piisas ühest
Kanapee (pr. k. canape) – selle nime all tuntud mööbliese võeti kasutusele Prantsusmaal alles 17. sajandil. Autoril olnuks mõistlikum siinkohal kasutada sõnu «sohva», «lamats» või midagi säärast. Nähtavasti laskis ta end kahetsusväärselt ahvatella tolle sõna frivoolsevõitu kõlast eesti keeles (autori märkus).