Risti rahvas. Enn Vetemaa
kaks iseäralikku plekist, läbi müüride käivat toru – nähtavasti oli selle maja kunagine ehitaja või omanik olnud uudishimulik ja umbusklik härra; üks neist torudest viis kööki – selle kaudu võis proua Hedwig kuulata koka ja köögitüdrukute jutte (õnneks räägiti enamasti alamsaksa keeli), teine pealtkuulamise-võimaldaja viis aga otse kaminasaali, kus alatihti just Helmolduse sõpru külas käis. Maitsti veini või õlut, arutati maailma asju ja mängiti vahel ka kaarte. Kuna Helmolduse tuttavate hulka kuulus üpris kahtlasi tegelasi – mitte ainult linnakodanikke, koguni talumehi söandas too jultunu parunessi keelust hoolimata siin mõnikord vastu võtta – , luges proua oma pühaks kohuseks nende jutte pealt kuulata. Kuigi proua Hedwig seda kellelegi ei tunnistanud, sai ta, kui just väga vaja oli, natuke ka maakeelest aru. Või vähemalt tundus see talle nii. Siiski vist vaid tundus. Kord oli ta neist torudest, mis ta muide üsna juhuslikult – tänu vastikutele rottidele – oli avastanud, oma kunagisele austajale, Taani asehaldurile Marquard de Breidele rääkinud (Marquardile mõeldes pidi proua Hedwig nukralt ohkama), ning too šarmantne härra tundis nende vastu otsemaid suurt huvi. Eks ta siis kutsuski võimeka härra oma buduaari… Hedwig ohkas taas. Hiljem pani too talle südamele oma salatööd kindlasti jätkata: neid, aadlikke, ähvardavat siin maal ju pidev oht – ainult Jumal teab, mil tänamatu maarahvas mässu võib tõsta. Seda tuleb ennetada! Ja õilsale, riigitruule kodanikule ei saa olla suuremat au, kui teatud salaameteid teenida.
«Suvatsete mõnikord ehk mindki, krahvinna (jaa, Marquard nimetas teda ikka krahvinnaks), mõnele õhtusele sekreet-seansile kutsuda?» Kui peenelt too härra, kes paljusid maailma keeli valdas, ikka võõrsõnu kasutas.
Küllap oleks paruness ilma Marquardi palvetagi toruteenuseid kasutanud, kuid nüüd oli sellele lihthuvile lisandunud ka kohustuse-element. Õhina ja hoolega kuulas, mida torud pajatasid. Tänu neile (jah, Hedwig de Lode oli tark naine ega teinud endale illusioone) viibis Marquard de Breide kord nädalas, tavaliselt neljapäeva õhtuti neil, sest Helmoldus käis siis vehklemiskunsti harjutamas. Nad said kahekesi rahus olla. See, et kammerteener Hans Marquardi vihkaval pilgul põrnitses, tegi neile ainult nalja.
Kas oli proua Lodel siis Taani aukandjale ka midagi pajatada? Oli ikka ka. Omamoodi imelik asi: ehkki Taani kuninga haldusaladel talumeeste vakused ja muud koormised märksa suuremad olid kui ordu valdustes, kiruti, ja seda tegid nii raehärrad kui ka lihtmehed, ennekõike ikka ordut. Need teated poleks pidanud Taani riiki esindavale mehele otsest huvi pakkuma, kuid, nagu selgitas Marquard, on «politiik» niisugune kunst, kus kõik omavahel läbi põimub. Ja terane Hedwig märkas, et nende igas mõttes vaimustava koostöö lõpuperioodil tõusis Breide huvi kõige ordut puudutava vastu veel eriti. «Meie, madam Hedwig, oleme ennekõike sakslased, ja meid huvitab kõik, mis meie rahva tulevikku kas või kaudseltki puudutab…» rõhutas punapäine aristokraat.
Ühel õnnelikul, teistpidi aga jälle õnnetul juhul sattus Hedwig kuulama juttu, mis ta kõrvad kikki ajas: tema väimees, raehärrad Parenbeke ning Conrad Preen rääkisid omavahel tõesti talupoegade ülestõusust, mida nähtavasti enam jumal teab kui kaua oodata ei tulegi. See mäss, vähemalt niipalju kui proua aru sai, pidi olema suunatud just ordu vastu. Need jultunud rääkisid, et ordumehed saavad siit varem või hiljem välja kihutatud. Kõik olenevat eeskätt Rootsi riigist ja tema jõust. Rootsi tahab oma võimu laiendada Narva-tagustele aladele ja muidugi ka Eestimaale. Kui venelasega mingile kokkuleppele jõutakse ning kui Skåne all taanlastest jagu saadakse, tulevad meile (kes need meie oleme? ei saanud proua Hedwig päriselt aru) appi Turu ja Viiburi foogtid. Raad ise jääb tõenäoliselt äraootavale seisukohale. Oluline olevat, et ordu suurmeistri väed saaksid selleks ajaks kuhugi Vastseliina või Pihkva kanti meelitatud… Millised jubedad, salakavalad plaanid! Kui kahju, et Hedwig meheks polnud sündinud – päevpäevalt hakkas ta aru saama, et see «politiik» on ütlemata põnev tegevusvaldkond. Revali prouakeste omavahelised intriigid, millest küll kunagi puudu ei ole – heh, need on nagu vibupüssid suurestükkide kõrval…
Suurima naudinguga kandis ta kuuldu Marquardile edasi. Mis sellest, et niisugusest asjast Helmolduselegi halba võis tõusta! Koguni seda parem! Reetlik väimees on alatihti Kuusiku-mail, ja Hedwig ei imestaks, kui seal varsti mõni sohilapski ilmavalgust näeb. Tema lihasest tütrest pole ju asja – küllap see lambuke istub praegugi mõne gobelääni taga. Kindlasti istub, sest ta oli juba lubanud Padise mungakloostrile Jeesuslapsukese sündimist kujutava palaka või vaiba kinkida. Kuidas temal, hoovkonna vere ja traditsioonidega proual, selle pastlavanamehega sihuke laps sündis? Olgu vana Lode mis ta on – vähemalt courage, see on tal täiesti olemas. Aga Padise klooster – jaa, seal polnud nähtavasti ka kõik ornungis – juba see, et ilma eriliste usuliste veendumusteta Helmold seal nii tihti käis, vihjas millelegi. Nii Padise kui Kuusiku on ohtlikud paigad; kui kunagi kusagil midagi kurja juhtub, siis just seal. Seda ütles talle tema naiselik intuitsioon, mis teda peaaegu iial polnud petnud.
Hedwig pidi järjekordselt ohkama. Seda ohet ei kutsunud aga välja tema hädine ja äbarik Carolina, pigem ikka mõte Breidele.
Marquard oli Hedwigit väga kiitnud. Ja veel enamgi… Kui niisuguseid jõledaid röövliplaane hautakse, olgu proua krahvinna eriti valvas. Kõik, mis maarahvast puudutab, väärib tekkinud olukorras iseäranis suurt tähelepanu.
Aga selle tähelepanuga pingutas Hedwig oma õnnetuseks üle. Ta tegi enda ja Marquardi narriks. Ja sellest päevast lõppesid ka tema favoriidi külaskäigud. Ei tea, kas lõplikult, aga esiotsa küll.
Ühel laupäeva õhtul võeti kaminasaalis tavalisest suuremal määral napsi. Prooviti üht uut, aqua vitae nime kandvat jooki, mis meestele kõvasti sarve paistis hakkavat ja nad jutukaks tegi.
Mitmel korral nimetati mingit Tule-Juhanit. Vist Saha külast. Too – vähemalt nii sai paruness aru – paistis üks kohutav süütaja olema. Küllap ka ässituskõnedemees ja mässamakihutaja, sest näis, et oma tegudest ta mingit saladust ei teegi…
Proua paruness polnud küll viimasel ajal mõisate süütamisest kuulnud, kuid pea siis niisugune asi juhtuda ei või. Kui Juhanit seni veel kinni pole võetud, siis küllap just tänu sellele, et ta Helmolduse läänimaal elab. Helmoldus aga on teatavasti üks kõige suuremaid orduvihkajaid. Seda on kinnitanud ka Breide, kellel algul selle vastu midagi ei olnudki – tema ju Taani kuninga teenistuses, ning Taani riik ja siinne ordu ammust aega sõjajalal. Kuid lõpuks tundus Marquard siiski meelt muutvat – ei saa ju keegi oma verd lõpuni maha salata.
Mässu ettevalmistajast Tule-Juhanist – juba nimi ise ajab ihukarvad püsti – kõneles Hedwig oma austajale kohe järgmisel päeval. See ohtlik mees tuleb otsemaid kinni võtta ja üle kuulata, oli Marquardi otsus. Ärgu proua aga esialgu kellelegi, eriti veel oma väimeespojale, asjast sõnagi hingaku. Operatsioon tulevat hoolega ette valmistada.
Kuidas see kõik aga välja kukkus, sellest sai Hedwig de Lode üsna varsti kuulda, ja nagu kiuste – just Helmolduse suu läbi. Juhtunut serveeriti raehärradele Parenbekile ja Preenile kui erilist maiuspala. Ning vaene proua pidi seda kõike oma salatoru kaudu pealt kuulma…
Ordu oli Tule-Juhani elupaiga ümber sisse seadnud pideva varitsuse; varitsejad olid end hambuni relvastanud, sest mine tea, millega säärase tuntud ässitaja, kellel kindlasti palju sõpru, kinnivõtmine lõppeda võib.
Ümberpiiratud maja kujutas endast haledat hurtsikut. Rahvajuht Tule-Juhan elas kindlasti kusagil mujal, see siin oli küllap ainult mingi salakorter. Seda enam võis nii arvata, et Juhanit ennast mitmel päeval kodu lähedal näha polnud; ta saabus ühel täiskuuööl.
Julged rüütlid kargasid kardetavale mehele vaprasti kallale. Ta käed väänati selja taha ning ta veersekk otsiti läbi. See oli Juhanil kõiksugu tuleraudadest ja – kividest pungil… Ilmselt tabati õige mees! Tokerdunud habet peeti konspiratsiooni eesmärgil ettekleebituks, kuid isegi sikutades ei tahtnud see ära tulla. Kinnipüütu üritas süütut vanakest mängida ja teeskles kurttumma. Ent paar kõva obadust tõid mingid häälitsused ta huultele siiski. Kära peale jooksis hütist välja poisiohtu noormees, kes püüdis rüütleid veenda, et ta vanaisa on tõesti peaaegu kurttumm ning et tema ebaselge jutt tuleb teistele ära tõlkida. Ju on tegu mingi salakeelega, arvasid kinnivõtjad. Igaks juhuks käsutati ka poisinolk tõlda, ja see vuras teatud lähedalasuva mõisa poole, mille keldris piinapink