Risti rahvas. Enn Vetemaa
lasi end kinni panna ka viimane nööp. Täiesti arusaamatul kombel vihastas aga seegi proua Hedwigit…
Kuid kui pisut üle viiekümnene Hedwig – kui palju just üle, see pole kellegi asi! – end nüüd uuesti peeglist vaatas, enne veel ka võltspatsi abiga oma hõredavõitu juuksed uhkeks kõrgeks soenguks kuhjanud, paranes ta tuju: ei, asi pole siiski kõige hullem! Tema luisus, mis alasti olles ehk peletaski, oli, nagu välja tuleb, siiski väärtus omaette. Ta pole vähemalt mõni nuumatud hani, nagu seda on enamik pürjeliprouasid. Natuke salve, natuke puudrit, pisut värvi siia-sinna, ja paruness Hedwig de Lodel pole tõesti enam väga vigagi. Tema figuur ja kõnnak osutasid sellele, et esiemadest, kes, niikaua kui mäletatakse, hoovkonda olid kuulunud, on midagi päritud. Ta sobiks õuedaamiks praegugi. Vanus seda ju ei piira, kuuluvuse kõrgemasse seltskonda määrab sugupuu, maneerid, teatud raskestikirjeldatav ja veel raskemini õpitav väärikus.
Miks pidi ta küll tolle parun de Lode võrku langema?! Aastatelt oli too ju Hedwigist tosinavõrra vanem; kuid korraks Brandenburgi kuursaalidest läbihõljunud baltlane, peente, kuigi veidi iseäralike kommetega, tumedat verd, koguni mõnevõrra mefistolik, kuid samas ka nii lihtne ja õrn, võlus kõrgest soost, ent puupalja piiga kohemaid ära. Kõneldi, et härral seal kaugel Liivimaal maid ja mõisaid on – ühesõnaga rikas mees; ning pealegi ümbritses Läänemereäärsetelt aladelt tulnuid teatud kangelaseoreool. Ikkagi ristisõdalaste järeltulijad, Kristuse õpetuse külvajad, vahvad mõõga ja ristiga mehed. Tütarlapsele, kelle soontes voolas Albrecht I Karu õilsat verd – selle mehe verd, kes lõi Elbest idasse jäävatel maadel korra majja ja näitas kõigile neile slaavi soost lutitšitele, sorbidele, podritsatele ja kormo-, ei, ikka pomoraanidele (Issand, millised nimed!) nende õige koha kätte: mustatöölised võite te ju olla, aga ei enamat! – sellisele neiule võis de Lode just sobiv partii olla.
Kuid mis sellest välja tuli, mis selgus!? Hull oli see vana Lode, täielik vaimusant! Selle asemel et pärismaalaste keskel õige, kõva kord maksma panna, õppis ta hoopis ära kohaliku rahva keele ja hakkas, ning veel suure lustiga, käima nende tobedate matsikommete järgi. Kes oleks sellist hirmsat asja oodata võinud? Rikas ta ju oli: Lodel oli maid Harjumaal mitmel pool: Lohul ja Kuusikul, Sahal ja mujalgi (Saha-Loo küla nimigi on nagu kahe põlisaadli – Zaghede ja Lodede nimest välja kasvanud; kuigi, jah, ka kellestki Saha Yllelempist juttu on, keda Taani Vakuseraamatuis kohata võib). Noh, see selleks – igatahes lisaks maavaldustele kuulus Helmoldus de Lodele ka kaks korralikku kivimaja selles kalgis linnas – ühes neist ju proua Hedwig praegu elabki… Kuid mis tähendab see kõik, kui varsti selgub, et ollakse nõrgaarulisele mehele läinud?!
Kui nad oma mesinädalad, neil polnud vigagi, Tallinnas mööda olid saatnud – siin oli de Lodel tõesti väärikaid tuttavaid raehärrade hulgas, linna koorekihti kuuluvaid, natuke segasema sugupuuga, kuid seda rikkamaid linnakodanikke siis viidi noorik Kuusikule ja anti talle sümboolsed perenaisevõtmed vööle. Koledad, rasked võtmed, kuid neid kui võimu märke võis veel taluda; ent Hedwigi segane elukaaslane andis mõista, et ta prouat meelsasti ka laudas ja aitades näeks. Temale, kes ta oli harjunud pruukima peenest portselanist lauanõusid, lükati mingi savikauss ette, las lörbib!.. Mõisa mured taheti osalt tema ahtakestele õlgadele lükata. Asjad oleksid varsti nii kaugele arenenud, et ta pidanuks ehk lehmigi tissidest tirima hakkama – tema, Albrecht I Karu järeltulija! («Mis oleksime meie, sakslased, ilma oma Albrecht I Karuta?» armastas aegajalt hüüatada Hedwigi vanaema. «Kas oleks Berliini linnagi olemas?» Ja viimasel ajal tabas paruness de Lodegi ennast sedasama lauset ohkamas.)
Aga sellele asjale sai lõpp peale tehtud:
«Mina kolin linna tagasi! Sina võid siia oma töllakate juurde jääda. Ma olen kammerneitsi! Ma pole lüpsieit!» kuulutas Hedwig, kui ta oli pidanud terve kuu maakolkas vaevlema.
«Kamber kambriks, aga kas sa sündideski neitsi olid, selles julgen ma kahelda,» oli ülbitsenud pastlamehest härra. (Hiljem hakkas ta oma topakat meest mõttes lihtsalt pastlavanameheks kutsuma.) «Aga ega sellel – sinu sinivere erilisel omapäral – mingit tähtsust ole, hullem on see, et sa peps kobakäpp oled – kanna sind nagu essu pilpa peal… Et ma ka ei mõistnud endale korralikku Harju talutütart naiseks võtta… Mine pealegi siit minema! Mul mõistlike külainimeste ees sinu pärast ühtelugu häbi silmad täis,» oli kuulutanud see allakäinud aadlimees. Ja nii see läkski!
Muidugi lepiti veel paaril korral ära, kuid proua Hedwig ei olnud siiski enam mitte mingil tingimusel nõus maale tagasi minema. Huhh! Hirmus lehmade hais! Tömbid matsid, kes oma arusaamatut, aga tema narrile mehele siiski meeldivat maakeelt ludistavad. Ei iial enam maakolkasse! Veel praegugi näeb ta mõnikord unes seda hirmsat pooltundi, mil ta aita kinni jäi. Igast nurgast ilmus kassisuurusi rotte, ja kui proua kriiskeid kuuldud poleks, võinuksid nad ta sealsamas nahka panna. Pärast selgus, et aidauks lukku läinud polnudki, ta lihtsalt käis kole raskelt, ja siis kõhistas mõisarahvas muidugi naeru…
Tema hull mees aga ei suutnud jälle linnaelu taluda. Ei hoolinud ta sellestki, et peaaegu igal õhtul nende lauas küllaltki kõrgeid isandaid istus: raehärra ja rüütel Bertram Parenbeke (ikkagi «vices capitanei gerens et index castrorum Revaliae», nagu raedokumentides kirjas), teine, sama tiitlit kandev rootsi soost Stigot Anderson, siis veel sale, särasilmne Ioannes de Mekes – tiitlilt küll veel oma nooruse tõttu kannupoiss, kuid kahekümneüheselt lüüakse kannupoisid rüütliteks; ning ka kannupoistena pole neil mingit tegu ei oma rüütli kannude ega kannustega (millele see sõna kohalike pärismaalaste keeles vihjavat).
Ainult üks noor mees leidis pastlavanamehe silmis armu – Helmoldus de Zaghe, kes oma kaheldava eesti päritoluga koguni hooples ning ennast Hedwigi silmis sellega naeruväärseks tegi. Kohaliku rahva verd voolas mõne teisegi tähtsa isanda soontes, aga kuna nad seda ise ei rõhutanud, ei pannud parunesski nende päritolu pahaks – tema nii väiklane ei ole! Ja eks või madalamaski kodumetsas ükskuid tammesid – kuigi harva – kasvada.
Ega sel Helmoldus de Zaghel välimuselt vigagi olnud. Ka häid kombeid tundis ta ning võis neist, kui vaid soovis, kenasti kinni pidada. Ja esiotsa pidaski. Kuid see oligi õnnetuseks! Just õnnetuseks! Sest algul leidis ta ka Hedwigi silmis armu, ning parunessil polnud midagi selle vastu, et Helmoldus teistest sagedamini neil käis ja tema tütrele (jah, õnnetuseks on neil vana Lodega siiski ka laps!) pikemaid pilke heitis. Helmoldus de Zaghe oli ikkagi rüütel ja raehärra, ja nende Carolina, kes aina tikkis ja gobeläänide taga kössutas ning seltskonnaelu ja selle juurde kuuluvat koketeriid ning flirti pelgas, kippuski juba liiga kauaks armsaks kasvuhoonelillekeseks jääma.
Parajasti seadis Hedwig de Lode oivalistele, Hiinamaalt Bütsantsi kaudu Euroopasse jõudnud siidiussiniidist valmistatud sukkadele – nii imepeened ja hõrgud! – karmiinpunasest sametist sukapaela. Nood hiljuti moodi tulnud sukad olid mehi hullutavad. Asjatundjad ei lubanud neid oma südamedaamidel sängiski jalast võtta; ja praegu ei ütle parunessi jalgade järgi küll keegi ära tema iga! Ta naeratas.
Kuid mõte tütrele kustutas selle ajutise helgema väreluse suunurkadest otsemaid. Mnjaa… Ühel päeval selgus, et õrna kasvuhoonetaimekest on siiski osavasti rammutatud ning ta võtab kenasti kaalu juurde… Millal ja mil moel Helmoldusel selle õiekese noppimine küll nii kähku korda oli läinud? Kuid südames teadis Hedwig, et kindlasti imelihtsalt. Selles vastikus uduses linnas kasvanud naiivitar, kel hoovkonna rafineeritud kommetest, rääkimata veel arstiteaduse mõnedest nii vajalikest tarkustest aimugi polnud, sulas blondi kahupea käte vahel nagu vaha. Hedwig oskas tema nõrkemisohetki ette kujutada… Iseenesest polnud selles kõiges midagi halba; Helmoldus osutus aumeheks ning kibekiiresti sõlmiti kihlus ning peeti pulmad.
Need kujunesid seisusekohasteks, ja isegi vana Lode tõmbas sabakuue selga. Ta meenutas veidike koguni kunagist Brandenburgi salongides laineid löönud härrasmeest. Kuid oma lihast tütart pidi Hedwig siiski südames põlgama: polnud tema vallutamiseks tarvis ei veripunaseid roose ega keelenõtkust, mida vajatakse armuromansside esitamisel (ja mõnel muulgi puhul!), temale suska saialill suhu … see tähendab … ikka pihku! Löö plikal käsi kõvasti ümber puusa, õhka, et «küll oled sa mo meele järele!», ja kogu lugu!
Kuid varsti võtsid asjad hullema pöörde, kui seda Hedwig eales arvata oleks võinud – Helmoldusest ja vanast Lodest said suured sõbrad, koguni aatekaaslased,